Tagasi armastuse juurde. Marianne Williamson

– mitte tingimata füüsilises, vaid vaimses mõttes. Meid on kasvatatud maailmas, kus armastus on teisejärguline, ja kus puudub armastus, seal idaneb hirm. Hirm vastandub armastusele nagu pimedus valgusele. See tähendab suurt puudust millestki eluks hädavajalikust. See on paik, kus lahvatab põrgu.

      Kui väikelaste eest ei hoolitseta, võivad nad haigeks jääda ja koguni surra. Üldiselt on teada, et lapsed vajavad armastust. Aga mis vanusest ei peaks inimene enam seda vajama? Vajame seda alati. Vajame õnnelikuks eluks armastust, nagu vajame hapnikku, et üldse elus püsida.

      3. AINULT ARMASTUS ON TÕELINE

      Jumal pole hirmu autor. Sina oled.8

      Nii et maailma probleem on selles, et oleme Jumalast võõrdunud või armastusest eemaldunud. „Kursuse“ järgi algas Jumalast eraldumine juba miljoneid aastaid tagasi. Aga tähtis avastus ja „Kursuse“ olulisim mõte on see, et seda eraldumist tegelikult ei juhtunudki.

      „Kursuse“ sissejuhatuses öeldakse:

      „Selle kursuse võib kokku võtta väga lihtsalt järgmiselt.

      Mis on reaalne, see pole ohustatud.

      Mis on ebareaalne, seda pole olemas.

      Siin on Jumala rahu.“9

      See tähendab:

      1. Armastus on tõeline. See on igavene loomine, mida ei hävita miski.

      2. Kõik peale armastuse on illusioon.

      3. Pea seda meeles ja sind saadab rahu.

      Raamatus „Kursus imetegudes“ öeldakse, et ainult armastus on tõeline: „Armastuse vastand on hirm, kuid mis on kõikehõlmav, sellel ei saa olla vastandeid.“10 Kui mõtleme armastades, loome sõna otseses mõttes koos Jumalaga. Ja kui me ei mõtle armastades, ei mõtle me tegelikult üldse, sest ainult armastus on tõeline. Me sonime. Ja seda see maailm ongi: kollektiivne sonimine, kus hirm näib tõelisem kui armastus. Hirm on illusioon. Jaburused, paranoia, ärevus ja traumad on sõna otseses mõttes välja mõeldud. See ei tähenda, nagu poleks neid meie kui inimeste jaoks olemas. Need on olemas. Aga meie hirm pole meie kõrgeim reaalsus ja see ei tule meie tõelise olemuse asemele. Armastus, mis on meie tegelik mina, ei hävi, vaid poeb lihtsalt peitu.

      „Kursus“ õpetab, et hirm on tegelikult halb unenägu. Meel oleks nagu kaheks jagatud: üks osa on ühenduses armastusega, teine nihkub hirmu poole. Hirm loob paralleelmaailma, kus ebatõeline näib tõeline ja tõeline omakorda ebatõeline.

      Armastus peletab pattu ja hirmu nagu valgus peletab pimedust. Liikumine hirmust armastusse on imetegu. See ei paranda asju maisel tasandil, vaid on suunatud meie probleemide tegelikule allikale, mis asub alati meie teadvuses. Ainus tegelik probleem on armastuse puudumine. Maailma probleemide lahendamine mõnel teisel tasandil on ajutine leevendus: parandamine, mitte tervendamine, sümptomitega tegelemine, mitte ravi.

      Mõtted on nagu arvutisse programmeeritud andmed, mis ilmuvad su eluekraanile. Kui ekraanilt nähtu sulle ei meeldi, pole mõtet üritada seda kustutada. Mõte on põhjus, kogemus on tagajärg. Kui sulle ei meeldi su elus ilmnevad tagajärjed, pead oma mõtlemist muutma.

      Armastus sinu meeles külvab su ellu armastust. See ongi Taevariik.

      Hirm sinu meeles külvab su ellu hirmu. See ongi põrgu.

      Ellusuhtumise muutus toob kaasa kogemuste muutumise. Ütlus „Jumal, päästa mind ära põrgust“ tähendab „Jumal, päästa mind ära mu hirmumõtete käest“. Inimese meel on Jumala altar. Altari rüvetamine tähendab altari katmist armastuseta mõtetega.

      Aadam ja Eeva olid õnnelikud, kuni Eeva sõi hea ja kurja tundmise puust. See tähendab, et kõik oli täiuslik seni, kuni nad õppisid sulgema oma südant ja ütlema „armastan sind siis, kui teed seda, aga mitte siis, kui teed toda“ või „lepin su nende omadustega, aga mitte nonde teistega“. Kuna südame sulgemine on inimloomusele võõras, röövib see meilt rahu. See moonutab meid ja muudab meid selliseks, kes me ei peaks olema.

      Freud on neuroosi nimetanud minast eraldumiseks ja see on tõsi. Meie tegelik mina on armastus meie sisimas. See on Jumala laps. Hirmunud mina on petis. Naasmine armastusse on suur üleelamine, isiklik rännak teesklusest iseendani, valust sisemise rahuni.

      See võib minna nii, nagu minuga juhtus. Olin end mässinud kohutavatesse jamadesse ja mulle meenus, et mul oli tarvis üksnes imetegu, taju muutumist. Palusin: „Jumal, palun aita mind. Tervenda mu meelt. Olen valmis oma suhtumist muutma kõiges, mille puhul mu mõtted on armastusest võõrdunud, kus olen olnud manipuleeriv, ahne või isekas. Aamen.“

      Universum kuulis seda ja hoplaa! sain oma imeteo. Suhe muutus, olukord paranes. Kuid seejärel langesin taas hirmumõtete küüsi, mis olid mu alguses põlvili surunud, ja muster kordus. Mind tabas emotsionaalne krahh, vajusin jälle põlvili, palusin Jumalalt abi ja sain jälle tagasi oma terve mõistuse ja hingerahu.

      Kui see vastuoluline ring oli palju kordi kordunud, ütlesin endale viimaks: „Marianne, kui sa järgmine kord põlvili vajud, miks ei jää sa lihtsalt paigale?“ Miks ei jää me lahendusi ellu viima, vaid naaseme alati murede sekka? Miks ei võiks me püüelda sellise teadvustasandi poole, kus me ei tekita endale alatasa muresid? Ärgem soovigem pelgalt uut töökohta, suhet või keha. Soovigem uut maailma. Soovigem uut elu.

      Kui olin täiesti põlvili surutud ja mõistnud, mida tähendab siiras alandlikkus, jäin ootama Jumala viha või põlgust. Aga selle asemel kuulsin õrna häält: „Kas võime nüüd alustada?“ Olin seni armastuse eest põgenenud ja niiviisi oma elule vastupanu osutanud. Naasmine armastusse pole eluseikluse lõpp, vaid algus. See on naasmine oma tõelise loomuse juurde.