ise tegelen Raudsoomusega. See on minu klass; mina ütlen lõpliku sõna oma õpilaste kohta ja isegi tema ei saa vastu vaielda. Ta on selleks liiga tähtis.”
„Liiga tähtis? Käskude andmiseks?”
„Sõjaväe protokoll. Kui sa saad küllalt tähtsaks, et sõjalaevastikku käsutada, oled liiga tähtis, et sekkuda, kuidas väiksem ülem oma väeosaga käitub. Küllap näed. Selle testi järgi otsustades sa tead paljusid asju – kuid mõningaid asju siiski mitte. Sul läks seitsmeteistkümnes valesti.”
„Seitsmeteistkümnes…” Lappasin kiiresti testi. „Ebatavaliste olukordade küsimus?”
„Õige vastus on tagasi tõmbuda ja abijõude oodata.”
„Ei ole.”
Ta jäigastus ja ma hammustasin ruttu keelde. Kas peaksin vaidlema inimesega, kes on mulle just andnud kadeti märgi?
„Ma lasen su taevasse,” ütles ta, „kuid see ei saa sinu jaoks kerge olema. Ma ei tee seda sulle kergeks. See poleks õiglane.”
„Kas miski on õiglane?”
Ta naeratas. „Surm on. See kohtleb kõiki üheväärselt. Oh – täpselt seitse. Ära jää hiljaks.”
Teine osa
7
Liftiuksed avanesid ja ma vaatasin välja linnale, mida poleks pidanud olemas olema.
Alta oli peamiselt sõjaväebaas, nii et ehk oli linn liiga ambitsioonikas termin. Kuid lift asus baasist tubli kahesaja meetri kaugusel. Nende kahe vahel olevat teed ääristasid poed ja elamud. Tõeline linn, mida asustasid kangekaelsed farmerid, kes töötasid tagapool asuvatel roheluselappidel.
Viivitasin suures liftis, kui see inimestest tühjenes. See oli lävepakk uuele elule, millest ma olin alati unistanud. Leidsin, et kõhklen kummaliselt, kui ma seal seisin, riideid täis kott õlal ja ikka veel tunnetades ema suudlust laubal.
„Oh, kas see pole kõige ilusam asi, mida sa kunagi näinud oled?” ütles hääl minu tagant.
Vaatasin üle õla. Rääkija oli umbes minuvanune tüdruk. Ta oli pikem kui mina, helepruuni naha ja pikkade mustade lokkis juustega. Olin vaadanud teda liftis seistes ja märganud ta kadeti märki. Ta rääkis kerge aktsendiga, mida ma ära ei tundnud.
„Mõtlen kogu aeg, et see ei saa tõsi olla,” ütles ta. „Kas sa ei arva, et see võiks olla mingi julm koerustükk, mida nad meile mängivad?”
„Millise taktikalise eelise see neile annaks?” küsisin temalt.
Tüdruk haaras mu käsivarrest kaugelt liiga sõbralikul viisil. „Me saame sellega hakkama. Hinga vaid sügavalt sisse. Siruta käsi. Haara üks täht. Just seda Pühak ütlebki.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.