alla võtta, aga kui väljapääsu pole, siis teeb ta sedagi. Ja seda Supikalkun tegi: valvas ja juhatas sööma, võttis tiiva alla ja karistas… Kasvatas oma emata jäänud lapsed korralikult täisealiseks.
Ja minu hinge jäigi vastamata küsimus: kui palju oli minu süüd selles õnnetuses? Edaspidi loen oma hinged alati korralikult üle, enne kui laudaukse kinni panen. See lugemine pole küll mitte päris tavaline näppude peal lugemine. Igal pesakonnal ja igal linnul on laudas oma koht ja mulle hakkab kohe silma, kui keegi on puudu. Aga kui keegi küsiks, mitu lindu mul kokku on, siis seda ma ei tea.
Aga miks meie koer rebast ei peletanud?
Oijah. Meie Lobost ei ole abi ei kiskjate ega kullide peletamisel. Kõik, mis liigutab, on sõber, ja kui eest jookseb, ei tohi teda liiga palju ehmatada, nii arvab meie Lobo… Pealegi on see 50kilone peni selline hellik, et ei ole iial ühtegi ööd õues veetnud: kardab vist, et keegi tuleb teda ära röövima, ja nii ulub ta südantlõhestavalt, kuni kööki tuttu saab. Karja öise kaitsmise asemel norskab see elukas õndsalt köögilaua all. Ka vabalt kõndima ei saa teda lasta: muidu kuulekas peni muutub täiesti kurdiks, kui suudab minu ja enda vahele põõsa või vähemalt suurema rohututi jätta, ning ma võin karjuda, vanduda või sajatada, tema läheb oma teed, ikka naabrite suure kaukaaslase juurde juttu puhuma.
Esimesed viis eluaastat elas Lobo ketti tundmata, aias vabalt hulkudes. Kuni ükskord avastas ta, et aiavõrk vajub tema raskuse all maad ligi. Edasi oli juba lihtne karu kombel üle kabuda ja pääs vabadusse oli valla… Sealtsaadik tuli tal harjuda ketiga. Kui mina kodunt ära olen või on meile külalised saabumas, ikka tuleb see kole asi välja otsida. Kui silma peal hoida ei saa, on penile ohutum kinni olla. Kohe krundi piiril on maantee ja autosid Lobo karta ei oska.
Just koerale mõeldes ostsime hiljuti ka uue ja kõrgema võrkaia, millel käivad väravad lukku. Aga rõõm vabadusest jäi üürikeseks: nüüd õppis Lobo võrguäärt üles kangutama. Kahju oli koerast, kahju oli kulutatud rahast ja ajast! Pensionäril ei ole võimalik osta elektroonilisi piirdeid, aia tarviski kogusin pikalt. Aga õnneks Lobo ei pahanda, et vahepeal peab ketis olema, ta on ju otse meie hoovi keskel ja linnud sibavad ümberringi, teevad Lobole tsirkust, kipuvad isegi kuuti ja toidukaussi uurima. Elul pole viga! Pealegi saab õhtul tuppa.
Vaat nii palju meie koduvalvurist ja lindude kaitsjast. Suur. Heasüdamlik. Loll.
Sügis ja talv: uute murede aeg
Talvekuud on vanas talulaudas probleemne aeg, eriti kui suvega paljunenud linnud on eri liiki ja formaati.
Kõigepealt valmistasid mulle ootamatult suure probleemi veelinnud. Et kasvatan linde ainult enda tarbeks ja silmarõõmuks, siis ei ole mul mingeid toetusi hoone renoveerimiseks kusagilt küsida, hakkama tuleb saada oma raha- ja arunatukesega. Mingisuguse veesüsteemi äravoolu rajamine ei tulnud kõne allagi. Seega tuli kõigepealt eraldada veelinnud, et nad tervet lauta igapäevaselt märjaks ei lödistaks. Kanad kannatavad kenasti ka natuke külma, aga märjal põrandal paterdamine neile ei sobi. Haned said seega omaette aediku, mis tagas ka kanadele rahuliku munemise, sest haneema kippus muidu liiga usinasti kanade pesakastides sebima, mune üle lugema ja valjuhäälselt õiendades korda looma. Kohe läks kergemaks ka puhtuse hoidmine, sest allapanu pidi vahetama nüüd ainult ühes laudanurgas, ses hanede omas.
Haned on üsna isekad linnud ja suured korraarmastajad. Nemad teavad alati paremini, kuidas peavad asjad käima ja teised linnud end ülal pidama. Kuidas siis peavad teised linnud end ülal pidama? Muidugi suure austusega kõige tähtsamate lindude, hanede vastu! Kes neist hanemaailma reeglitest ei hoolinud, need kutsuti sulgi sakutades ja õiendades korrale. Tihti juhtus, et haned lehvitasid võidukalt tiibu, endal suu sulgi täis. Kalkunid käisid aga räsitud sabaga arglikult mööda seinaääri.
Huvitaval kombel meie kõige esimesed kalkunid – Supikalkun ja Ilus Poiss – hanesid ei kartnud, hakkasid vapralt vastu ja tegid kähku hanedele selgeks, et neilgi pole nokk lihtsalt ilu pärast keset nägu. Küllap olid ka haned veel noorukesed ja rumalad, igatahes läks meie lauda ülemvõim esimesel talvel kalkunite kätte. Edaspidi haned enam sellist viga teha ei lasknud ja selgitasid kalkunipoegadele maast madalast, kuidas hanede jumal on asjad maailmas seadnud ja et kõigil on targem sellest korrast kenasti kinni pidada.
Meie lauta oli suve jooksul kolinud ka suur hulk varblasi. Pidasime nende kui võimalike haigusekandjatega pikka võitlust, aga visad värvukesed leidsid ikka üles iga prao ja augukese, kust toiduküna juurde pääses, nii et sügiseks täienes varblaste koloonia uskumatute mõõtmeteni. Nad omandasid ülbe ja nõudliku käitumisviisi: istusid õrrel reas nagu kanad ja nõudsid häälekalt oma toiduportsjonit. Kui talvel ukse kinni panime, sulgesime ehitusvahuga ka ventilatsiooni-avad, et varblased ei saaks talvituma jääda. Võta näpust: kahe päevaga olid avad lahti nokitud ja üürilised kohal, kehitasid aga uhkelt tiibu ja nõudsid kõva häälega süüa: hulk tööd ju tehtud ja kõhukesed tühjad. Lõpuks andsime alla – kust nemadki vaesekesed kõhutäie ja sooja koha leiavad, laudas kasvanud ja omamoodi meist sõltuvad. Ju nad meie linnud on! Kalkunid ei teinud varblastest väljagi, küll aga olid kanad päris vihased: kui mõne värvukese kätte said, siis ainult sulgi lendas: paar piiksu ja varblast enam ei olnud. Aga kanad ongi julmad. Nii on jäänud meie laudas tänase päevani: varblased elavadki koos teiste kodulindudega ja vahel jääb mõni uimasem linnuke kanadele saagiks.
• Ideaalis on see laut ainult kalkunitele, ilma teiste linnuliikideta.
• Avar, et kalkunid saaksid õrrele lennata.
• Kindlasti kuiv! Kuivus on kalkunikasvatuse põhitingimus. Linnu jalad on väga tundlikud niiskuse suhtes. Korraliku mikrokliima säilitamiseks on lauta vaja õhutussüsteemi. Väiksemas laudas piisab akendest ja ventilatsioonitorust (ristlõige 25 cm). Kui linnud käivad päeval õue ja laudauks on avatud, siis võib piisata ka avatud uksest.
• Temperatuur pole kalkuneile nii oluline kui kuivus. Nad suudavad külmas laudas talve üle elada, kui neil on seal kuiv allapanu. Aga tuleks arvestada, et jahedas aeglustub lindude kasv ja samas tarbivad nad rohkem sööta. Optimaalne temperatuur on 15 kuni 20 soojakraadi, temperatuuri ei tohiks lasta langeda alla kolme plusskraadi.
• Lauda valgus pole kalkunite pidamisel nii tähtis kui kanade puhul, teisisõnu ei pea kalkunite laut olema nii eredalt valgustatud.
• Kalkunid armastavad vabadust ja liikumist, nii et korralik õueala on kohustuslik!
• Allapanuks sobib kalkuneile mis tahes puidu saepuru, samuti õled ja hein. Valitud materjali on soovitatav panna põrandale vähemalt 30 cm paksune kiht, seda aeg-ajalt täiendades ja vajaduse korral ka vahetades. Allapanu tuleks täiesti vahetada kaks korda aastas.
Kui kõrge aed hoiab kalkuneid kinni?
Kalkunitel (eriti noortel ja emastel) on säilinud lennuvõime, nii et nad saavad kerge vaevaga aia peale lennata, isegi kahe meetri kõrgune ei ole takistus. Kui kalkunit on vaja aias kinni pidada, siis on kaks võimalust: aed pealt võrguga katta või kärpida lendajate tiivasulgi otsast kaks sentimeetrit.
Varblased õppisid meie lauta käima ilmselt suviste pääsukeste järgi. Juba ammust aega on meil oma laudapääsukesed ja nende üle oleme olnud väga õnnelikud, kuigi nad on üsna ropu suuga ja sõimavad kõvasti, kui inimene või kass lauta julgeb tulla. Inimeselt tulevad nad aga abi otsima, kui kõuts nende pesa lähedale juhtub – siis on hädakisa taevani ja lendavad või aknast sisse, et appi kutsuda. Teavad ju, et tulen ja aitan…
Laudas elavad meil ka kitsed, kes saavad kodulindudega suurepäraselt läbi. Nendega samadele ruutmeetritele sain paigutada kalkunipere, eraldades lindudele magamisosa, kuhu kitsed ei pääsenud. Kitsede ja kalkunite aial oli ühine piire ja sinna ma laeni võrku ei seadnud, sest kitsed kodulindudele liiga ei teinud. Kalkunitele meeldis magada pigem sellel aiapiirdel kui oma õrrel. Kitsed olid seltskonna suhtes ülimalt uudishimulikud ja nõudsid valju häälega mökitades tähelepanu, ise aia najal seistes. Kui kalkunid end aga juba magama seadsid, ei seganud