on meil,ˮ sundis Bretschneider peale oma asjalikku juttu.
„Üks sitt puha,ˮ kostis Palivec ja asetas kannualused klaaskappi.
„Keetsid meile ilusa supi selles Sarajevos,ˮ teatas Bretschneider jälle nõrga lootusega.
„Missuguses „Sarajevosˮ?ˮ küsis Palivec „Kas selles Nusle veinipoes või? Seal kakeldakse iga päev – teadagi, see on ju Nusle.ˮ
„Bosnia Sarajevos, härra peremees. Lasksid seal ertshertsog Ferdinandi maha. Mis te selle kohta ütlete?ˮ
„Mina oma nina niisikestesse asjadesse ei topi, minupärast sõitku nad kõik sitale,ˮ vastas härra Palivec viisakalt ja pani piibu põlema. „Igaüks, kes tänapäeval ennast sihukestesse asjadesse segab, võib kaelaluu murda. Mina olen äriinimene: kui keegi sisse astub ja õlut tellib, siis kallan ma talle õlut, aga mingisugune Sarajevo, poliitika või taevariiki läinud ertshertsog, see ei puutu meiesugustesse, see lõhnab juba Pankraći* järele.ˮ
Bretschneider jäi vait ja silmitses pettunult tühja õlletuba.
„Seal rippus kunagi keisrihärra pilt,ˮ jätkas ta natukese aja pärst, „just seal, kus praegu ripub peegel.ˮ
„Jah, teil on õigus,ˮ vastas härra Palivec, „rippus küll. Kui kärbsed sittusid pildi täis ja ma koristasin ta ära pööningule. Sest teate, kui mõni arvab heaks nihukese asja kohta paha sõna ütelda, võib veel räbalasti minna. Õige mul seda vaja!ˮ
„Seal Sarajevos pidi asi küll palav olema, härra peremees.ˮ
Sellele lausa salakavalalt esitatud küsimusele vastas härra Palivec erakordse ettevaatlikkusega:
„Jah, sel ajal on Bosnias ja Hertsegoviinas tõesti kole kuum. Kui ma seal kroonut teenisin, pidime oma ülemleitnandile järjest jääd pea peale panema.ˮ
„Mis polgus te teenisite, härra peremees?ˮ
„Niisikest tühja-tähja ma ei mäleta, ma pole ealeski sihukeste sittade asjde vastu huvi tund ega millaski uudishimulik olnd,ˮ vastas härra Palivec. „Ülearune uudishimu heaga ei lõpe.ˮ
Tsiviilpolitseinik Bretschneider vaikis lõplikult ja tema pilves nägu muutus rõõmsamaks alles Švejki tulekul, kes astus kõrtsi, tellis endale musta õlut ja tähendas seejuures:
“Viinis on täna kah lein.”
Bretschneideri silmad lõid lootusrikkalt põlema ja ta lisas kähku:
“Konopištěs on kümme musta lippu väljas.”
“Neid peaks kaksteist olema,” ütles Švejk, kui oli sõõmu õlut rüübanud.
“Miks te arvate, et kaksteist?” päris Bretschneider.
“Et oleks ümmargune arv – tosin täis. Kergem on rehkendada ja tosinaviisi tuleb alati odavam kah,” vastas Švejk.
Sigines vaikus, mille katkestas Švejk ise, ohates:
“Nüüd puhkab ta siis taevariigis, ja andku jumal talle igavest rahu. Ei jõudnud ära oodata, kuni oleks keisriks saanud. Kui ma veel kroonuteenistuses olin, kukkus meil keegi kindral hobuse seljast maha, ja oligi valmis. Tahtsid teda uuesti hobuse selga aidata, panidki sadulasse ja nägid siis, et mees on ju hoopis surnud. Aga kindralil endal oli tahtmine feldmarssaliks saada. Juhtus see lugu sõjaväe paraadil. Ega nendest paraadidest kunagi midagi head tule. Sarajevos oli ju ka miski paraad. Mul on meeles, et ükskord nihukesel paraadil puudus mul mundri eest kakskümmend nööpi ja mind pisteti selle eest kaheks nädalaks üksikkongi ja kaks päeva sellest lamasin ma nagu vaene Laatsarus “kitseks” kinni seotuna.* Mis teha, sõjaväes peab valitsema distsipliin, muidu sülitaksid kõik kõige peale. Meie ülemleitnant Makovec ütles meile ikka: “Distsipliin, te igavesed lollid, peab olema, muidu roniksite* te kõik nagu ahvid puu otsa. Kroonu aga teeb teist mehed, te totrad tõprad.” Eks ta ole õige jah. Kujutage enesele ette puiestikku, ütleme Karli platsil, ja iga puu otsas mõnda distsipliinita sõdurit. Selle ees olen ma alati kõige suuremat hirmu tundnud.”
“Sarajevos oli kõik serblaste tegu,” katsus Bretschneider juttu juhtida.
“Eksite,” kostis Švejk, “seda tegid türklased, Bosnia ja Hertsegoviina pärast.” Ja Švejk ladus välja oma arvamused Austria välispoliitika kohta Balkanil: “Türklased kaotasid 1912. aastal sõja Serbia, Bulgaaria ja Kreeka vastu. Nad tahtsid, et Austria neid aitaks, aga kui seda ei sündinud, lasksid nad Ferdinandirnaha.”
“Sallid sa türklasi,” pöördus Švejk kõrtsmik Paliveci poole, “sallid sa neid uskmatuid koeri? Ega ei salli?”
“Kunde on kunde,” ütles Palivec, “olgu ta või türklane. Meil, ärimeestel, pole poliitikaga miskit pistmist. Maksa oma õlle eest, istu kõrtsis ja plära, mis tahad. See on minu põhimõte. Kas kõmmutas meie Ferdinandi maha serblane või türklane, katoliiklane või muhameedlane, anarhist või noortšehh*, – mul üks kama kõik.”
“Seda küll, härra peremees,” tähendas sekka Bretschneider, kelle lootus hakkas jälle kahanema, et üks neist kahest vahele jääks. “Kuid te peate tunnistama, et see on Austriale suur kaotus.”
Kõrtsmiku asemel vastas Švejk:
“Kaotus muidugi, seda ei saa salata. Hirmus kaotus. Ega siis Ferdinandi asemele saa iga tõbrast panna. Ta oleks pidanud ainult veel paksem olema.”
“Mis te sellega tahate öelda?” elavnes Bretschneider.
“Mis ma öelda tahan?” kostis Švejk meeleldi. “Ainult seda, et kui ta oleks paksem olnud, oleks ta juba ammugi rabanduse saanud, kui ta Konopištěs vanu eitesid taga ajas*, kes käisid tema maa pealt hagu ja seeni korjamas, ja tal poleks tulnud sihukest närust surma surra. Kui ainult mõtelda – ise keisri onu ja lastakse maha! Häbilugu küll, kõik lehed lärmi täis. Meil Budějovices* pisteti mõne hea aasta eest ühe väikese laadalöömingu ajal surnuks üks parisnik, keegi Břetislav Ludvík. Sellel oli poeg Bohuslav, ja kuhu ta ka ei läinud põrssaid müüma, keegi ei ostnud temalt midagi ja igaüks ütles: “See on tolle poeg, kes surnuks pisteti. Küllap ise on samasugune peenike suli.” Tal ei jäänud muud üle kui Krumlovis* pea ees sillalt Vltavasse* hüpata, ja ta tuli välja tassida ja siis ellu äratada, ja temast vesi välja pumbata, ja siis viskas ta arsti käes ikkagi vedru välja, kui see talle miski pritsi pani.”
“On teil aga imelikud võrdlused,” ütles Bretschneider tähendusrikkalt. “Enne räägite Ferdinandist ja siis parisnikust.”
“Mitte sugugi,” kaitses end Švejk. “Jumal hoidku, et ma tahaksin kedagi kellegagi võrrelda. Härra kõrtsmik teab mind. Eks ole, ma pole kunagi kedagi kellegagi võrrelnud? Ma ei tahaks ainult ertshertsogi lese nahas olla. Mis see nüüd peale hakkab? Lapsed on isata, Konopiště härrata. Mõnele teisele ertshertsogile uuesti mehele minna? Mis ta sellestki saaks. Sõidab temaga jälle Sarajevosse ja jääb teist korda leseks. Zlivis Hluboká lähedal elas kord aastate eest keegi metsavaht, kellel oli sihuke-inetu nimi nagu Pindour1. Salakütid tapsid ta ära ja maha jäi lesk kahe lapsega. See võttis aasta pärast endale jälle metsavahi, Pepík Šavlovici Mydlovaryst. Ja ka see lasti tal maha. Siis läks ta kolmandat korda mehele, jälle metsavahile, ja ütles: “Kolm on kohtu seadus. Kui ka nüüd ei vea, siis enam ei tea, mis teha.” See lasti tal muidugi jälle maha ja tal oli nende metsavahtidega juba ühtekokku kuus last. Ta läks Hluboká vürstihärra enda kantseleisse ja kurtis seal, missugune häda ja õnnetus on tal nende metsavahtidega. Talle soovitati Ražice kalatiigi vahti Jarešit*. Ja mis te ütlete: selle uputasid nad kalapüügi ajal ära ja sellega oli naisel samuti kaks last. Siis võttis ta endale ühe ruunaja Vodňanyst, kuid see lõi naise ühel ööl kirvega surnuks ja läks andis enese ise üles. Kui teda siis Písekis* maakonnakohtu juures üles poodi, hammustas ta papil nina otsast ja ütles, et ei kahetse midagi, ja lisas veel miskit õige vänget keisrihärra kohta.”
“Ega te ei tea, mis ta tema kohta ütles?” päris Bretschneider lootusrikkal häälel.
“Seda ma ei või öelda, sest mitte keegi pole julgenud seda korrata. Räägitakse, et tema sõnad olid midagi