Lühikokkuvõte Yuval Noah Harari teosest „Homo Deus. Homse lühiajalugu“. Tiia Kõnnussaar

Yuval Noah Harari teosest „Homo Deus. Homse lühiajalugu“

      Väljaandja: EDRK

      Toimetaja: Katrin Streimann

      Kaanekujundus: Einike Soosaar

      epubi ISBN: 9789949537570

      Lühikokkuvõte Yuval Noah Harari teosest „Homo Deus. Homse lühiajalugu“

      Yuval Noah Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ ilmus 2015. aastal. Kogu maailmas laineid löönud provotseeriv pilguheit tulevikku avaldati eesti keeles kolm aastat hiljem.

      Autor haarab lugeja tähelepanu alates esimesest leheküljest. Kujutlege inimkonda, kes ärkab kolmanda aastatuhande koidikul üles, sirutab ihuliikmeid ja hõõrub silmi, ärgitab Harari. Kui ärganud inimkond on nägu pesnud ja tassi kohvi joonud, võtab ta märkmiku ja vaatab, mis täna päevakavas on. Okastraat ja seenekujulised pilved olid ilmselt lihtsalt halb uni.

      Autor kirjeldab sissejuhatavas osas paljude näidete varal, kuis inimkond on peaaegu et lahendanud kolm kõige suuremat muret, mis on meid läbi ajaloo saatnud. Nälg, surmavad nakkushaigused ja sõda on miski, millega me aeg-ajalt kohtume, kuid me juba näeme neile lahendusi, need pole enam julm saatus või Jumala karistav käsi.

      Mõistagi ei ole inimkond sellest võitlusest kahjudeta väljunud ja progressiga on kaasnenud uued mured. Maa ökoloogiline tasakaal on tugevalt häiritud. Lisaks metsloomade arvukuse katastroofilisele kahanemisele tekitab suuri eetilisi küsimusi põllumajandusloomade halastamatu ärakasutamine ja kohati piinamisele lähenev kohtlemine.

      Harari esitab ebamugavaid küsimusi. Kui inimkond, kes on olnud planeedi Maa vallutamisel kõige võimekam liik, lubab endale teiste liikide halba kohtlemist, siis ehk on õigustatud ka inimkonna halb kohtlemine, kui tulevikus võtab ohjad enda kätte inimesest võimekam tehisintellekt?

      Enese küsitlemiseks on ka põhjust. 90% maailma suurloomadest (ehk neist, kes kaaluvad rohkem kui mõni kilo) moodustavad praegu inimesed või nende koduloomad, nendib autor. Vahemärkusena olgu öeldud, et kriitikud heidavad autorile ette, et ta hoolib loomade heaolust rohkem kui inimeste omast.

      Mis ikkagi oli see, mis võimaldas algselt vähearvukal inimliigil, kel polnud õigupoolest teravaid küüsi ega kihvugi, püsima jääda ja jõuda aastatuhandete vältel koopast välja, praeguse kõrgtehnoloogilise ühiskonnani? Autor jõuab järeldusele, et see, mis meid teistest loomadest eristab, on keel, kiri ja paindlikult koos tegutsemise võime. Keele abil loodud, jutustatud ja kirja pandud suuri rahvahulki ühendavad lood on võimaldanud teha seda, mis tundus väikestes killustunud kogukondades võimatu.

      Harari silmitseb suuri lugusid, mis inimkonda on läbi ajaloo saatnud ja ühendanud, justkui eemalt- või ülaltvaates. Kui kuni 20. sajandini olid need traditsioonilise usuga seotud lood, mis panid inimesi looma, ehitama ja sõdima, siis 19. ja 20. sajandil leidis aset humanistlik revolutsioon. Jumalad tõugati troonilt ja loodi uus religioon: humanism, mis seadis ülimaks mitte Jumala, vaid Inimese. Konservatiivsest humanismist eraldus kaks voolu: üks neist seadis esikohale rassipuhtuse ja seda hakati nimetama natsismiks, teine, Marxist innustust saanud, rõhus majandusliku ebavõrdsuse kaotamisele. Mitte kummaski neist vooludest ei olnud kohta Jumalal. Ajaloo kõige verisemad sõjad, I ja II maailmasõda on peetud jumalata religioonide nimel.