Võlur ja sultani poeg. Aafrika muinasjutt

ne/>

      Võlur ja sultani poeg

Võlur ja sultani poeg

      Aafrika muinasjutt

      Tõlkis Ragne Kepler

      Toimetas Dea Oidekivi

      Korrektuuri luges Tuuli Elstrok

      ©Skymarket OÜ

      ISBN 978-9916-614-84-6 (epub)

      Elas kord sultan kolme väikese pojaga, kellele keegi midagi õpetada ei suutnud. See kurvastas nii sultanit kui ka tema naist.

      Ühel päeval tuli paleesse võlur ja ütles: „Kuidas mulle tasud, kui õpetan su kolm poega lugema ja kirjutama ja teen neist lugupeetud mehed?“

      Sultan vastas: „Annan sulle poole oma varandusest.“

      „Ei,“ ütles võlur, „sellest ei piisa.“

      „Annan sulle pooled linnadest, mis mulle kuuluvad,“ pakkus sultan.

      „Ei, see ei rahulda mind,“ vastas võlur.

      „Mida sa siis soovid?“ imestas valitseja.

      „Kui olen su poegadest kirjatargad teinud ja nad õpetatud meestena tagasi toonud, valid kaks endale, aga kolmanda annad mulle, sest mul ei ole lapsi, aga tahan tagada endale mantlipärija.“

      „Nõus,“ lubas sultan.

      Nii viis võlur sultani pojad enesega kaasa ja õpetas nad erakordselt lühikese ajaga lugema ja kirjutama ning tegi neist targad noormehed. Siis viis ta nad tagasi paleesse ja ütles: „Siin on su lapsed. Kõik nad on võrdselt tublid. Täida meie kokkulepe ja vali.“

      Sultan võttis kaks, keda eelistas, ja võlur läks kolmandaga, kelle nimi oli Keejaa'naa, tagasi oma koju.

      Kohale jõudes andis võlur noorukile võtmed, öeldes: „Need avavad kõik uksed. Sõidan kuuks ajaks ära.“

      Kui ta oli läinud, võttis Keejaa'naa võtmed ja läks maja üle vaatama. Noormees avas ühe ukse ja nägi tuba täis sulakulda. Ta katsus seda sõrmega ja piisk kulda jäi sõrme külge, nii et ükskõik, kuidas ta pühkis ja hõõrus, jäi tema sõrm ikka kuldselt helkima. Selle varjamiseks mässis ta omale riidetüki ümber sõrme.