„Ei asu. See on Reykjavíkis. Enam-vähem.”
„Enam-vähem? Mida see tähendab?”
Baldur pööritas silmi. „Heakene küll, korter on Seltjarnarneses. Stiilses tänapäevases kortermajas.”
Freyja ohkas. Ta ju teadis, et mingisugune konks peab siin olema – Seltjarnarnes on poolsaarel asuv kallis eeslinn Reykjavíki läänetipus. „Baldur, ma ei saa kõrget üüri maksta. Sa ju tead seda.”
„Üür ei ole kõrge. Üür on väga mõistlik.” Ta nimetas numbri, mille järgi paistis, nagu oleks tegemist mitte korteri, vaid garaažiga.
„Kui suur see on? Sa ei räägi ju mingisugusest tööriistakuurist aias?”
„Ei räägi. Jumala eest, küll sa oled tõre. Mina arvasin, et sul on hea meel.” Baldur ei naeratanud enam ja tema meeleolu ähvardas õige pea mossitamise poole kalduda.
Freyja asetas käe venna käele. Nad hoidsid teineteisega kokku nii heas kui ka halvas. Kui Baldur pakkuski talle mõnda väga suurte puudustega korterit, tegi ta seda siiski heast tahtest. Tegi siirast soovist teda aidata. „Anna andeks,” ütles Freyja. „Ma lihtsalt olen juba näppe kõrvetanud. Selline üür on naeruväärselt väike. Siin peab mingisugune konks sees olema.”
Too Tobbist tegelane oli ilmselt Baldurile raha või mingisuguse teene võlgu. Freyja oli valmis pea panti panema, et säärasel juhul polnud selle kõige juures mitte midagi seaduslikku.
Baldur kummardus ja kattis Saga kõrvad pihkudega. „Tobbi on vangi minemas,” sosistas ta. „Talle anti poolteist aastat.” Baldur langetas käed veel enne, kui Freyja jõudis juhtida tema tähelepanu asjaolule, et Saga isegi ei tea, mida sõna „vangla” tähendab. „Ta ei taha oma korterit mõnele võõrale välja üürida, sest ta jätab sinna kogu oma mööbli ja muu kraami. Aga ta usaldab igaüht, keda soovitan mina. Ma rääkisin talle, et sa kandsid minu elamise eest hoolt, nii et ta teab, et sul on kodu hoidmise kogemus. Siin saavad mõlemad pooled ainult võita.”
Freyjale poleks iial pähe tulnud nimetada Balduri korteris veedetud aega „kodu hoidmise kogemuseks”, ent kui Tobbi arvas, et ta omab vajalikku kvalifikatsiooni, siis oli see ju suurepärane. Tegelikult ei kõlanud see pakkumine üldse halvasti.
Freyja tooli seljatoel rippuva mantli taskus hakkas helisema telefon. Ta heitis pilgu ekraanile. „Kurat võtku.” Ta vaatas Balduri poole. „Ma pean ära minema. Töö.” Püsti tõustes lisas ta: „Aga ma tahan su sõbraga rääkida. Kas me saame minna üheskoos seda kohta vaatama – ja minna niipea kui võimalik?”
Baldur noogutas. Ta avas otsekui midagi lisada tahtes suu, ent näis ümber mõtlevat ning jättis lihtsalt hüvasti ja lubas õhtul helistada.
Freyja musitas teda põsele ja Sagat pealaele. Seejärel maksis ta arve ja tõttas minema rõõmsalt kergejalgsena mõttest, et mingisugune korter võib lõpuks käeulatuses olla – muidugi juhul, kui asjast asja saab. Kui mängus oli Baldur, ei tasunud enne õhtut hõisata.
Freyja vajutas uuesti ning sedapuhku kõvemini ja kauem kellanupule. Ta kuulis, kuidas see korteris heliseb, aga niipea, kui ta sõrme nupult võttis, jäi kõik taas vaikseks. Ainsad helid, mida nad olid pärast siia saabumist kuulnud, olidki see uksekella kõlin ja telefoni kõnemärguanne, millele aga ei reageeritud.
„Kas ma proovin uuesti?” Freyja vaatas oma kaaslase poole, kelleks oli pikka kasvu ja kõhn viikingihabeme, kullast ninarõnga ja väsinud silmadega noormees. Ehkki nad olid ilmselt enam-vähem üheealised, oli noormehel kui Reykjavíki lastekaitseameti täiskohaga töötajal sedalaadi juhtumitega märksa rohkem kogemusi. Freyja oli osalenud ainult vahel õhtuti ja nädalavahetustel, et pärast päevatööd lastemajas lisa teenida ja koguda üüriraha ajaks, mil Baldur vanglast välja tuleb. Kui selgub, et Balduri sõber Tobbi ei olegi täielik idioot, ja tema korter osutub kõlbulikuks, saab Freyja võib-olla sellest lisatööst loobuda. Praegusel hetkel oli ta siiski siin ja seisis pühapäevasele väljakutsele vastates Reykjavíki ühe uue luksusliku kortermaja kohatult laias koridoris. Tema ise poleks saanud midagi nii toretsevat endale lubada isegi juhul, kui oleks töötanud ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas.
„Tee veel üks katse. Laps võib magada. Või olla liiga hirmunud, et uksele tulla.”
Freyja helistas pikalt nupule vajutades taas kella. Midagi ei juhtunud. „Sellise lärmiga ei saa keegi magada.”
„Võib-olla ei saa. Ei või iial teada.” Diðriku nime kandev sotsiaaltöötaja astus ukse juurde ja kloppis sellele niivõrd kõvasti, et tema sõrmenukid läksid punaseks. Kuid teisalt oli kuuevarrukate alt paistvate käeselgi katvate tontlike tätoveeringute tõttu raske öelda, mis värvi need tegelikult olid.
Selle koha peal läks lahti ühe sellesama koridori ääres asuva korteri uks, mille vahelt pistis pea välja keskealine naisterahvas. Diðrikut nähes paistis naine kergelt segadusse sattuvat, pidades teda kahtlemata võlgade sissenõudjaks või mõneks muuks matslikuma maailma esindajaks, kuid mitte mingil juhul lastekaitseameti töötajaks. Freyja oli seevastu ülimalt esindusliku välimusega, sest oli mukkinud ennast üles lõunasöögi jaoks, millelt ta oli paraku sunnitud poole pealt lahkuma. Kui sai ilmseks, et naine ei kavatse esimesena rääkima hakata, ütles Freyja: „Ma palun selle müra pärast vabandust. Me oleme linnavalitsusest. Me saime teate, et selles korteris viibib laps, kes on üksinda ja keda võib-olla ähvardab oht. Ega juhtumisi teie ise olnudki see, kes helistas?”
Helistaja oli astunud ühendusse päästeteenistustega, sest linnavalitsuse telefonide juures ei olnud nädalavahetustel valvet. Sedalaadi juhtudel saadeti harilikult kõigepealt kohale politseinikud, aga täna ei olnud neil parajasti ainsatki vaba inimest, nii et ülesannet anti mööda süsteemi muudkui edasi, kuni see jõudis lõpuks Diðriku lauale. Selleks ajaks olid kõik helistajat puudutavad üksikasjad juba kaduma läinud.
Naisterahvas manas ette niisuguse näo, nagu oleks Freyja teda milleski süüdistanud, ja raputas pead. „Ei olnud. Tegelikult ma alles jõudsin koju. Ja mina pole midagi märganud.” Tema hoolikalt meigitud silmade pilk nihkus koridoris nende vahel seisvale suurele lillevannile, milles kasvas mingisugune eksootiline taim. Tema ilme põhjal oleks võinud arvata, et ta märgib maha nähtamatut piiri, millest üle ei tohi midagi halba tulla. Naine pani käed rinnale vaheliti. „Kas te olete kindlad, et tulite õigele aadressile?”
Freyja kõhkles ja pidas viivukese endamisi aru, kas nad võisid tõesti eksida. Võib-olla viibib see vaene lapsuke, keda nad peavad aitama, hoopiski kõrvalmajas või koguni naabertänaval. Sedalaadi hoonesse ei kutsutud sotsiaaltöötajaid just sageli, kuigi mitte tänu sellele, et nende asukad olid jõukad – väärkohtlemist võib tulla ette kõikides ühiskonnarühmades –, vaid seetõttu, et laste saamise iga oli neil enamasti juba ammu seljataha jäänud.
Diðrik vastas Freyjast ette jõudes veendunud häälega: „Jah, see on kindlasti õige aadress.”
Naine vedas otsaesise kortsu. „Veider lugu. Selles korteris ei ela ühtki last, kui nad pole just äsja siia kolinud. Korteris elab vallaline mees. Te olete ilmselt vales kohas. Minu teada ei ole kogu majas ainsatki last. Perekonnad ei saa endale sääraseid kortereid lubada ja iseäranis veel seda, millesse te püüate sisse pääseda. See on kogu maja kõige peenem korter.”
„Võib-olla on laps siia külla tulnud või hoida toodud.” Freyja mõtles, kas rääkida naisele, et lastele on omane kalduvus minna omapäi uitama, kuid ta ei tahtnud, et see kõlaks nagu noomitus. Ta nägi silmanurgast, et Diðrik surub kõrva ukse vastu, otsekui oleks ta midagi kuulnud. Järgmisel hetkel arvas ta, et kuuleb ka ise äratuskella tirina sarnast nõrka heli, aga mõtles siis, et see võib tulla ka naise korterist.
Naine ei vaadanud siiski selja taha, nii et tema äratuskell see oletatavasti ei olnud. „Minu naaber ei ole just lapsehoidja tüüpi inimene.”
„Ei, võib-olla ei olegi. Kuid me peame sellegipoolest kõiki teateid tõsiselt võtma.” Freyja sundis oma suu ebasiiralt naeratama ja naine vastas samasuguse külma huultekõverdusega.