Peter Frankopan
Siiditeed
Katarinale, Florale, Francisele ja Luke’ile
Originaali tiitel:
Peter Frankopan
“The Silk Roads: A New History of the World”
Bloomsbury Publishing, 2015
Tekst © Peter Frankopan, 2015
Eestikeelne tõlge © Krista Eek ja AS Tänapäev, 2020
Toimetanud Siiri Rebane
Kujundanud Siiri Timmerman
ISBN 978-9949-85-869-9
e-ISBN 9789949859481
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
www.tnp.ee
“Peatusime ühe türkide hõimu maal … nägime inimrühmi, kellest ühed kummardasid madusid, teised kalu ja kolmandad kurgi.”
Ibn Fadlān “Reis Volga bulgaaride juurde”
“Mina, presbüter Johannes, olen isandate isand ja üle kõigist kuningatest siin maailmas oma rikkuses, vooruses ja võimus … Piim ja mesi voolab vabalt meie maal, siin pole ühtki mürki, mis teeks häda, ega krooksuvate konnade kisa. Siin pole skorpione ega rohu varjus siuglevaid madusid.”
Müütilise presbüter Johannese kiri Roomale ja Konstantinoopolile, 12. sajand
“Tal on väga suur palee, mida katab täielikult ehtsast kullast katus.”
Christoph Kolumbuse märkmed ida suure khaani kohta, 15. sajandi lõpp
“Kui me ei too Pärsias kohe suhteliselt väikeseid ohvreid ega muuda oma poliitikat, siis hakkab see ohustama nii meie sõprust Venemaaga, kui viib meid tõenäoliselt õige pea … olukorda, kus kaalul on meie kui impeeriumi eksistents.”
Sir George Clerki kiri Sir Edward Grayle, Suurbritannia välisministrile, 21. juuli 1914
“President võidab isegi siis, kui me istume niisama käed rüpes.”
Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi kabinetiülem vahetult enne 2005. aasta valimisi
Märkus transliteratsiooni osas
Transliteratsioon on ajaloolaste jaoks tihtipeale mureteemaks. Eri keeltes kirjutatud algallikatele tuginevates raamatutes – nagu ka selles siin – pole isikunimede puhul võimalik järgida läbivalt ühte reeglit. Sellised nimed nagu João ja Ivan on jäänud muutmata, Alexander ja Charles kohati aga mitte – neist on saanud Aleksander ja Karl. Isikliku eelistuse tõttu on raamatus nimekujud Tšingis-khaan, Gaddafi ja Teheran, kuigi mõned teised versioonid oleksid ehk täpsemad. Teisalt olen püüdnud vältida nimede läänelikke alternatiive, näiteks nagu Kolkata ja Guangzhou puhul. Eriti keerulised on kohad, mille nimi on aja jooksul muutunud. Kutsun Bosporuse väina äärset suurlinna Esimese maailmasõja lõpuni Konstantinoopoliks, seejärel võtan kasutusele aga Istanbuli, Iraani kutsun Pärsiaks kuni riigi ametliku nimemuutuseni 1935. aastal. Palun järjepidevust nõudvatelt lugejatelt leplikku meelt.
Eessõna
Lapsepõlves oli üheks minu hinnatumaks aardeks suur maailmakaart. See oli kinnitatud mu voodi kohale seinale ja ma vaatasin seda igal õhtul enne uinumist. Peagi olid mul peas kõigi maailma riikide nimed, asukohad ja pealinnad, lisaks tundsin kõiki ookeane ja meresid ning jõgesid, mis neisse suubusid, teadsin ka suuremate mäeahelike ja kõrbete nimesid, mis olid pandud kirja kursiivis, tulvil seiklusi ja ohte.
Teismelisena hakkasin tundma aga muret koolis õpetatava ajaloo üha kitsamaks muutuva geograafilise fookuse üle – see keskendus üksnes Lääne-Euroopale ja Ameerika Ühendriikidele ning jättis suurema osa ülejäänud maailmast puutumata. Meile räägiti Suurbritannias tegutsenud roomlastest, 1066. aasta normannide vallutusest, Henry VIII-st ja Tudoritest, Ameerika Iseseisvussõjast, Victoria ajastu industrialiseerimisest, Somme’i lahingust ja Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest. Ent kui vaatasin üles oma kaardi poole, siis nägin, et väga paljud ja suured maailma piirkonnad olid tundides jäänud täielikult tähelepanuta.
Sain vanematelt oma neljateistkümnendaks sünnipäevaks antropoloog Eric Wolfi raamatu, mis süütas minus tõelise kire. Wolf kirjutas, et tsivilisatsiooni laialt aktsepteeritud laisa ajaloo kohaselt “sai Vana-Kreekast alguse Rooma, Roomast kristlik Euroopa, kristlikust Euroopast renessanss, renessansist valgustusajastu ning valgustusajastust poliitiline demokraatia ja tööstusrevolutsioon. Demokraatiaga läbipõimunud tööstus pani omakorda aluse Ameerika Ühendriikidele, mis kehastas õigust elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.”1 Mõistsin kohe, et mulle oli räägitud täpselt seda: lääne poliitilise, kultuurilise ja moraalse võidukäigu mantrat. Aga see kirjeldus oli puudulik, kuna ajaloo käsitlemiseks oli olemas ka teisi võimalusi, mille puhul ei tule minevikku vaadelda lähiajaloo võitjate perspektiivist.
Olin kütkestatud. Ühtäkki oli mulle selge, et piirkonnad, millest meile koolis ei räägitud, olid läinud kaduma – et Euroopa tõusu rõhuv lugu oli need lämmatanud. Palusin isa, et ta viiks mu vaatama Herefordi katedraalis asuvat mappa mundi kaarti, mille keskpunktiks on Jeruusalemm ning millel Inglismaa ja teised lääneriigid on lükatud tähtsusetutena kaugele ääremaadele. Kui lugesin araabia geograafidest, kelle teostele lisatud kaardid jätsid mulje, nagu oleks need tagurpidi, nende keskel laiumas Kaspia meri, siis olin sellest võlutud – täpselt nagu ka siis, kui sain teada, et ühe Istanbulis asuva tähtsa keskaegse Türgi kaardi keskmes oli linn nimega Balasagun: ma polnud sellest mitte kunagi kuulnud, seda polnud ühelgi kaardil ja selle asukoht oli alles hiljuti täiesti teadmata, kuigi seda oli kunagi peetud maailma keskpunktiks.2
Tahtsin teada rohkem Venemaa ja Kesk-Aasia, Pärsia ja Mesopotaamia kohta. Tahtsin mõista kristluse alguslugu Aasia perspektiivist, mida olid ristisõjad tähendanud keskaja suurlinnades – näiteks Konstantinoopolis, Jeruusalemmas, Bagdadis ja Kairos – elanud inimestele. Tahtsin õppida tundma ida suuri impeeriume, mongoleid ja nende vallutusi ning mõista, kuidas olid kaks maailmasõda välja näinud Afganistani ja India vaatenurgast, mitte Flandria või idarinde seisukohast.
Mulle langes osaks erakordne õnn, kui mul avanes koolis võimalus õppida vene keelt, minu õpetajaks väljapaistev Dick Haddon, kes oli teeninud mereväeluures ja uskus, et ainsaks viisiks mõista vene keelt ja vene hinge on õppida tundma selle hiilgavat kirjandust ja rahvamuusikat. Mul oli veelgi rohkem õnne, kui ta asus huvilistele pakkuma ka araabia keele tunde, tutvustades poolele tosinale õpilasele islami kultuuri ja ajalugu ning hämmastades meid klassikalise araabia keele iluga. Need keeled aitasid mul astuda maailma, mis ootas vaid avastamist või ehk pigem taasavastamist, nagu ma peagi taipasin, vähemalt läänemaailma jaoks.
Tänapäeva maailmas kulutatakse rohkelt aega ja ressursse, et hinnata, kuidas mõjutab ülikiire majanduskasv Hiinat, kus nõudlus luksuskaupade järele kasvab prognoosi kohaselt järgmisel kümnendil neljakordseks, või kuidas mõjutavad ühiskondlikud muutused Indiat, kus mobiiltelefonid on inimestele kättesaadavamad kui vesiklosetid.3 Kumbki neist pole aga ideaalseks fookuseks maailma mineviku ja oleviku vaatlemisel. Maakera tegelikuks teljeks oli mitmete aastatuhandete vältel hoopis ida ja lääne vaheline piirkond, mis ühendas Euroopat Vaikse ookeaniga.
Üldistavalt Vahemere idakaldalt ja Musta mere äärest Himaalajani ulatuva ida ja lääne vahelise piirkonna keskpunkt võib esiti näida vähetõotava paigana, mille fookusest maailma kaeda. See on piirkond, mis on nüüdsel ajal koduks eksootilistele perifeeriariikidele, näiteks Kasahstanile ja Usbekistanile, Kõrgõzstanile ja Türkmenistanile, Tadžikistanile ja Kaukaasia riikidele. See on piirkond, mida seostatakse ebastabiilsete, vägivaldsete ja rahvusvahelist julgeolekut ohustavate režiimidega, näiteks Afganistani, Iraani, Iraagi ja Süüriaga, või demokraatia parimate