Siiditeed. Peter Frankopan

paljastasid ühe püha paiga teise järel, sealhulgas ka hauakoopa, kus oli lebanud Jeesuse surnukeha – koobas renoveeriti ja see “ärkas taas ellu, nagu meie Päästja”.¹⁹⁶

      Constantinus juhtis ehitustöid ise, otsustades, milliseid materjale tuleb Püha Haua ümber kerkiva kiriku ehitamisel kasutada. Keiser oli nõus jätma kangavaliku ja seinte kaunistamise väljavalitud alluva hooleks, kuid tahtis sõnaõigust, millist marmorit ja milliseid sambaid kiriku ehitamisel kasutatakse. “Sooviksin kuulda teie arvamust,” kirjutas ta Jeruusalemma piiskopile Makariosele, “kas lagi peaks olema kaetud tahvlitega või kaunistatud mõnes muus stiilis. Kui see on kaetud tahvlitega, siis saaks seda ehk kaunistada ka kullaga.” Ta lisas, et sellised otsused nõudsid tema isiklikku heakskiitu.¹⁹⁷

      Constantinuse tähelepanuväärne usuvahetus märkis Rooma impeeriumi ajaloos uue peatüki algust. Ehkki kristlust ei kuulutatud riigiusuks, lõi piirangute ja karistuste kadumine uuele usule tee valla. See oli hea uudis kristlastele ja kristlusele läänes, kuid katastroof kristlusele idas. Kuigi Constantinus näis esiti tagasihoidliku usujüngrina, hakkas ta peagi üha enam kõneainet tekitama, paisates käibele ilmselgete paganlike sümbolitega münte ja püstitades enda auks oma uude linna ausamba, millel oli teda kujutatud Helios-Apollonina.¹⁹⁸ Õige pea hakkas ta end esitlema kõikide kristlaste kaitsjana, ükskõik kus nad elasid – kasvõi väljaspool Rooma impeeriumi.

      Pärast 330. aastat hakkasid levima kuuldused, et Constantinus teeb ettevalmistusi Pärsia ründamiseks, kasutades ära võimalust, mille oli loonud Pärsia šahhi rahulolematu vend, kes oli tulnud Rooma keiserlikust õukonnast varjupaika otsima. Pärsia närvid olid ilmselt viimseni pingul, kui Constantinuselt saabus kiri, milles teatati, kui hea meel tal on, et “Pärsia parimad provintsid on tulvil neid mehi, kelle nimel räägin praegu ainult mina – pean silmas kristlasi”. Tal oli Pärsia valitsejale Šapur II-le selge sõnum: “Usaldan need inimesed teie kaitse alla … hoidke neid oma tavapärase inimlikkuse ja lahkusega, sest selle usu tõendi abil kindlustate mõõtmatu kasu nii endale kui meile.”¹⁹⁹ See võis olla mõeldud lahke nõuandena, kuid kõlas ähvardusena, kuna alles hiljuti oli Rooma idapiir lükatud kaugele Pärsia aladele, kus asuti vallutuste kindlustamiseks viivitamatult rajama kaitseehitisi ja teid.²⁰⁰

      Kui ka ühe teise väärtusliku kaubandusliku ja strateegilise positsiooniga kuningriigi – Gruusia – valitseja koges ilmutust, mis oli Constantinuse ilmutusest vaid pisut vähem värvikas (kuningas nägi pärast jahi ajal sõna otseses mõttes pimedusse langemist päästvat valgust), muutus Pärsia ärevus paanikaks.²⁰¹ Kuna Constantinus oli väed Doonau piirialadelt eemale kutsunud, otsustas Šapur II Kaukaasia üllatusrünnaku kasuks, heites troonilt ühe kohaliku valitseja ja pannes tema asemel ametisse endale lojaalse mehe. Constantinus vastas rünnakule kohe ja jõuliselt: ta kutsus kokku tohutu armee ja käskis oma piiskoppidel eelseisva sõjaretkega ühineda, lastes lisaks valmistada koopia tabernaaklist – kogudusetelgist, milles oli hoitud seaduselaegast. Seejärel kuulutas ta, et soovib Pärsiat karistuseks rünnata ja lasta end ristida Jordani jões.²⁰²

      Constantinuse ambitsioonidel polnud piire. Ta lasi juba enne rünnakut vermida münte, millel andis oma poolvenna pojale uue kuningliku tiitli: Pärsia valitseja.²⁰³ Idas elavate kristlaste seas levis kiiresti elevus, mille jäädvustas Mosuli lähistel asuva kuulsa mungakloostri juhi Afrahati kiri: “Hea põli on tulnud Jumala rahva juurde.” See oli hetk, mida ta oli oodanud: maa peal pidi lõplikult sündima Kristuse kuningriik. “Võite kindlad olla,” lõpetas ta, “et metsaline tapetakse ettemääratud ajal.”²⁰⁴

      Pärslastele langes ägedaks vastupanuks ettevalmistusi tehes osaks aga tohutu õnn: Constantinus haigestus ja suri enne, kui tema väed jõudsid teele asuda. Šapur II valas kogu oma raevu Constantinuse agressiooni eest välja kohalike kristlaste peale. Šahh, keda õhutasid tagant zoroastrismi preestrid, “janunes pühakute vere järele”.²⁰⁵ Märtreid langes kümnetes: ühes 5. sajandi algusest pärinevas Edessast leitud käsikirjas räägitakse vähemalt kuueteistkümne piiskopi ja viiekümne preestri hukkamisest.²⁰⁶ Kristlasi hakati nüüd pidama eelväeks, viiendaks kolonniks, mis pidi avama Pärsia läänes valitsevale Rooma impeeriumile. Juhtivaid piiskoppe süüdistati, et nende mõjutuse tagajärjel hakkasid šahhi “järgijad ja inimesed [Tema] Majesteedi vastu mässama ja neist said orjad sellele keisrile, kellega neid sidus ühine usk”.²⁰⁷

      Pärsias aset leidnud veresaun oli Roomas vaimustusega vastu võetud kristluse otseseks tagajärjeks. Šahhi käsul vallandunud tagakiusamine tulenes asjaolust, et Constantinus oli Rooma impeeriumi asemel kristlust propageerima asunud. Keisri üllad avaldused võisid avaldada muljet ja anda inspiratsiooni Afrahati-sugustele meestele, kuid Pärsia valitsejate jaoks kujutasid need tohutut provokatsiooni. Rooma identiteet oli enne Constantinuse usuvahetust olnud täiesti selge. Nüüd aga oli keiser – ja tema järeltulijad – valmis rääkima mitte ainult Rooma ja selle kodanike, vaid juba kõigi kristlaste kaitsmisest. See oli käepärane trump, mida kasutada – eriti kodus, kus selline retoorika oli piiskoppidele ja usklikele meeltmööda. Impeeriumi piiridest väljaspool elavate inimeste jaoks tähendas see aga võimalikku katastroofi, nagu kogesid omal nahal Šapuri ohvrid.

      Kuigi Constantinust tuntakse keisrina, kes pani aluse Euroopa ristiusustamisele, ei mainita iroonilisel kombel kunagi, et uue usu vastuvõtmisel oli ka oma hind, et sellega seati tõelisesse ohtu kristluse tulevik idas. Nüüd oli küsimus selles, kas kaugel Aasias kanda kinnitanud Jeesus Kristuse õpetused suudavad jõulise vastasseisu üle elada.