et me pole inimesed, kirjutas ta. “Kas meil on suus teised hambad või meie sees verepilastusliku kire elundid?”178
Kristlus levis itta esiti tänu juudi kogukondadele, kes olid elanud Mesopotaamias alates Babülooniasse asumisele saabumisest.179 Nad ei kasutanud Jeesuse elust ja surmast lugedes aga kreekakeelseid tõlkeid, nagu pea kõik usuvahetajad läänes, vaid hoopis jüngrite ja Jeesuse emakeeles – aramea keeles – kirjutatud tekste. Täpselt nagu Vahemeremaades, nii kuulus ka idas evangeeliumi kuulutajate tähtis roll kaupmeestele ning seetõttu muutus eriti tähtsaks näiteks Kagu-Türgis asunud Edessa linn, nüüdne Şanlıurfa, mis asus nii põhja-lõuna kui ka ida-lääne suunal kulgevate teede ristumiskohas.180
Evangeeliumi kuulutajad jõudsid peagi Kaukaasiasse – Gruusiast leitud vanad hauad ja nende pealiskirjad näitavad, et piirkonnas elas arvukalt juute, kes otsustasid usku vahetada.181 Veidi hiljem seadsid end Pärsia lahe ümbruses sisse mitmed kristlikud kogukonnad. Bahreini lähistel asuvasse korallvalli uuristatud kuuskümmend hauakoobast näitavad selgelt, kui kaugele oli kristlus juba kolmanda sajandi alguseks levinud.182 Umbes samal ajal pandi kirja ka tekst, mis kandis pealkirja “Maade seaduste raamat”, milles teatati, et kristlasi võis leida kõikjalt Pärsiast ja et nad olid tunginud idas suisa Kušaanide võimu all olevate maadeni – teisisõnu tänapäevasesse Afganistani.183
Usu levikut soodustasid kristlaste sagedased küüditamised Pärsiast, mis leidsid aset 3. sajandil Šapur I valitsusajal. Pagulaste hulka kuulus ka tähtsaid isikuid, näiteks Antiookia piiskop Demetrius, kes viidi Bēth Lapaţisse, nüüdsesse Gondēshāpūri Edela-Iraanis, kus ta kogus enda ümber kaaskristlasi ning rajas uue piiskopkonna.184 Pärsias leidus ka kõrgel positsioonil olevaid kristlasi, näiteks oli õukonnas soositud konkubiiniks üks Candida-nimeline roomlanna, keda aga ootas ees märtrisurm, kuna ta keeldus oma usust loobumast – vähemalt nii väidetakse ühes kristlikus allikas, milles hoiatatakse kõiki šahhi ja tema kaaskonna verejanu eest.185
Need värvikad lood kuuluvad sellesse kirjanduslikku kategooriasse, mille eesmärgiks on kinnitada kristlike kommete ja uskumuste üleolekut teiste traditsiooniliste tavade ees. Allikaid napib, kuid neist piisab, et saada aimu tol ajal peetud suurtest propagandalahingutest. Erinevalt teistest Pärsia elanikest, nagu kirjutas üks kirjamees, pole Aasia “Kristuse jüngritel” kombeks “tegeleda nende paganlike rahvaste hukkamõistu väärivate harjumustega”. Ühe teise kirjamehe sõnul oli see tervitatav märk, kuna näitas, kuidas kristlased parandasid standardeid Pärsias ja mujal idas: “Tema jüngriteks saanud pärslased ei abiellu enam oma emaga” ning steppide elanikud ei “toitu enam inimlihast tänu nendeni jõudnud Kristuse sõnale”. Ta lisas, et selliseid muudatusi tuleks rõõmuga tervitada.186
Kristlaste üha hoogustuv ja suuremat tähelepanu äratav sissetung Pärsiasse 3. sajandi keskel oli põhjuseks, miks reageeris zoroastrismi preesterkond neile Rooma impeeriumi eeskujul, võttes kasutusele üha intensiivistuva vägivalla.187 Kirdīri raidkiri annab aga tunnistust, et Pärsia elanike hoiakud ei hakanud kalestuma mitte ainult kristluse, vaid ka teiste usundite suhtes. Alternatiivsete maailmavaadete mahasurumine käis käsikäes Pärsia taassündi iseloomustava tulihingelise zoroastrismiga. Esile hakkas kerkima riigiusk, mis samastas zoroastrismi väärtuseid Pärsia omadega ja pani seeläbi aluse niinimetatud “Sassaniidide kuningriigi tugisambale”.188
Lahingud ressursside pärast ja sõjalised vastasseisud olid valla päästnud terve rea ahelreaktsioone, mille tuules asuti looma keerulisi ususüsteeme, mis ei selgitanud lihtsalt riigi võite ja edusamme, vaid õõnestasid otseselt ka naabruses eksiteerivaid konkureerivaid usundeid. Pärsia puhul tähendas see, et välja kujunes üha silmapaistvam ja enesekindlam preesterkond, kelle roll küündis kõrgele poliitikasse, mis on näha ka Kirdīri raidkirjast.
Kõigel sellel olid paratamatult omad tagajärjed, eriti kui sama mudelit asuti kasutama piirialadel või äsja vallutatud uutel territooriumitel. Kirdīri uhkusega täitnud uued tuletemplid ei tekitanud kohalikus elanikkonnas lihtsalt pahameelt, vaid nende abil hakati õpetust ja usku inimestele ka jõuga peale suruma. Zoroastrismist sai Pärsia sünonüüm. Ei kulunud kaua, et religioon muutuks inimeste silmis eeskätt okupatsiooni tööriistaks, mitte vaimse vabanemise viisiks. Polnud ime, et nii mõnegi jaoks muutus kristlus vastumürgiks Pärsia keskvõimu uskumuste jõulisele propagandale.
Pole täpselt teada, kuidas ja millal võtsid Kaukaasia valitsejad vastu kristluse. Allikad, milles kirjeldatakse, kuidas Armeenia kuningas Tiridat III võttis 4. sajandi alguses vastu ristiusu, pärinevad veidi hilisemast ajast ning võlgnevad palju nii heale vestmisoskusele kui ka kristlikule erapoolikusele autori suhtes.189 Traditsioonilise legendi järgi võttis Tiridat III ristiusu vastu pärast seda, kui ta oli muudetud seaks ja oli ekselnud ihualasti väljadel, kuni püha Gregorius, kelle Tiridat oli varem Armeenia jumalanna kummardamisest keeldumise eest madusid täis auku heitnud, ta terveks ravis. Gregoriuse ravi tulemusena kukkusid Tiridatil eest kärss, kihvad ja pealt seanahk, misjärel ristis Gregorius tänuliku monarhi Eufrati jões.190
Tiridat III polnud ainus riigipea, kes samal perioodil kristluse vastu võttis – 4. sajandi alguses pöördus ristiusku ka üks Rooma mõjukamaid isikuid, Constantinus. Otsustav hetk saabus 312. aastal ägeda kodusõja ajal, kui Constantinus asus Itaalia keskosas Mulviuse sillal võitlusesse oma rivaali Maxentiusega. Legendi järgi oli Constantinus vaadanud vahetult enne lahingut üles taevasse ja näinud seal päikese kohal “ristikujulist valgust” koos kreekakeelsete sõnadega, mis kuulutasid, et “selle märgi all saadab sind võit”. Sõnade täielik tähendus sai talle selgeks pärast unenägu, milles talle ilmutas end Jeesus Kristus, kes ütles, et ristimärk aitab tal kõik vaenlased alistada. Vähemalt meeldis juhtunut mõnele just niimoodi kirjeldada.191
Kristlikud allikad näitavad halastamatu selgusega, millise piiramatu entusiasmiga asus keiser kristlust kõigi teiste usundite arvelt jõustama. Tänu ühe kirjamehe ülestähendustele teame näiteks, et uut Konstantinoopolit “ei risustanud altarid, Kreeka templid ega paganlikud ohverdused”, vaid seda rikastasid “hiilgavad palvekojad, milles Jumal lubas keisri jõupingutusi õnnistada”.192 Ühe teise kirjamehe sõnul lasi keiser sulgeda kuulsad kultuskeskused ning keelustas Rooma usundi üheks alustalaks olnud oraaklid ja ennustamise. Ebaseaduslikuks kuulutati ka traditsiooniline ametlikele toimingutele eelnenud ohverdamine, paganlikud skulptuurid hävitati ja nende püstitamine keelati.193 Omakasupüüdlike autorite narratiivis, milles Constantinust kujutati uue usu sihikindla kuulutajana, ei jäetud ruumi teisitimõtlemisele.
Tegelikult olid Constantinuse usuvahetuse motiivid palju keerukamad, kui tema eluajal või vahetult pärast seda kirja pandud allikad seda ehk näidata sooviksid. Esiteks kujutas kristluse vastuvõtmine kavalat poliitilist sammu, kuna see oli selleks ajaks jõudnud sõjaväelaste hulgas laialt levida. Teiseks viitavad impeeriumi eri paigust leitud monumendid, mündid ja raidkirjad, millel kujutatakse Constantinust Võitmatu Päikese (Sol Invictus) kultuse tugeva toetajana, et tema ilmutus oli ehk mõnevõrra tagasihoidlikum, kui hingestatud kiidukõned seda näidata püüdsid. Vastupidistest väidetest hoolimata ei muutunud impeeriumi eluolu üleöö ning nii Roomas, Konstantinoopolis kui ka mujal jätkati traditsiooniliste uskumuste järgimist veel kaua pärast keisri ilmutust ja tema uue usu entusiastlikku kuulutustööd.194
Constantinuse otsus kristlust toetama asuda tähendas Rooma impeeriumi jaoks siiski suuri muudatusi. Vaid kümmekond aastat varem Diocletianuse valitsusajal haripunkti jõudnud tagakiusamine lõpetati. Gladiaatorite võitlused, mis olid pikka aega olnud Rooma meelelahutuse raudvaraks, likvideeriti kristlaste vastumeelsuse tõttu, kuna nad ei soovinud näha midagi, mis inimeste õigust elule sellisel kombel devalveeris. “Verised etendused pole meile meeltmööda,” kirjutatakse 325. aastal vastu võetud seaduses, mis lisati hiljem keiserliku seadusandluse kogumikku. “Keelame [seetõttu] täielikult gladiaatorite olemasolu.” Need, kes olid varem kuritegude sooritamise või usust taganemisest keeldumise eest võitlusareenile saadetud, saadeti edaspidi “teenima kaevandustesse, et nad saaksid oma kuritegude eest karistatud ilma verd