konservatiivset kommentaatorit kohutas eriti ühe konkreetse kauba – Hiina siidi – kasutuselevõtt.95 Kanga üha suurem kättesaadavus Vahemere ümbruses jahmatas traditsionaliste. Seneca oli näiteks üks neist, kel tekitas õhukese voogava materjali populaarsus õudu: ta kuulutas, et siidist rõivaid saab vaevu rõivasteks nimetada, kuna need ei varja sugugi Rooma daamide kumerusi ega sündsust. Tema sõnul õõnestati sellega abielusuhete alustalasid, kuna mehed nägid naiste kehade külge liibuvast kergest materjalist hõlpsasti läbi, jättes kujutlusvõime eest vähe varjule. Seneca jaoks oli siid lihtsalt eksootika ja erootika šifriks. Naised ei saanud ausalt väita, et nad polnud siidi kandes alasti.96 Seneca polnud ainuke, kes niimoodi arvas, kuna Roomas püüti korduvalt keelata meestel siidist rõivaste kandmist – selleks tehti muudatusi isegi seadustesse. Mõned väljendasid end otsekoheselt ja kahe juhtiva kodaniku arvates oli see häbiväärne, et Rooma mehed julgesid arvata, et idamaiste siidist rõivaste kandmine on vastuvõetav.97
Teistes tekitas siidi lai levik muret aga teistsugustel põhjustel. Esimese sajandi teisel poolel tegutsenud Plinius Vanem pani luksuskanga kõrget hinda pahaks, kuna see ei teinud muud, kui “andis Rooma naistele võimaluse avalikult hiilata”.98 Ta hädaldas, et üle mõistuse kõrged hinnad olid hullumeelsed, ületades tegeliku hinna sajakordselt.99 Pliniuse sõnul kulutati “meile ja meie naistele” mõeldud Aasia luksuskaupadele aastas tohutuid rahasummasid, väites, et Rooma majandusest pumbati aastas välja kuni 100 miljonit sestertsi, mis suunati piiritagustele turgudele.100
See tohutu summa moodustas pea poole impeeriumi rahapadades aastas vermitavatest müntidest ja enam kui 10 protsenti riigi aastaeelarvest. Hämmastaval kombel näib, et tegu polnudki meeletu liialdusega. Hiljuti leitud leping papüürusel, kus täpsustatakse Indias asuvast Muzirise sadamalinnast (praegusest Kodungallurist) Roomale kuuluvasse Punase mere sadamasse suundunud kaubasaadetise tingimusi, näitab selgelt, kui tavaliseks olid muutunud suuremahulised kaubandustehingud juba teiseks sajandiks. Lepingus on toodud välja rida vastastikuseid kohustusi ja selles selgitatakse üheselt mõistetavalt, millal loeti kaup omanikule või saatjale kuuluvaks, ning kirjeldatakse sanktsioone, mida rakendatakse, kui saadetise eest polnud konkreetse kuupäeva saabudes tasutud.101 Kaugkaubandus nõudis täpsust ja põhjalikkust.
Rooma kaupmehed ei kasutanud maksevahendina aga ainult münte. Tekstiilide, vürtside ja värvainete, näiteks indigo vastu vahetati ka peeneid klaasnõusid, hõbedat ja kulda, lisaks veel Punase mere koralle ja topaasi ning Araabiast pärit viirukit.102 Kapitali sellises mahus väljavoolul – olenemata selle konkreetsest kujust –, olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Üheks neist oli kaubateede äärsete kohtade majanduse tugevnemine. Õitsva kaubanduse ning laienevate ja üha paremaks muutuvate kommunikatsiooni- ja kaubandusvõrkude toel kasvasid külad linnadeks ja linnad suurlinnadeks. Paljudes paikades, millest olid saanud edukad ida ja lääne vahelise kaubanduse keskused – näiteks Süüria kõrbe serval asuvas Palmyras –, asuti püstitama üha muljetavaldavamaid arhitektuurilisi monumente. Palmyrat pole asjata kutsutud kõrbeliivade Veneetsiaks.103 Põhjast lõunasse kulgevate teede äärsed linnad lõid samuti õitsele – kõige hiilgavamaks näiteks võib pidada Petrat, millest sai üks antiikaja imedest tänu selle asukohale Araabia linnu ja Vahemerd ühendava tee ääres. Lisaks korraldati paljudes paikades suuri laatu, mis meelitasid kauplejaid tavapärastest ja mugavamatest kauplemispuntkidest sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusele. Iga aasta septembris täitus Eufrati lähedal asuv Batnae (praegune Suruç) “rikaste kaupmeestega, kui suured rahvamassid kogunesid laadale, et osta ja müüa Indiast ja Hiinast saadetud kaupu ning ka kõike muud maad ja merd pidi kohale toodut”.104
Rooma ostujõud oli nii suur, et selle eeskujul hakati vermima münte isegi kaugel Ida-Aasias. Kui hiinlased olid yuezhi hõimud Tarimi nõost välja ajanud, oli rändrahvastel õnnestunud allutada endale Pärsiast itta jäävad alad, mida olid valitsenud Aleksander Suure väepealike järeltulijad. Ajapikku kujunes piirkonnas välja ühe juhtiva hõimurühma järgi nime saanud õitsev Kušaani riik, kus asuti vermima suurtes kogustes münte, mille kujunduses toetuti Rooma eeskujule.105
Rooma müntide sissevool Kušaani riigi aladele toimus Põhja-India sadamalinnade kaudu, näiteks Barbarikoni (mis paiknes tänapäeva Karāchi lähistel) ja ennekõike Barugaza (praeguse Bharūchi) linna kaudu, kuhu oli nii raske ligi pääseda ja nii keeruline ankrukohta leida, et laevu saadeti sadamasse tooma lootsid. Mõlemasse sadamasse sisenemine oli erakordselt ohtlik kõigile, kel polnud piisavalt kogemusi või kes ei tundnud kohalikke hoovusi.106 Maale jõudes võisid kauplejad leida eest aga pipart ja vürtse, elevandiluud ja tekstiile, mille hulka kuulusid nii valmis siiditooted kui ka siidniit. Tegu oli suure kaubakeskusega, kuhu jõudsid kaubad kõikjalt Indiast, Kesk-Aasiast ja Hiinast ning kuna oaasilinnad ning neid ühendavad karavanide teed allusid kušaanidele, siis täitusid nende varakambrid erakordsete rikkustega.107
Kušaanide dominantne positsioon tähendas, et kuigi Vahemere ja Hiina vahel liikus üha rohkem kaupu, oli hiinlaste roll India ookeani kaudu Roomaga kauplemises suhteliselt vähetähtis. Alles siis, kui suur väepealik Ban Chao juhtis esimese sajandi lõpus ekspeditsioone, mis viisid Hiina väed Kaspia mereni, saadeti Hiinast teele saadik, kellele anti ülesandeks koguda rohkem informatsiooni lääne võimsa impeeriumi “pikakasvuliste ja sagedasti jutuaineks olevate” elanike kohta. Da Qinile või Suurele Qinile, nagu Hiinas Rooma impeeriumit kutsuti, pidid väidetavalt kuuluma suured kulla, hõbeda ja kaunite juveelide varud, olles paljude imeliste ja haruldaste esemete allikaks.108
Hiina ja Pärsia vahelised ärisuhted muutusid korrapäraseks ning muutusid järjest tugevamaks. Ühe Hiina allika sõnul saadeti mitu korda aastas teele delegatsioone, millest vähemalt kümme suundus Pärsiasse – isegi vaiksematel perioodidel saadeti läände umbes viis või kuus delegatsiooni.109 Diplomaatilised saadikud reisisid tavaliselt koos suurte karavanidega, mis suundusid läände kauplema, naastes seejärel Hiina tarbijatele mõeldud toodetega, mille hulka kuulusid Punase mere pärlid, nefriit, lasuriit ja erinevad toidukaubad, näiteks sibulad, kurgid, koriander, granaatõunad, pistaatsiapähklid ja aprikoosid.110 Ääretult nõutud viirukit ja mürri, mida toodeti tegelikult Jeemenis ja Etioopias, tunti Hiinas Po-ssu – Pärsia – kaupadena.111 Teame tänu ühele hilisemale allikale, et ääretult väärtuslikuks peeti ka Samarkandi virsikuid, mis olid “sama suured kui hanemunad” ja nii kaunist värvi, et neid kutsuti Hiinas kuldseteks virsikuteks.112
Täpselt nagu hiinlastel, kes suhtlesid Roomaga harva vahetult, nii olid ka Vahemere piirkonna elanike teadmised Himaalaja ja India ookeani taha jäävast maailmast piiratud – tõendeid on vaid ühest Rooma delegatsioonist, mis jõudis umbes 166. aastal m.a.j keiser Huani õukonda. Rooma huvi Kaug-Ida vastu oli leige ja teadmised põgusad, kuna impeeriumi pilk oli suunatud ainiti Pärsiale.113 Tegu polnud lihtsalt rivaali ja konkurendiga, vaid ka võimaliku sihtmärgiga. Juba siis, kui Rooma Egiptust oma võimule allutas, kirjutasid Vergilius ja Propertius suure elevusega Rooma mõjusfääri laiendamisest. Keiser Augustust ja tema saavutusi ülistavas luuletuses ei rääkinud Horatius vaid Vahemerd domineerivast Roomast, vaid kogu maailma valitsemisest – see tähendas ka India ja Hiina vallutamist.114 Eesmärgi saavutamiseks oli vaja astuda vastu Pärsiale ning sellest sai järgnevate valitsejate sage kinnismõte. Välja mõeldi grandioosseid plaane, kuidas lükata impeeriumi piirid kaugel Pärsia aladel asuva mägikuruni, mida kutsuti Kaspia väravaks: Rooma tahtis alistada maailma südame.115
Neid unistusi püüti ka reaalsuseks muuta. Aastal 113 suundusid keiser Traianuse isiklikul juhtimisel itta suured sõjajõud. Väed liikusid kiiresti läbi Kaukaasia, pöördusid siis mööda Eufratit lõunasse ja vallutasid Nisibisi ja Batnae (praegused Nusaybini ja Suruçi), kus Traianus lasi vermida münte, mis kuulutasid, et Mesopotaamia oli “allutatud Rooma rahva võimule”. Kaduva vastupanu toel tungis keiser edasi, jagades oma väed kaheks. Pärsia impeeriumi suured linnad alistati üksteise järel kiiresti – Adenystrae, Babülon, Seleukeia ja Ktesiphon langesid roomlaste kätte pärast hiilgavat sõjaretke, mis kestis kõigest paar kuud. Kohe anti ka käsk hakata vermima münte, millel kompromissitult kirjas PERSIA CAPTA – Pärsia on vallutatud.116 Seejärel marssis Traianus