majanduse ja armeede kohta. Ta märkis, et Kesk-Aasia kuningriigid olid nõrgad, kuna neid olid hakanud survestama rändrahvad, kes olid pärast Hiina vägedelt lüüasaamist oma tähelepanu mujale pööranud. Nende kuningriikide elanikud olid “kehvad relvade käsitsejad”, kirjutas ta, “aga osavad kauplejad” ja nende pealinnas Baktras (nüüdses Balkhis) olid suured turud, kus “ostetakse ja müüakse kõikvõimalikke kaupu”.58
Hiina ja muu maailma vaheline kaubandus arenes siiski aeglaselt. Gobi kõrbe servas kulgevatel teedel liiklemine polnud kerge, eriti nendel lõikudel, mis järgnesid Yumeni kurus asuvale Nefriitväravale, piiripunktile, mida läbisid läände suunduvate kaupmeeste karavanid. Ühest oaasist teise liikumine oli reetlikel teedel raske olenemata sellest, kas liiguti läbi Taklamakani kõrbe või Tian Shani või Pamiiri mäestike kurude. Hakkama tuli saada ekstreemsete temperatuuridega – see oli ka üheks põhjuseks, miks olid nii kõrges hinnas Baktria kaamelid. Loomad olid piisavalt vastupidavad, et tulla toime kõrbe karmides oludes ja teadsid ühe kirjamehe sõnul ette, millal oli saabumas eluohtlik liivatorm ja “kogunesid kohe kokku tihedasse puntrasse”, andes nii kaupmeestele ja karavanide juhtidele selgelt märku, et nad peavad “katma ninad ja suud, mässides pea ümber vilti”. Kaamel polnud aga sugugi eksimatu ilmaennustaja, kuna mitmetes allikates kirjeldatakse ka suuri hulki teede ääres vedelevaid loomakorjuseid ja -skelette.59 Taolistes keerukates oludes pidi riski õigustamiseks kasum olema väga kõrge. Kuigi tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatel Baktria turgudel müüdi ka Sichuanis valmistatud bambusesemeid ja riiet, transporditi nii kaugele enamjaolt ikkagi haruldasi ja väga väärtuslikke kaupu.60
Peamiselt tähendas see siidikaubandust. Siid omas iidses maailmas mitmeid olulisi rolle lisaks sellele, et oli hinnas rändhõimude seas. Hani dünastia ajal kasutati siidi müntide ja vilja kõrval vägedele palga maksmiseks. Mõnes mõttes oli see kõige usaldusväärsem maksevahend: piisavates kogustes müntide vermimine oli raskendatud ning lisaks polnud kogu Hiinas mindud veel täielikult üle raha kasutusele – see oli sõduritele palga maksmisel eriti suureks probleemiks, kuna lahingutegevus toimus sageli kaugetel ääremaadel, kus mündid osutusid tihtipeale täiesti kasutuks. Vilja hädaks oli aga selle piiratud säilivusaeg. Seetõttu kasutatigi toorsiidi rulle sageli raha aseainena palkade maksmiseks või, nagu ühes Kesk-Aasia budistlikus kloostris, trahviks munkadele, kes olid eksinud kloostri reeglite vastu.61 Siidist sai nii rahvusvaheline maksevahend kui ka luksustoode.
Hiinlased asusid kaubandust ka reguleerima, luues ametliku raamistiku, mille toel kontrollida väljastpoolt Hiina territooriumit pärit kaupmehi. Dunhuangi lähistel asunud Xuanquani garnisonilinnast pärinev märkimisväärne 35 000 tekstist koosnev kogumik maalib elava pildi Gansu koridori pudelikaelas asuva linna igapäevaelust. Tänu nendele bambusest ja puust tahvlitele kirjutatud tekstidele teame, et Hiinasse sisenevad külalised pidid liikuma kindlatel teedel, neile väljastati kirjalikud load ja ametnikud loendasid neid regulaarselt, tagamaks, et kõik riiki sisenenud inimesed läheksid lõpuks ka koju. Iga külalise kohta peeti arvet umbes samamoodi nagu tänapäeval hotellides külastajakaardi abil: üles tähendati, kui palju kulutasid külalised raha toidule, kust nad pärit olid, milline oli nende tiitel ja kuhu nad kavatsesid edasi liikuda.62
Neid abinõusid ei tohiks pidada kahtlase jälitustegevuse vormiks, vaid pigem vahendiks, mille abil oli võimalik täpselt öelda, kes Hiinasse sisenesid ja sealt väljusid ning mida nad seal tegid, ehkki ennekõike oli süsteem mõeldud ostetud ja müüdud kaupade väärtuste ülestähendamiseks tollimaksude tarbeks. Meetodite keerukus ja nende varane rakendamine näitavad, kuidas pealinnas Chang’anis (tänapäeva Xi’anis) ja alates 1. sajandist Luoyangis asunud keiserlikud õukonnad käsitlesid maailma, mis näis muutuvat nende silme ees üha väiksemaks.63 Arvame tihtipeale, et globaliseerumine on vaid kaasaegne nähtus, ent see oli paratamatu reaalsus juba 2000 aastat tagasi, kujutades elutõde, mis pakkus võimalusi, tekitas probleeme ja aitas kaasa tehnoloogia arengule.
Ilmnes aga, et nõudlust luksuskaupade järele – ning inimeste suutlikkust nende eest maksta – hakkasid mõjutama tuhandete kilomeetrite kaugusel aset leidvad arengud. Pärsias kukutas siiani saladusliku taustaga Aršak I umbes 247. aastal e.m.a võimult Seleukose järeltulijad. Tema järglased, keda hakati kutsuma aršakiidideks, kindlustasid oma võimu ning asusid seejärel valdusi laiendama, kasutades osavalt ära ajalugu ning vormides endale oma Kreeka ja Pärsia pärandist üha sidusama ja jõulisema uue identiteedi, mille tulemusel saavutati stabiilsus ja õitseng.64
Kõige suurema tõuke kaubanduse arengule andsid aga siiski Vahemere ääres toimuvad sündmused. Itaalia lääneranniku keskel suhteliselt ebasoodsas paigas asuval väikelinnal oli tasapisi õnnestunud saada provintslikust ääremaast piirkonna võimukeskmeks. Rooma asus domineerima kogu Vahemere lääneosa, allutades enda võimule ühe rannikuäärse linnriigi teise järel. Riigi ambitsioonid olid esimese sajandi keskpaigaks e.m.a hakanud drastiliselt kasvama ning need olid vääramatult suunatud itta.
Roomast oli saanud üle kõige konkurentsi väärtustav riik, kus ülistati sõjaväge ning peeti au sees vägivalda ja tapmist. Gladiaatorite võitlused kujutasid endast avaliku meelelahutuse alustala ning areenid olid paigaks, kus tähistati halastamatult üleolekut võõraste rahvaste ja looduse üle. Kõikjale püstitatud triumfikaared tuletasid tänavatel sagivale elanikkonnale iga päev meelde riigi sõjalisi võite. Militarismi, kartmatuse ning au ja hiilguse armastust kultiveeriti suure hoolega ambitsioonika ja üha laieneva mõjuulatusega linna peamiste omadustena.65
Rooma võimu tugisambaks oli kõrgetele nõudmistele vastavaks vormitud ja lihvitud sõjavägi. Sõduritelt oodati, et nad suudaksid läbida viie tunniga enam kui kolmkümmend kilomeetrit, kandes samal ajal vähemalt kakskümmend kilogrammi kaaluvat varustust. Abielu polnud mitte lihtsalt mittesoovituslik, vaid suisa teadlikult keelatud, et soodustada relvavendade vahel tugevate sõprussidemete tekkimist. Sõjavägi oli kaljuks, millele rajati Rooma riik ning mis koosnes hea väljaõppe omandanud ja heas füüsilises vormis noortest motiveeritud meestest, kes olid kindlad oma võimetes ja saatuses.66
Kui Rooma väed vallutasid 52. aastal e.m.a ajaloolise Gallia, mis hõlmab tänapäeva Prantsusmaad, Madalmaid ja osa Lääne-Saksamaast, oli selle käigus saadud sõjasaak nii suur, et kogu Rooma impeeriumis tuli kulla hinda korrigeerida.67 Euroopas polnud aga lõputult paiku, mida vallutada, ning vaid vähesed neist olid seda tõeliselt väärt. Impeeriumite edukuse allikaks olid rohked maksutulu teenivad linnad, millele lisasid kultuurilist väärtust kunstnikud ja käsitöölised, kelle looming arenes sedavõrd, mida rohkem pidid rikkad kliendid nende teenuste eest üksteisega võistlema ja nende loomingu eest maksma. Oli ebatõenäoline, et Suurbritannia ja teised samalaadsed paigad oleksid kujutanud Roomale tulusat lisandust: nagu Suurbritannias teenivate sõdurite vahatahvlitele kirjutatud ja koju saadetud kirjad kinnitavad, peeti seda provintsi sünge ja viljatu kõrvemaa musternäidiseks.68
Rooma impeeriumi sünd ei tulenenud aga Euroopast ega alistatud mandrist, millel puudusid tarbijatest ja maksumaksjatest kullaauku kujutavad ressursid ja linnad. Rooma kihutas uude ajastusse tänu uuele sihile – Vahemere idakaldale ja sellest kaugemale jäävatele paikadele. Riigi edu ja hiilgus tulenesid esiti Egiptuse vallutamisest ning seejärel idas – Aasias – kanna kinnitamisest.
Egiptusest, mida olid ligi 300 aastat valitsenud Aleksander Suure ihukaitsja Ptolemaiose järeltulijad, oli saanud imetabaselt jõukas riik tänu Niilusele, mille tulvaveed tagasid põldudelt saadava küllusliku viljasaagi. Sellest piisas enam kui küllalt kohaliku elanikkonna toitmiseks ning vilja jäi rohkesti ülegi. Tänu sellele kasvas jõe suudmes asuv Aleksandria maailma suurimaks linnaks – ühe kaasaegse kirjamehe hinnangul elas linnas 1. sajandil e.m.a umbes 300 000 inimest.69 Viljalastide liikumist jälgiti hoolikalt, kusjuures laevakaptenid pidid andma kuningliku vande iga kord, kui tahtsid oma alusele vilja lastida, saades selle eest kuningliku kirjutaja esindajalt vastu kviitungi. Alles pärast seda väljastati neile vili, mida lastima asuda.70
Rooma oli piielnud Egiptust ahnel pilgul juba pikka aega. Sobiv võimalus saabus, kui Kleopatra VII sattus Julius Caesari mõrva järel räpasesse võitlusesse poliitilise ülemvõimu nimel. Pärast saatuslikku otsust panustada 30. aastal e.m.a peetud kurikuulsas Aktioni