sammas, mille otsas seisis linna pilguga seirava keisri kuju. Uuele linnale pandi nimeks Uus-Rooma, ehkki seda hakati õige pea kutsuma Constantinuse järgi Konstantinoopoliks. Linna loodi emalinna eeskujul paralleelsed asutused, sealhulgas ka senat, mille liikmeid – vaskseppade poegi, termide töötajaid, vorstimeistreid jt – pilgati teatud ringkondades nende uusrikka staatuse tõttu.132
Konstantinoopolist sai Vahemere suurim ja tähtsaim linn, mis ületas kõiki teisi nii suuruse, mõjuvõimu kui ka tähtsuse poolest. Ehkki paljud tänapäeva ajaloolased eitavad arusaama, nagu oleks Constantinus teadlikult impeeriumile uut keiserlikku pealinna rajanud, tõestavad linna ehitamiseks kulutatud röögatud summad vastupidist.133 Konstantinoopol asus paigas, kus ristusid mitmed taktikaliselt tähtsad kaubateed, millest olulisimaks oli kahtlemata Vahemerd Musta merega ühendav meretee. Asukoht oli hea aga ka selleks, et hoida silma peal nii idas kui ka põhjas toimuval, kuna nii Balkani poolsaarel kui Kesk-Doonau tasandikul oli olukord hakanud käärima.
Valdava osa antiikajal elanud inimeste jaoks oli maailm paikne – nii kaubavahetus kui inimestevaheline suhtlus olid enamjaolt võimalikud vaid väikeste vahemaade piires. Sellele vaatamata leidsid kogukonnad tee üksteiseni, luues oma keerukate võrgustikega maailma, mille maitseid ja ideid kujundasid tuhandete kilomeetrite kauguselt pärit kaubad, kunstilised põhimõtted ja mõjutused.
Kaks aastatuhandet tagasi kandsid Kartaago ja teistegi Vahemere äärsete linnade rikkad ja mõjuvõimsad Hiinas käsitsi valmistatud siidi, Lõuna-Prantsusmaal valminud keraamikat võis aga leida nii Inglismaalt kui Pärsia lahe äärest. Indias kasvatatud vürtse ja maitseaineid kasutati nii Xinjiangi kui ka Rooma köökides. Põhja-Afganistani hoonetel olid kreekakeelsed raidkirjad ning Kesk-Aasiast pärit hobustel ratsutati väärikalt ka tuhandeid kilomeetreid kaugemal idas.
Suudame ette kujutada, milline võis olla ühe kuldmündi elu kaks tuhat aastat tagasi. Võime näiteks oletada, et see vermiti mõne kauge provintsi rahapajas ja jõudis palgana mõne noore sõduri kätte, kes kasutas seda Inglismaal impeeriumi põhjapiiril kaupade ostmiseks. Ehk jõudis münt seejärel mõne makse koguma saadetud keiserliku ametniku rahalaekas tagasi Rooma, et liikuda sealt edasi itta koos mõne kaupmehega, kes maksis sellega kaupade eest Barugazas (praeguses Bharūchis). Seal uudistati münti suure huviga ja seda näidati Hindukuši valitsejatele, kes imetlesid selle kujundust, kuju ja suurust ning andsid selle siis kopeerimiseks graveerijale, kes oli pärit kas Roomast, Pärsiast, Indiast või Hiinast – või ehk mõnele kohalikule mehele, kellele oli õpetatud vermimise kunsti. Tegu oli maailmaga, mille osad olid üksteisega seotud, mis oli kompleksne ning janunes kõige uue järele.
Minevikku on lihtne vormida selle järgi, mis on meie jaoks sobiv ja mõistetav. Antiikmaailm oli aga palju keerukam ja sidusam, kui meile teinekord mõelda meeldib. Rooma kuvand Lääne-Euroopa eellasena jätab tähelepanuta tõsiasja, et Rooma pilk oli suunatud järjekindlalt itta ning et selle kultuur kujunes paljuski ida mõjutuste toel. Antiikmaailm oli väga mitmeski mõttes tänapäevase maailma eelkäija – see oli elav, konkureeriv, tõhus ja energiline. Linnadest koosnev vöö sirutus üle kogu Aasia. Lääs oli hakanud vaatama ida poole ja ida oli hakanud vaatama lääne poole. Antiikaja Siiditeed pulbitsesid elust tänu Indiat Pärsia lahe ja Punase merega ühendavale ja üha kasvavate mahtudega kaubavahetusele.
Rooma pilk oli kinnitunud Aasiale hetkest, mil vabariigist oli saanud impeerium. Selgus, et sedasama oli teinud ka riigi hing, kuna Constantinus – ja kogu Rooma impeerium – olid leidnud Jumala usus, mis pärines samuti idast. Üllataval kombel ei tulnud see aga Pärsiast ega Indiast, vaid hoopis ühest mittemidagiütlevast provintsist, mille kurikuulsaks asehalduriks oli kolm sajandit varem olnud Pontius Pilatus. Ristiusk levis peagi igasse ilmakaarde.
2
Uskude tee
Vaikset ookeani, Kesk-Aasiat, Indiat, Pärsia lahte ja Vahemerd ühendavatel tuiksoontel ei liikunud ainult kaubad, vaid ka teadmised, millest kõige mõjukamad olid kahtlemata seotud jumalaga. Intellektuaalne ja usuline mõttevahetus oli olnud piirkonnas alati elav, kuid nüüd muutus see veelgi keerukamaks ja intensiivsemaks. Väikesed kohalikud uskkonnad ja uskumused puutusid kokku juba väljakujunenud maailma loomise müütidega – tekkis suur sulatusahi, milles hakati teadmisi laenama, täiustama ja ümber kujundama.
Aleksander Suure sõjaretkedega imbusid kreeka teadmised seltsis itta ning õige pea hakkasid sealt vastu voogama teistsugused teadmised. Budistlikud põhimõtted olid hakanud Aasias kiiresti levima, eriti pärast seda, kui neid asus levitama India Magadha riigi keiser Ašoka, kes oli pöördunud budismi väidetavalt siis, kui oli mõtisklenud 3. sajandil Indias suure impeeriumi loonud sõjaretkede kohutavate kaotuste üle. Ašoka valitsusajast pärinevad raidkirjad annavad tunnistust paljudest budistlike põhimõtete ja tavade järgi elavatest inimestest Süürias ja ehk isegi kaugemal. Egiptuses asuvas Aleksandrias sajandeid õilmitsenud Therapeutai nimelise sekti uskumused sarnanesid silmnähtavalt budismi õpetustega – allegoorilised pühakirjad, püüdlus palve läbi virgumise poole ja sisemise rahu leidmiseks enesetajust eemaldumine.134
Algmaterjali ebaselgus on teinud budismi leviku täpse jälgimise keerukaks, kuid üllataval kombel pole meil siiski puudust põhjalikust kaasaegsest kirjandusest, milles kirjeldatakse, kuidas budism India subkontinendilt teele asus ja uutel aladel kanda kinnitas. Kohalikud valitsejad pidid otsustama, kas uut usku tuleks taluda või tuleks see välja juurida või võtta see hoopis vastu ja asuda seda toetama. Neist viimase kasuks otsustas näiteks 1. sajandil e.m.a valitsenud Baktria kuningas Menandros I, kes oli ühe Aleksander Suure väepealiku järeltulija. “Milindapañha” nimelise teksti kohaselt veenis valitsejat uuele vaimsele teekonnale asuma ühe inspireeriva munga eestpalve – munga intelligents, lahkus ja alandlikkus olid kaasaegse maailma pealiskaudsuse täielikuks vastandiks. Ilmselt piisas sellest valitseja veenmiseks ja ta asus budismi õpetuste järgi virgumise poole püüdlema.135
Siiditeede intellektuaalne ja teoloogiline ruum polnud piiritu ning jumalused ja kultused, preestrid ja kohalikud valitsejad olid sunnitud üksteisega ülemvõimu nimel võitlema. Panused olid suured. Valitses aeg, mil inimesed olid väga vastuvõtlikud kõigele, mis selgitas neid ümbritsevaid nähtusi, alates igapäevastest kuni üleloomulikeni, ning mil usus nähti lahendust paljudele probleemidele. Erinevate uskumuste vahelised võimuvõitlused olid ääretult poliitilised. Kõigi usundite puhul – olenemata sellest, kas need pärinesid Indiast, nagu hinduism, džainism ja budism, või Pärsiast, nagu zoroastrism ja manihheism, või kaugemalt läänest, nagu judaism ja kristlus ning neile hiljem lisandunud islam – käisid lahinguväljal või läbirääkimiste laua taga saadud võidud käsikäes kultuurilise ülemvõimu ja jumaliku õnnistuse demonstratsioonidega. Seose sõnum oli lihtne ja jõuline: õige jumala või jumalate kaitset ja soosingut omavat ühiskonda saatis edu, ebajumalaid ja tühje lubadusi andvaid jumalusi kummardavaid ühiskondi ootasid ees aga kannatused.
Valitsejad olid seetõttu vägagi motiveeritud investeerima õige vaimuliikumise infrastruktuuri, asudes näiteks rajama uhkeid pühakodasid. Tänu sellele tekkis valitsejatel parem kontroll riigi siseasjade üle, kuna nad tugevdasid suhteid preesterkonnaga, kellele kuulus kõigis peamistes religioonides suur moraalne autoriteet ja poliitiline võim. See ei tähendanud, et valitsejad oleksid jäänud passiivseks, alludes eraldiseisva klassi (või mõnel juhul kasti) poolt dikteeritud õpetustele. Nutikad valitsejad võisid ka ise uusi usukombeid luua ja seeläbi oma autoriteeti ja võimu tugevdada.
Heaks näiteks on Kušaani riik, mis sirutus 1. sajandil Põhja-Indiast välja ja allutas enda võimule suurema osa Kesk-Aasiast. Kušaani kuningad toetasid budismi, kuid ka suunasid jõuliselt selle arengut. Valitseva dünastia jaoks oli tähtis põhjendada, miks oli neil õigus valitseda ka neid piirkondi, kust nad polnud pärit. Eesmärgi saavutamiseks koondati mitmetest allikatest pärit ideid, et leida võimalikult paljudele inimestele meelepärane vähim ühine nimetaja. Seejärel asusid Kušaanid toetama templite – devakula’de ehk “jumaliku perekonna templite” – ehitust, mis arendasid edasi piirkonnas juba välja kujunenud kontseptsiooni, et valitsejad olid taeva ja maa ühenduslüliks.136
Menandros I-st kujutavatel müntidel oli kuulutatud juba varem, et tegu polnud lihtsalt ilmaliku valitsejaga,