mälestistele lisati uusi raidkirju, monumentaalseid uusehitisi ja raidreljeefe, mis püüdsid ehtida kaasaegset režiimi mineviku hiilgavate mälestustega.156 Sajandeid kasutusel olnud kreekakeelsete kirjadega ja Aleksander Suure järgi kujundatud büstidega mündid korjati käibelt ning asendati uutega, mille ühel küljel ilutses selgesti eristatav kuninglik profiil – pilk suunatud vastassuunda – ning teisel tulealtar.157 Tegu oli teadliku provokatsiooniga, väljendamaks valitsejate kavatsusi riigi uue identiteedi suhtes ning nende uut suhtumist religiooni. Tänaseni säilinud napid algallikad annavad mõista, et piirkonna valitsejad olid sajandeid olnud usuküsimuses sallivad, lubades erinevatel uskudel märkimisväärses ulatuses koos eksisteerida.158
Uue dünastia võimuletuleku järel muutusid hoiakud jäigemaks ning teiste maailmakäsitluste arvelt asuti propageerima üksnes Zardušti (või Zarathuštra) õpetusi – tegu oli umbes tuhat aastat e.m.a või veelgi varem elanud suure Pärsia prohvetiga, keda muistsed kreeklased tundsid Zoroastresi, roomlased aga Zoroasteri nime all. Zardušti õpetuse järgi oli universum jaotatud kaheks Ahura Mazda (Targa Isanda) ja tema antiteesi, Angra Mainju (Kurja Vaimu), vahel, kes olid alatises võitluses. Oluline oli kummardada neist esimest, kuna just tema vastutas kõige hea eest. Maailma jagunemine heaks ja halvaks hõlmas kõiki eluvaldkondi ja mõjutas isegi näiteks seda, kuidas liigitati loomi.159 Rituaalne puhastamine oli zoroastrismi üks olulisi elemente, eriti puhastustuli. Usutunnistuse järgi võis Ahura Mazda teha “kurja heaks, pimeduse valguseks” ja päästa inimesi kurjade vaimude käest.160
Selline maailmakäsitlus andis Sassaniididest valitsejatele võimaluse siduda oma võim Vana-Pärsia hiilgeaegadega, mil suured kuningad olid pühendanud end Ahura Mazdale.161 Lisaks andis see ka tugeva moraalse raamistiku perioodiks, mida iseloomustas sõjaline ja majanduslik laienemine: alatise võitluse rõhutamine tugevdas lahingusse suunduvate meeste südameid ning korrale ja distsipliinile keskendumine toetas haldusreforme, mis said üha jõulisemalt esile kerkiva riigivõimu signatuuriks. Zoroastrismi jõulised uskumused olid täielikus kooskõlas imperialistliku taassünni militaristliku kultuuriga.162
Sassaniidid laiendasid Ardašir I ja tema poja Šapur I juhtimise all agressiivselt riigi piire, allutades oaasilinnu, teedevõrke ja terveid piirkondi otseselt riigivõimule või kohustades neid täitma truu alama rolli. Tähtsad kaubalinnad nagu Sistān, Merv (nüüdse Mary lähistel) ja Balkh, vallutati mitmete sõjaretkede toel, mis algasid 220. aastatel. Samal ajal muudeti märkimisväärne osa Kušaanide territooriumidest vasallriikideks, mida haldasid Sassaniidide ametnikud, kes võtsid endale tiitliks kushānshāh (Kušaanide valitseja).163 Naksh-i Rustāmi nekropolist leitud võidukas raidkirjas kirjeldatakse selle saavutuse suurust ning jutustatakse, kuidas Šapur I valdused olid laienenud kaugele itta, ulatudes Peshāwarini ning isegi Kaxgari ja Taškendi piirideni.164
Sassaniidide troonile tõustes paigutasid zoroastrismi preestrid end võimu keskmele võimalikult lähedale ning töötasid visalt selle nimel, et koondada võim kõigi teiste usuvähemuste arvelt endale.165 Sama strateegiat kasutati ka uutes Pärsia valitsejatele allutatud piirkondades. Ülempreester Kirdīri tellimusel 3. sajandi keskpaiku valminud raidkirjas rõõmustatakse zoroastrismi üha laiema leviku üle. Religioonist ja selle preestritest peeti lugu ning neid austati nii lähemal kui kaugemal, lisaks saatis roomlaste käest tagasi võidetud aladele rajatud “paljusid tulekoldeid ja preestrite koole” edu. Raidkirjas rõhutatakse, et usu levitamine nõudis palju rasket tööd, kuigi Kirdīr püüdis end väljendada tagasihoidlikult: “Pidin yazata’de [jumalike jõudude] ja valitsejate ning minu enda hinge hüvanguks rohkesti pingutama ja vaeva nägema.”166
Zoroastrismi levitamise kõrval asuti suruma alla kohalikke uske ja konkureerivaid maailmavaateid, mis kuulutati kurjust kummardavateks valeõpetusteks. Tagakiusu ohvriteks langesid juudid, budistid, hindud, manihheistid ja paljud teised. Nende pühakodasid asuti rüüstama ning sealsed “ebajumalad hävitati, deemonite pühamud lammutati ja muudeti jumalate templiteks”.167 Pärsia riigi laienemise käigus jõustati rangelt väärtusi ja uskumusi, mida esitleti traditsioonilistena ning nii poliitilise kui ka sõjalise edu saavutamiseks vajalikena. Alternatiivseid selgitusi või konkureerivaid arvamusi pakkuvad indiviidid sõeluti välja ja saadeti paljudel juhtudel surma. Selline saatus langes osaks näiteks manihheismi kuulutanud Mani’le, karismaatilisele 3. sajandil elanud prohvetile, kelle ida ja lääne allikatest kokku põimitud maailmavaadet oli kunagi soosinud Šapur I. Nüüd aga mõisteti tema õpetused hukka ja kuulutati õõnestavaks, joovastavaks ja ohtlikuks ning tema järgijaid asuti armutult jahtima.168
Karmi kohtlemist nõudvate valitute sekka kuulusid ka nasraye ja kristyone – natsareenid ja kristlased –, keda Kirdīr oli oma mustas nimekirjas eraldi maininud. Kuigi aegade jooksul on palju vaieldud, milliseid inimrühmi antud juhul täpselt silmas peeti, on teadusringkondades nüüdseks jõutud arusaamisele, et esimese puhul viidati ilmselt kristlasteks saanud Sassaniidide impeeriumi elanikele, teisel puhul aga kristlastele, kelle Šapur I oli lasknud itta asumisele saata pärast Roomale kuulunud Süüria okupeerimist – see oli saabunud Rooma kohalikule ja keskvõimule väga halva üllatusena.169 Üheks põhjuseks, miks zoroastrism kolmanda sajandi Pärsia teadvusesse ja identiteeti nii tugevalt kinnistus, oli arvatavasti kristlus, mis oli hakanud kaubateede kaudu murettekitavalt levima, täpselt nagu seda oli teinud budism idas. Zoroastrismi filosoofia dramaatilist radikaliseerumist kiirendas umbkaudu samal ajal esile kerkinud vaenulik reaktsioon kristlikele uskumustele ja arusaamadele, mille olid Pärsiasse toonud kaupmehed ja Pärsia aladele Süüriast ümber asustatud vangid.170
Kristlust on pikka aega seostatud Vahemere ja Lääne-Euroopaga, mis tuleneb osaliselt kirikut juhtivate institutsioonide asukohast, kuna katoliku, anglikaani ja õigeusu kiriku peade troonid asuvad vastavalt Roomas, Canterburys ja Konstantinoopolis (tänapäeva Istanbulis). Tegelikult tulenes aga kõik, mis varakristlusega seotud, Aasiast. Kristluse geograafiliseks keskpunktiks oli loomulikult Jeruusalemm koos kõigi teiste Jeesuse sünni, elu ja ristilöömisega seotud paikadega; selle algkeeleks oli aramea keel, mis kuulus Lähis-Idast pärit semiidi keelte rühma; selle teoloogiliseks taustaks ja vaimseks lõuendiks oli judaism, mis oli kujunenud Iisraelis ning ka Egiptuses ja Babüloonias veedetud vangipõlvede ajal; selle lugusid olid kujundanud kõrbed, üleujutused, põuad ja näljahädad, millest ei teatud Euroopas midagi.171
Ajalooline ülevaade kristluse ekspansioonist Vahemere piirkonnas on hästi dokumenteeritud, kuid selle varane levik oli märksa tähelepanuväärsem ja paljutõotavam hoopis idas, mitte Vahemere ümbruse mereteede ääres.172 Esiti jätsid Rooma võimud kristlased rahule – varaste kristlaste kirg näis neid lihtsalt lõbustavat. Plinius Noorem kirjutas näiteks 2. sajandil keiser Traianusele, et küsida nõu, mida teha kristlastega, kes Väike-Aasias tema ette toodi. “Ma pole kunagi osalenud kohtumõistmises kristlaste üle,” kirjutas ta. “Ma ei tea seetõttu, millist laadi karistus on asjakohane ega kui sügavuti tuleb nende tegevust uurida.” Ta lasi mõned neist hukata, “sest mul pole kahtlustki, et nende põikpäisust ja ületamatut jonni tuleb kindlasti karistada, olenemata sellest, mida nad usuvad”.173 Keiser soovitas vastuses jääda truuks sallivusele: ärge hakake kristlasi eraldi otsima, ütles ta, ent kui nende peale kaevatakse, siis tegelege iga juhtumiga eraldi, “kuna pole võimalik kehtestada kindlat reeglit, mida võiks asjaoludest sõltumata alati kohaldada”. Ärge asuge aga mitte mingil juhul tegutsema mõne kuulujutu ega anonüümsete süüdistuste alusel, sest selline samm, kirjutas ta ülevalt, oleks “vastuolus meie aja vaimuga”.174
Ometi muutusid hoiakud õige pea pärast seda kirjavahetust karmimaks, olles vastureaktsiooniks Rooma ühiskonnas üha tugevamalt võimust võtvale kristlusele. Eriti tajus uues usus ohtu keiserlik sõjavägi, kuna kristluse vastakas suhtumine pattu, seksi, surma ja ellu üldiselt oli vastuolus traditsiooniliste sõjaliste väärtustega.175 Teisest sajandist alates korduma hakanud jõhkra tagakiusu tagajärjel tapeti tuhandeid kristlasi, sageli avaliku meelelahutuse osana. Selle tulemusena kujunes välja suur tekstikogu, milles mälestati usu tõttu elu kaotanud märtreid.176 Varakristlased pidid võitlema eelarvamuste vastu, tuues kuuldavale ahastavaid appihüüdeid, näiteks nagu kirjanik Tertullianus (u 160–225),