alamate vahelist distantsi. Pandžabist Taxila linnast leitud raidkiri illustreerib seda selgelt, kuulutades uhkelt, et valitseja oli “Suur kuningas, kuningate kuningas ja Jumala Poeg”.138 Tegu on fraasiga, mille ilmsed järelkajad on olemas nii Vanas kui Uues Testamendis – täpselt nagu ka arusaamal, et valitsejas nähakse päästjat, kelle kaudu on võimalik jõuda järgmisesse ellu.139
Esimesel sajandil m.a.j toimus budismis revolutsiooniline pööre, mille tagajärjel hakkas usk oma järgijate igapäevaelu hoopis teistmoodi kujundama. Buddha õpetused olid oma kõige algsemas ja traditsioonilisemas vormis lihtsad, propageerides kannatuste raja (duḥkha sanskriti keeles) leidmist, mis viis otsija kaheksaosalist “õilist teed” järgides rahu seisundisse (nirvaanasse). Virgumiseni viiv tee ei hõlmanud kolmandaid isikuid ega ühelgi olulisel viisil materiaalset ega füüsilist maailma. Teekond oli vaimne, metafüüsiline ja individuaalne.
See muutus aga drastiliselt, kui levima hakkasid uued viisid teadvuse kõrgeima seisundini jõudmiseks. Intensiivset sisemist teekonda, mis oli olnud prii välistest lõksudest ja mõjutustest, hakati nüüd täiendama nõuannete, abinõude ja paikadega, mille eesmärgiks oli muuta ahvatlevamaks nii virgumise kui ka budismi endani viiv tee. Ehitama hakati Buddhaga oletatavat seost omavaid stuupasid ja pühamuid, millest said palverännakute sihid, samas kui pühapaikades korrektset käitumist kirjeldavad tekstid aitasid muuta budismi ideaale reaalsemaks ja käegakatsutavamaks. Sellest perioodist pärineb näiteks “Saddharmapuṇḍarīka-sūtra”, mida tuntakse ka “Lootossuutra” nime all ning milles kirjutatakse, et pühamus lillede või lõhnaainete ohverdamine aitab kaasa inimese päästele. Sama eesmärki täitis ka muusikute palkamine, et nad “lööksid trumme, puhuksid loomasarvest ja meritigude kodadest pasunaid, mängiksid paanivilesid ja flööte, lautosid ja lüürasid ning kitarre, lööksid gonge ja taldrikuid”, kuna see võimaldas pühendunul saavutada “buddhasust”.140 Tegu oli teadlike püüetega muuta budismi nähtavamaks ja kuuldavamaks ning võimaldada sel paremini konkureerida üha kärarikkamaks muutuvas religioosses keskkonnas.
Teiseks uueks suunaks oli annetamine, eriti annetamine uutele kloostritele, mida rajati kõigi Indiast Kesk-Aasia poole suunduvate teede äärde. Raha ja kalliskivide annetamine ning teiste kingituste tegemine muutus tavapäraseks ning sellega koos ka arusaamine, et annetajad kantakse tänutäheks nende helduse eest “üle kannatuste ookeani”.141 Tegelikult mindi “Lootossuutras” ja ka teistes antud perioodil kirjutatud tekstides suisa nii kaugele, et neis loeti üles, millised väärisesemed olid annetamiseks kõige sobivamad: väga oodatud olid näiteks pärlid, kristallid, kuld, hõbe, lasuriit, korall, teemandid ja smaragdid.142
Enne ja pärast meie ajaarvamise algust tänapäeva Tadžikistani ja Lõuna-Usbekistani orgudesse rajatud suured niisutussüsteemid annavad tunnistust ühiskondade jõukuse ning inimeste heaolu kasvust, millega kaasnes üha aktiivsemaks muutuv kultuuri- ja kaubavahetus.143 Kloostrite ümber tekkinud keskused muutusid peagi tänu jõuka kohaliku eliidi olemasolule aktiivseteks tõmbekeskusteks ja koduks õpetlastele, kes tegelesid budistlike tekstide koostamise, kopeerimise ja kohalikesse keeltesse tõlkimisega, muutes need nii laiemale ja suuremale publikule kättesaadavaks. See oli samuti osa usu laiema leviku kavast. Kaubandus avas usule ukse, mille kaudu välja tulvata.144
Esimese sajandi paiku kiirenes budismi levik märgatavalt tänu Põhja-Indiast alguse saavatele kaubateedele, millel liikusid kaupmehed, mungad ja rändurid. Lõunasse jääval Dekkani kiltmaal ehitati hulgaliselt koobastempleid ning ka subkontinendi sisemaal hakkasid maastikku ilmestama stuupad.145 Põhjas ja idas olid budismi asunud üha suurema innuga edasi kandma sogdi kaupmehed, kellele kuulus Hiina ja Induse oru ühendamisel ülioluline roll. Tegu oli Kesk-Aasia südamest pärit rändkaupmeestega, klassikaliste vahemeestega, kelle omavaheline lähedane ärisuhete võrk ja tõhus krediidipoliitika kindlustas neile ideaalse positsiooni kaugkaubanduses juhtohjade haaramiseks.146
Sogdi kaupmeeste ärilise edu võtmeks oli usaldusväärsete peatuspunktide ahel. Mida enam budiste kaupmeeste hulka tekkis, seda enam hakati peamiste kaubateede äärde ehitama stuupasid. Neid rajati rohkesti näiteks Põhja-Pakistanis asuvasse Hunza orgu, kus paljud mööduvad kaupmehed kraapisid oma nimed Buddha kujutiste kõrval seisvatele kaljudele lootuses, et nende pikad rännakud oleksid edukad ja ohutud, näidates teravalt, kui suur oli kodust kaugel olevate rändurite vajadus vaimse tröösti järele.147
Budismi aktiivsest levikust ei anna tunnistust aga ainult kaljudesse kraabitud nimed. Kabuli linna ümbritsesid näiteks tervelt nelikümmend kloostrit, millest ühte kirjeldas üks hilisem külastaja ääretu vaimustusega. Kloostri ilu oli võrreldav kevade värskusega, kirjutas ta. “Kõnniteed olid valmistatud oonüksist, seinad uhkest marmorist, uks oli valatud kullast, põrand aga puhtast hõbedast; kõikjal, kuhu pilku pöörata, oli näha tähti … koridoris asus kuldne ebajumala kuju, mis oli sama kaunis kui kuu, istumas suurejoonelisel troonil.”148
Peagi levisid budistlikud õpetused ja kombed üle Pamiiri mägede ka Hiinasse. Neljanda sajandi alguseks võis budistlikke pühapaiku leida kõikjalt Xinjiangi provintsist, sealhulgas ka Tarimi nõost, kuhu oli rajatud suurejooneline Kizili koopakompleks, mille juurde kuulusid palve- ja meditatsioonisaalid ning suured eluruumid. Õige pea oli Lääne-Hiina täis pühapaikadeks muudetud kohti, mida võis leida nii Kaxgarist, Kuchast kui Turpanist.149 Budistlikud õpetused, kombed, kunst ja kujundid olid 460. aastateks saanud Hiina kultuuri põhivoolu osaks, konkureerides jõuliselt traditsioonilise konfutsianismiga – kõikehaarava aastatuhandete vanuse maailmakäsitlusega, mille keskmes olid nii inimeste isiklik eetika kui ka erinevad uskumused. Budismi levikut toetas jõuliselt ka uus valitsev dünastia, mida peeti ikka veel autsaideriks, kuna tegu oli steppidest saabunud vallutajatega. Põhja Wei dünastial oli vana arvelt uue propageerimisest ja nende õigusjärglust soosivate põhimõtete toetamisest palju kasu, täpselt nagu enne neid valitsenud Kušaanidel. Kaugel riigi idaosas asuvasse Pingchengi (nüüdsesse Datongi) ja Luoyangi püstitati tohutud Buddha kujud, nende kõrvale rahaliselt väga hästi varustatud kloostrid ja pühakojad. Sõnum oli selgemast selgem: Põhja Wei dünastia oli võidutsenud ning see oli sündinud tänu jumalikule heakskiidule, mitte lihtsalt lahinguvälja julmadele triumfidele.150
Budism kinnitas edukalt kanda ka lääne poole suunduvate suurte kaubateede ääres. Budismi võimest kohalike uskumustega võistlema asuda annavad tunnistust nii Pärsia lahe ümbrusest leitud koobastemplid, nüüdses Türkmenistanis asuva vana Mervi arheoloogilised leiud kui ka Pärsia kaugelt sisemaalt leitud raidkirjad.151 Perioodil intensiivistunud teadmiste vahetusele viitab ka budistlike laenude rohkus kadunud partia keeles.152
Budismil ei õnnestunud läänes siiski pikemalt püsima jääda, kuna Pärsia liikus üha olulisemaks muutuva kaubanduse sunnil teises suunas, läbides renessanssi, mis hõlmas nii majandust, poliitikat kui kultuuri. Pärsia iseloomuliku identiteedi taassünni järel avastasid budistid, et neid oli hakatud jäljendamise asemel hoopis taga kiusama. Rünnakute raevukuse tõttu hüljati Pärsia lahe äärsed pühapaigad ning Pärsia aladele jäävate teede äärde eeldatavasti rajatud stuupad hävitati.153
Religioonid levisid Euraasias oma tõusude ja mõõnadega, võideldes üksteisega järgijate, lojaalsuse ja moraalse autoriteedi nimel. Suhtlemine jumalikuga oli midagi enamat kui püüe saada selgitusi igapäevaelu kohta: sellest sai pääsemise ja hukatusse langemise küsimus. Võitlus muutus vägivaldseks. Esimese aastatuhande neli esimest sajandit, mil kristlus levis plahvatuslikult väikesest Palestiina kogukonnast Vahemeremaadesse ja üle Aasia, kujutasid tormiste ususõdade aega.
Otsustav hetk saabus, kui Pärsias haarasid võimu Sassaniidid, kes tõukasid troonilt varasema režiimi, korraldades selleks mässe, mõrvates rivaale ja kasutades ära segadust, mis järgnes sõjalistele tagasilöökidele Rooma impeeriumi piiril – ennekõike Kaukaasias.154 Pärast 224. aastal võimu haaramist asusid Ardašir I ja tema järeltulijad riiki täielikult ümber kujundama. Uuenduste juurde kuulus ka selgepiirilise identiteedi loomine, mis tõmbas lähiajaloole kriipsu peale ja püüdis rõhutada kõike, mis seotud Vana-Pärsia suure impeeriumiga.155
Eesmärgi saavutamiseks asuti