Assüüria ja Babüloonia uute provintside loomise plaanid näitavad, et Rooma oli valmis alustama ajaloos uut peatükki ja lükkama impeeriumi piire kasvõi Induse oruni ja Hiina lävepakuni. Traianuse edu osutus aga lühiajaliseks. Mesopotaamia linnades oli äge vastupanu alanud juba ammu enne seda, kui keiser ajuturse tagajärjel ootamatult suri, ning Juudamaal oli alanud mäss, mis levis hoogsalt ning nõudis kiiret tähelepanu. Ometigi keskendusid ka järgnevad valitsejad peamiselt Pärsiale: lõviosa Rooma sõjalistest kulutustest oli suunatud sellele ning piirialad ja sellest kaugemal asuvad maad pakkusid Roomale ääretut huvi.
Keisrid käisid Aasias regulaarselt sõjaretkedel – mitte nagu impeeriumi Euroopa provintsides –, kuigi need polnud alati edukad. Aastal 260 langes alanduse ohvriks näiteks keiser Valerianus, kes võeti vangi ja keda sunniti elama “armetus orjuses”: ta pidi olema jalapingiks Pärsia valitsejale, “kummardudes madalale, et kergitada hobuse selga istuvat kuningat”. Lõpuks keiser nüliti ning “tema ihu küljest lõigatud nahk värviti kinaveriga ja viidi barbarite jumalate templisse, et märkimisväärset võitu jäädvustada – ja et seda saavutust oleks võimalik alati meie saadikutele eksponeerida”.118 Nülitud nahast tehti topis, nii et kõik saaksid näha Rooma rumalust ja häbi.
Rooma üha kasvav majandus ja ambitsioonid aitasid iroonilisel kombel Pärsiat hoopis elavdada. Esiteks tõi ida ja lääne vaheline kaugkaubandus Pärsiale suurt rahalist kasu ning ühtlasi suunas see Pärsia poliitilise ja majandusliku raskuskeskme põhjast eemale. Varem oli Pärsia prioriteediks olnud lähedus steppidele, et hõlbustada kariloomade ja hobustega kauplemist ning heade diplomaatiliste suhete säilitamist, mis olid vajalikud steppide hirmuäratavate hõimude soovimatu tähelepanu ja nõudmiste vältimiseks. Just sellepärast olid muutunud tähtsaks Nisa, Abīvardi ja Dārā oaasilinnad, kuhu olid ehitatud ka hiilgavad kuninglikud paleed.119
Kuna Pärsia valitsejate varakambrid täitusid kohalikult ja kaugkaubanduselt nõutavate maksude ja transiiditasude toel, siis tehti peagi algust suurte taristuprojektidega. Üheks selliseks projektiks oli Mesopotaamia keskosas Tigrise jõe idakaldal asuva Ktesiphoni linna (Ţāq Kisrá) ümberehitamine uueks vääriliseks pealinnaks, lisaks tehti suuri investeeringuid ka sadamalinnadesse, näiteks Pärsia lahe äärsesse Charakene piirkonda, et see tuleks toime üha kasvava merekaubandusega, mille sihiks polnud ainult Rooma: Pärsia glasuuritud keraamika müük Indiasse ja Sri Lankale oli esimesel ja teisel sajandil kasvanud suureks äriks.120
Rooma sõjalise tähelepanu kõige suuremaks tagajärjeks oli hoopis poliitilise revolutsiooni esilekutsumine – naabri intensiivse surve alla sattunud Pärsia läbis peagi põhjaliku uuenduskuuri. Umbes 220. aastal liikus võim piirkonnas uue valitseva Sassaniidide dünastia kätte, kelle uus ja range valitsemisstiil nõudis, et pea täielikku iseseisvust nautinud provintside asehaldurid tuleb jätta ilma võimust, mis suunatakse kindlalt keskvõimu valdusse. Mitmete haldusreformide käigus karmistati kontrolli peaaegu kõigi riigivalitsemise aspektide üle: esmatähtsaks muutus vastutus, mistõttu väljastati Pärsia ametnikele isiklikud pitsatid oma otsuste tõendamiseks – tänu sellele oli võimalik tuvastada vastutavaid isikuid ja tagada täpse info edastamine. Tuhanded seesugused pitsatid on säilinud tänapäevani ning näitavad selgelt, kui põhjalik oli riigitöö ümberkorraldus.121
Kaupmehi ja turge hakati reguleerima – ühe allika kirjelduste kohaselt hakati käsitöölisi ja kaupmehi, kellest paljud olid koondunud gildidesse, paigutama basaarides kindlatele aladele. See aitas inspektoritel kvaliteedi ja kvantiteedi standardite järgimist kontrollida ning muutis ka maksude kogumise tõhusamaks.122 Tähelepanu pööramine linnakeskkonnale, kus toimus enamik kauplemisest, tähendas ka seda, et arendama asuti paremaid veevarustussüsteeme, mida pikendati mõnel juhul kilomeetrite kaupa, et suurendada kättesaadavaid ressursse ja tõsta linnade kasvupotentsiaali. Kõikjal Kesk-Aasias, Iraani platool, Mesopotaamias ja Lähis-Idas algas ehitusbuum, nagu kirjutatakse ühes uuematele andmetele tuginevas pärsiakeelses teoses, ning piirkonda lisandus lugematul hulgal uusi linnu.123
Khūzestānis ja Iraagis asuti põllumajandustoodangu teadliku kasvatamise lootuses arendama ulatuslikke niisutussüsteeme, mille tulemusena langesid ilmselt ka toidukaupade hinnad.124 Arheoloogilistel väljakaevamistel tehtud leiud näitavad, et pakendatud kaupu kontrolliti enne nende eksportimist, ent tekstiilide puhul tugineti pitseriga varustatud lepingute koopiatele, mida säilitati selleks ettenähtud ametiasutustes.125 Idaga kauplemist aitas tõhustada ka enam kui kaks sajandit Kušaanide võimu all olnud linnade ja territooriumite taasliitmine Pärsiaga.126
Rooma positsioon lõi üha rohkem kõikuma, mida enam tõusis esile Pärsia. Sassaniidid ei kujutanud roomlaste jaoks aga ainukest probleemi, kuna neljanda sajandi alguseks oli surve alla sattunud kogu impeeriumi põhja- ja idapiir, mis ulatus Põhjamerest Musta mereni, Kaukaasiast Jeemeni lõunatipuni. Impeerium oli rajatud alalisele piiride laiendamise püüdele ja seda kaitses hea väljaõppe omandanud sõjavägi. Kui uute territooriumite alistamine rauges – Reini ja Doonau jõgede ning Tauruse ja Antitauruse mäestike looduslike piirideni jõudmise tõttu Euroopas ja Väike-Aasias –, langes Rooma oma varasema edu ohvriks, muutudes nüüd ise sihtmärgiks neile, kes elasid impeeriumi piiridest väljaspool.
Kahaneva maksutulu ja piiride üha kõrgemate kaitsekulutuste vahel tekkis murettekitav lõhe, mida püüti meeleheitlike sammude toel korrigeerida – tulemuseks ühiskonna paratamatu protest. Üks kommentaator kurtis, et keiser Diocletianus, kes üritas eelarvedefitsiiti agressiivselt kontrolli alla saada, ei lahendanud oma tegevusega probleeme, vaid tekitas neid hoopis juurde ning “keeras oma ahnuses ja ärevuses kogu maailma pea peale”.127 Maksusüsteemi kapitaalsele muutmisele eelnes impeeriumi varade põhjalik revisjon. Ametnikud saadeti impeeriumi igasse nurka ning etteteatamata saabunud assessorid asusid lugema üle kõiki viinapuuvääte ja viljapuid, et impeeriumi maksutulu suurendada.128 Välja anti kogu impeeriumis kehtiv edikt, millega reguleeriti nii esmatarbekaupade kui ka luksuskaupade alla kuuluvate imporditud toodete – näiteks seesamiseemnete, vürtsköömnete, mädarõika, kaneeli – hindu. Hiljuti Bodrumist leitud edikti fragment näitab, kui kaugele oli riik valmis minema: Rooma maksuinspektorid olid kehtestanud hinnapiiri tervelt kahekümne kuuele erinevale jalatsitüübile alates naiste kullatud sandaalidest kuni “madalate lillat värvi Babüloonia stiilis” kingadeni.129
Katse impeeriumi varasemat vägevust taastada muutus Diocletianuse jaoks lõpuks nii kurnavaks, et ta loobus ametist ja läks elama Horvaatia rannikule, et tegeleda seal asjadega, mis olid tema jaoks riigijuhtimisest nauditavamad. “Soovin, et tuleksite Salonasse,” kirjutas ta ühele endisele kolleegile, “ja näeksite kapsaid, mille olen ise kasvatanud”, väites, et need olid nii muljetavaldavad, et “mitte miski ei saaks mind enam võimu juurde tagasi meelitada”.130 Impeeriumi algusaastail oli keiser Augustus lasknud end kujutada Rooma äärelinnas Prima Portas asunud kuulsal skulptuuril väärika sõdurina, Diocletianus eelistas aga olla põllumees. See näitab kokkuvõtvalt, kuidas olid Rooma ambitsioonid 300 aasta jooksul muutunud – India alistamise plaanide asemel mõeldi nüüd auhinnatud köögiviljade kasvatamisest.
Roomlastel polnud teha muud, kui tumedate tormipilvede lähenemist ärevalt pealt vaadata. Lõpuks asus tegutsema keiser Constantinus. Impeeriumi ühe juhtiva mehe poeg oli ambitsioonikas ja võimekas ning tal oli andi olla õigel ajal õiges kohas. Tal oli kindel nägemus sellest, mida Rooma vajas ning see oli sama selge, kui oli ehmatav. Impeerium vajas tugevat juhikätt, selles polnud kellelgi kahtlust. Constantinuse plaan oli aga palju radikaalsem kui lihtsalt võimu enda kätte koondamine: tema eesmärgiks oli ehitada uus linn, uus pärl Vahemerd idaga ühendaval teelindil. Koht, mille ta oma linna jaoks välja valis, asus paslikult täpselt seal, kus kohtusid Euroopa ja Aasia.
Kuulujutud, et Rooma valitsejad plaanisid keiserliku võimu kantsi mujale kolimist, olid ringelnud riigis juba kaua. Ühe Rooma kirjamehe sõnul oli Julius Caesar kaalunud, kas nimetada pealinnaks Aleksandria või rajada uus linn Väike-Aasias asuva Trooja varemetele, kuna need oleksid asunud Rooma huve silmas pidades paremas kohas.131 Neljanda sajandi alguses sai plaan lõpuks teoks ning Euroopa ja Aasia piirile rajati hiilgav linn, mis kuulutas, kuhu oli suunatud impeeriumi pilk.
Bosporuse