Klopp. Täie auruga. Raphael Honigstein

Bostonis asuva Fenway Sports Groupi (FSG) turul uue peatreeneri järele ringi vaatama. „Meil oli mõttes selline treener, kellel oli kõrgeimal tasemel nii kogemus kui ka edu ette näidata,” selgitab FSG 52-aastane president Mike Gordon. „Jürgen oli seda suutnud koduliiga tasemel, Bundesligas. Põhimõtteliselt oli ta sellega hakkama saanud ka meistrite liigas, kui ehk üks-kaks tagasilööki välja jätta. Ma usun, et kõigile oli selge, et tegemist on ühe parima treeneriga, kui mitte kõige paremaga üldse. Meile meeldis ka tema viljeldav jalgpall. Nii selle energilisus kui ka rünnakule suunitletus: see oli elektriline, võimas jalgpall, mis köitis. Nii et jalgpallilises mõttes oli see üsna lihtne ja selge otsus.”

      Kuigi Kloppi kasuks rääkisid Gordoni sõnul „ilmselged asjaolud”, tegi FSG Liverpooli juht sakslase kohta põhjaliku taustauuringu, et olla kindel, et kogu haip ikka reaalsusele vastab. „Ma üritasin mööda vaadata tema populaarsusest jalgpallimaailmas, samuti tema karismast, et teda võimalikult erapooletult analüüsida,” räägib endine riskifondi juht, kes alustas kunagi lapsena pesapallimängudel popkornimüüjana. „Selleks et teda puht analüütiliselt ja jalgpallialaselt hinnata, tegin klubi töötajate seas korraliku taustauuringu. See protsess ei erinenud kuigivõrd sellest, mida tehakse investeerimismaailmas enne suure tehingu sooritamist. Mul on hea meel öelda – ja praeguseks on see juba ilmselge –, et kuigi tema maine jalgpallimaailmas oli väga hea ja kõrge, siis faktid olid sellest veel kõnekamad ja veenvamad.”

      Gordoni analüüs näitas, et „võrreldes sellega, mida oleks võinud oodata”, oli Kloppil Mainzis ja Dortmundis olnud „otsustavalt positiivne mõju, mis oli täiesti selgelt mõõdetav”. Teisisõnu, švaab oli ületanud kõiki ootusi. Mõne rahaliselt võimekama Premier League’i rivaaliga võrreldes lähtub Liverpooli strateegia ressursside targemast kasutamisest, seega oli selge, miks Klopp neid tõmbas. „Jalgpalli osas oli asi üsna selge,” sõnab Gordon. „Aga loomulikult ei teadnud ma, kas maailmavaated ja isiksused – nii klubi kui ka Jürgeni omad – kokku klapivad. Meil oli vaja mõlemapoolset klappi. Samuti oli meil vaja teada, mis suuna Jürgen Liverpooli jalgpalliprogrammi ja -projektiga võtta tahtis. Need olid väga olulised lüngad, mis oli vaja täita.”

      Kohtumine lepiti kokku 1. oktoobriks New Yorgis. Kloppi ja Kosicke katse seda salajas hoida ei kulgenud alustuseks just kuigi edukalt. Müncheni lennujaama Lufthansa salongis küsis üks töötaja Kloppilt – kelle nokkmüts ei pakkunud just erilist maskeeringut –, miks ta JFK-le lendab. „Me lähme korvpalli vaatama,” vastas Klopp. Igati usutav põhjendus, kui ainult NBA hooaja algus poleks veel nelja nädala kaugusel olnud.

      Tund aega pärast Manhattanile jõudmist sattusid kaks sakslast taas tähelepanu alla. Juhuse tahtel oli 5. avenüül asuva Plaza hotelli administraator pärit treeneri jalgpallihullust kodulinnast. „Vaata aga, see on ju Kloppo!” hüüdis too tugeva Mainzi dialektiga. Imekombel ei lekkinud salajane reis siiski meediasse.

      Klopp ja tema agent kohtusid FSG suuromaniku John W. Henry, LFC juhatuse esimehe Tom Werneri ja Gordoniga Shearman & Sterlingu advokaadibüroo ruumides Lexingtoni avenüül, mis jäi nende hotellist mõne kvartali jagu ida poole. „Minu esmamulje oli, et ta on väga pikk. Mina seda pole,” naerab Gordon. „Kellaaeg oli väga hiline, kuid meil oli väga pikk ja põhjapanev vestlus, enne kui laiali läksime, et järgmisel päeval hotellis veel üheks pikaks ja põhjapanevaks aruteluks kokku saada. Tahan rõhutada, et need vestlused olid igati kahepoolsed. Küsimus oli nii selles, et Jürgen oleks Liverpool FC-le õige valik, kui ka selles, et Liverpool FC, meie omanikena, oleksime Jürgeni jaoks õige valik.” Nagu arvata, oli Kloppi karisma kooskõlas tema füüsilise kujuga („selleks, et oma sõnumit kuuldavaks teha, kasutab ta nii oma isikuomadusi kui ka suhtlemisoskust”), kuid mis Gordonit kõige rohkem rabas, oli see, kui „tohutult palju sisu” ta selle laia naeratuse ja üleelusuuruses isiksuse taga aimas. „Ma ei mõelnudki, et ossa poiss, kui võluv tüüp, küll tema juba pressikonverentsidel ja klubi esindajana laineid lööma hakkab. Tema mitmekülgne anne paistis otsekohe silma: mitte lihtsalt tema isiksus, vaid intelligentsi tase, analüütiline mõtlemine, loogika, mõtteselgus ja ausus, tema suutlikkus hästi suhelda, kuigi inglise keel polnud tema emakeel. Minu arvates ei hinnata teda selle eest alati küllalt kõrgelt, sest inimesed, kes temaga lähedalt kokku puutuvad, on tema isiksusest alati nii võlutud.”

      Klopp rääkis FSG juhtidele, et jalgpall oli „enamat kui lihtsalt süsteem”, et see oli „ka vihmasadu, jalgadesse sissesõitmised, staadionil valitsev lärm”. Eelkõige, ütles ta, pidi nende mängustiil Anfieldi publikut „aktiveerima”, et nad isevõimenduva vaimustuselainena teineteist meeskonnaga tagant õhutaks.

      Gordon meenutab: „Täiesti ausalt öeldes oli temas väga raske ühtegi kitsaskohta leida. Minu mõte on selles, et Jürgen oli ilmselgelt jalgpallitreenerina sellisel tasemel, nagu suurfirma juht või keegi, kelle te oma ettevõtet juhtima palkaksite. Võin seda öelda inimesena, kes on 27 aastat investorina tegutsenud, suhelnud kõrgema astme juhtide ja ärimaailma tippudega nii Ameerikast kui ka Euroopast. Sel hetkel oli minu jaoks ilmselge, et oleme õige inimese leidnud. Seega otsustasime tingimustes läbi rääkida ja Jürgen palus luba lahkuda.”

      Samal ajal kui Kosicke jätkas töötasu läbirääkimisi, jalutas Klopp Central Parkis ringi. See jalutuskäik kestis kauem, kui oleks võinud arvata. Algselt olid osapooled rahaliselt teineteisest kaunikesti kaugel, kuid lõpuks suudeti lepingu piirjooned paika saada.

      Kui Klopp oli Saksamaale tagasi lennanud, saatis Gordon talle tekstisõnumi. Selles seisis: „Ma ei suuda kirjeldadagi, kui elevil me oleme.” Vastuses vabandas Klopp, et ka temal polnud selle jaoks sobivat sõnavara. Kuid ühte sõna ta siiski teadis, mis tema tunded hästi kokku võttis: „Woooooooooooow!!!”