Kentukid. Samanta Schweblin

N D I L

      Katia naeratas uhkelt, küllap teadis ta seda isegi.

      Kuidas talle see ouija-laua nõks varem pähe ei tulnud, imestas Robin. See lelu oli tal juba nädal aega toas ringi liikunud. Ta oleks võinud temaga rahulikult vestelda, äkki oli see keegi eriline, mõni poiss, kellesse ta oleks võinud armuda, tema aga lasi kõik raisku.

      „Kas sa oled punnperse tehinguga nõus?” küsis Katia, näidates talle veel kord Susani fotot.

      Lelu läks liikvele ja hakkas uuesti kirjutama.

      L I B U D

      Robin kortsutas kulmu, see riivas teda, ehkki nende solvamine rääkis lelu kohta pigem üksnes head – ta sai isegi aru, et nad käitusid valesti. Katia ja Amy vahetasid pilke ja muigasid üleolevalt, näitasid siis lelule keelt.

      „Kui lame,” ütles Amy. „Ei tea, mida noormees meile veel ütleb?”

      „Kes me veel oleme, kulla dildoke?” ärgitas Katia, saates talle ahvatlevaid õhusuudlusi. „Kes me veel võiksime sinu jaoks olla?”

      R A H A

      Et järge pidada, tuli hästi keskenduda.

      A N N A T E T E I E M U L L E

      Kõik kolm vahetasid pilke.

      S A L V E S T A T U D T I S S I D 4 0 0 × T I S S K O K K U 2 4 0 0 D O L L A R I T

      Amy ja Katia vaatasid korraks teineteisele otsa ja pahvatasid naerma. Robin pigistas sõrmede vahel kramplikult oma särki, püüdes ise naeratada.

      „Ja kellelt sa raha sisse nõuad, ah?” küsis Amy ja tegi, nagu hakkaks uuesti särki üles tõstma.

      M U I D U T I S S I D × K I R I S U S A N I L E

      Alles nüüd muutusid Amy ja Katia tõsiseks. Robin ei suutnud kuidagi poolt valida, tema pandakaru võis ju olla omamoodi õigusemõistja.

      „Näita niipalju kui tahad,” ütles Amy, „meil on linna parimad tissid. Pole põhjust häbeneda.”

      Robin teadis, et tema kohta see ei käi. Amy ja Katia lõid käsi kokku. Siis hakkas lelu mööda tahvlit sagima, ta kirjutas vahetpidamata, tähthaaval sõnu, mida Robin vaevu jõudis lugeda.

      M U L O N V I D E O D R O B I N I E M A S I T T U M A S J A R O B I N I Õ D E M A S T U R B E E R I M A S×6

      Nad pidasid täht-tähelt järge, lelult pilku pööramata.

      I S A F L I R T I M A S K O R IS T A J A T Ü D R U K U G A

      Amy ja Katia jälgisid kütkestatult tantsu tahvli peal, oodates kannatlikult iga uut alandust.

      A L A S T I R O B I N J A R O B I N T E L E F O N I S A M Y T T A G A R Ä Ä K I M A S

      Amy ja Katia vaatasid teineteisele otsa. Siis vaatasid nad Robinit, enam nad ei naeratanud.

      R O B I N M Ä N G I M A S A M Y T J A K A T I A T J A N E N D E S U U D L E M I S T

      Lelu kirjutas edasi, aga Amy ja Katia ei lugenud enam. Nad tõusid, korjasid oma asjad kokku ja lahkusid ukse paukudes.

      Värisedes püüdis Robin välja selgitada, kuidas kurat seda aparaati peatada, lelu aga liikus pidurdamatult mööda tähestikku. Tal puudus nupp, seda oli tüdruk juba varem märganud, ja meeleheites ei leidnud ta ka muud varianti. Robin haaras pandakaru ja katsus kääriotsaga selle põhja avada. Lelu liigutas rattaid, püüdis end vabastada, ent asjatult. Tüdruk ei leidnud ühtegi pragu, millest seda lahti kangutada, niisiis pani ta lelu uuesti põrandale ja see ronis otsekohe tagasi tahvli peale. Robin lõi ta sealt ainsa jalahoobiga minema. Lelu kiunatas ja Robin karjatas, sest ta ei teadnud, et aparaat oskab kiunuda. Ta tõstis tahvli üles ja virutas toa teise nurka. Ta keeras ukse lukku ja asus teda ämbriga jahtima, otsekui püüaks mingit haruldast putukat. Robinil läks korda lelu ämbrisse vangistada ja ise selle otsa istuda, ta jäi viivuks paigale, käed ämbriserva pigistamas, pidades hinge kinni iga kord, kui lelu end vastu plasti tagus, ise pisaratega võideldes.

      Kui ema Robinit õhtusöögile kutsus, hüüdis tema, et tal on paha olla ja et ta läheb söömata magama. Ta pani ämbri peale suure puidust kasti, milles hoidis oma vihikuid ja õpikuid, nii et pandakaru enam liikuda ei saanud. Keegi oli talle rääkinud, et kui aparaati lõhkuda ei õnnestu, siis ainus viis see välja lülitada on oodata, kuni tal aku tühjaks saab. Nõnda siis võttis ta padja kaissu ja istus voodile ootama. Ämbrisse lõksu jäänud plüüslelu kiunus tundide kaupa, pekseldes vastu ämbrit nagu hiiglaslik porikärbes, kuni lõpuks, vastu hommikut, jäi toas täiesti vaikseks.