koertele, oli täpselt sama, mis oli juhtunud minu traumeeritud inimpatsientidega. Ka nemad olid varem allutatud kellelegi (või millelegi), mis oli neile põhjustanud kohutavat häda – halba, mille eest neil polnud mingit võimalust põgeneda. Sõelusin minu juures ravil olevad patsiendid mõttes kiiresti läbi. Peaaegu kõik olid olnud mingil moel lõksus või liikumatuks tehtud, võimetud tegutsema või vältimatut eemale peletama. Nende „võitle või põgene” reaktsioon oli nurja aetud, ja tulemuseks oli kas äärmine ärritus või kokkuvarisemine.
Maier ja Seligman leidsid lisaks, et traumeeritud koerte organism eritas normaalsest palju suuremates kogustes stressihormoone. See toetas arusaamu, mida me hakkasime omandama traumaatilise stressi bioloogiliste mõjurite kohta. Rühm noori teadlasi, nende seas Steve Southwick ja John Krystal Yale’ist, Arieh Shalev Hadassah meditsiinikoolist Jeruusalemmas, Frank Putnam USA Riiklikust Vaimse Tervise Instituudist (NIMH) ja Roger Pitman, kes hiljem töötas Harvardis, leidsid kõik, et traumeeritud inimeste organism eritab suurtes kogustes stressihormoone veel kaua aega pärast tegeliku ohu möödumist, ning Rachel Yehuda New Yorgi Mount Sinai haiglast oponeeris neile oma näiliselt paradoksaalsete tõendustega, et stressihormoon kortisooli tase on posttraumaatilise stressihäire korral madal. Tema avastus omandas mõtte alles siis, kui ta uurimistöö selgitas, et kortisool lõpetab stressireaktsiooni, saates organismile signaali „kõik on korras”, ning et PTSH puhul ei lähe organismi stressihormoonide tase pärast ohu möödumist tegelikult tagasi lähtejoonele.
Ideaaljuhul peaks inimese stressihormoonide süsteem ohule välkkiirelt reageerima, kuid seejärel meid tagasi rahuolekusse viima. PTSH patsientidel aga ei tule stressihormoonide süsteem selle tasakaalustava aktiga toime. Võitle/põgene/tardu signaalid jätkuvad ka pärast ohu möödumist, ja nagu koertega juhtus, ei normaliseerugi enam. Selle asemel väljendub jätkuv stressihormoonide tootmine erutusseisundi ja paanikana ning mõjub pikaajalises plaanis nende tervisele laastavalt.
Jäin tol päeval oma lennukist maha, kuna mul oli vaja Steve Maieriga rääkida. Tema õpituba pakkus vihjeid mitte üksnes mu patsientide sügavamatele probleemidele, vaid ka võimalikke teid nende lahendamiseks. Näiteks olid tema ja Seligman leidnud, et ainus viis traumeeritud koertele õpetada, kuidas elektrilöögist hoiduda, kui uksed avatud olid, seisnes nende korduvas puurist välja tirimises, et nad füüsiliselt kogeksid, kuidas minema pääseda. Mõtisklesin, kas me saaksime aidata ka mu patsiente, kelle põhjapanev orientatsioon oli, et neil pole võimalik enda kaitsmiseks midagi ette võtta. Kas mu patsiendid vajasid ehk samuti füüsilist kogemust, et taastada sisemine olukorra kontrollimise tunne? Mis siis, kui neid saaks õpetada füüsiliselt liikuma, et põgeneda potentsiaalselt ohtlikust situatsioonist, mis sarnanes traumale, kus nad olid lõksu jäänud ja liikumisvõimetuks tehtud? Nagu täpsemalt selgitan raamatu 5. peatükis, mis käsitleb ravimeetodeid, oli see üks järeldusi, millele ma viimaks jõudsin.
Edasised loomade uuringud hiirte, rottide, kasside, ahvide ja elevantidega andsid täiendavaid põnevaid andmeid.24 Näiteks, kui teadlased lasid kosta valjul, häirival helil, sibasid need hiired, kes olid kasvanud soojas pesas ja küllusliku toiduga, viivitamatult pessa tagasi. Ka teine rühm, keda oli kasvatatud lärmakas pesas ja napil toidul, kiirustas samuti pessa, isegi pärast viibimist tunduvalt meeldivamas keskkonnas.25
Hirmunud loomad jooksevad koju, ükskõik kas kodu on turvaline või hirmutav. Mõtlesin väärkohtlevatest peredest pärit patsientidele, kes läksid üha koju tagasi, et seal jälle haiget saada. Kas traumeeritud inimesed on mõistetud otsima pelgupaika selles, mis on tuttavlik? Kui nii, siis miks, ja kas neid on võimalik aidata kiinduda kohtadesse ja tegevustesse, mis on ohutud ja meeldivad?26
TRAUMAST SÕLTUVUSES: MÕNU VALU JA VALU MÕNU
Üks asjadest, mis mu kolleegi Mark Greenbergi ja mind hämmastas, kui me Vietnami lahinguveteranidele rühmateraapiat korraldasime, oli see, kuidas vaatamata õudustundele ja leinale näisid paljud neist otsekui ellu ärkavat, kui rääkisid oma kopteriavariidest ja surevatest kaaslastest. (Endine New York Timesi korrespondent Chris Hedges, kes kajastas arvukaid brutaalseid konflikte, pani oma raamatule pealkirjaks „Sõda on vägi, mis annab meile mõtte”.27). Paljud traumeeritud inimesed näivad otsivat kogemusi, mis enamiku meist judisema paneks28, ja patsiendid kurdavad sageli ebamäärast tühjusetunnet ja igavust, kui nad pole parajasti vihased, surve all või hõlmatud mõne ohtliku tegevusega.
Minu patsient Julia langes kuueteistaastaselt hotellitoas jõhkra, relva ähvardusel vägistamise ohvriks. Peagi pärast seda hakkas ta suhtlema vägivaldse kupeldajaga, kes teda prostitueeris. Mees peksis ta regulaarselt läbi. Julia oli prostitutsiooni tõttu korduvalt vangis, kuid läks alati oma kupeldaja juurde tagasi. Lõpuks sekkusid ta vanavanemad ja maksid kinni intensiivse võõrutusravi. Kui Julia oli edukalt läbinud statsionaarse patsiendi kursuse, hakkas ta töötama registraatorina ja läks kohalikku kolledžisse täiskasvanute kursustele. Sotsioloogiaklassis kirjutas ta semestriarvestuse prostitutsiooni vabastavatest võimalustest, milleks luges mitme kuulsa prostituudi memuaare. Järk-järgult kukkus ta kõigilt kursustelt välja. Lühike suhe kursusekaaslasega läks peagi rappa – mees oli tema jaoks ahastamapanevalt igav, ütles Julia, ja tolle boksertrussikud tekitasid temas tülgastust. Siis korjas ta metroojaamast üles mingi narkari, kes ta esmalt läbi peksis ja siis teda jälitama hakkas. Lõpuks tekkis tal motivatsioon tagasi ravile minna, kui ta oli taas kord tõsiselt läbi pekstud.
Freudil oli selliste traumeerivate sündmuste taasjõustamise kohta mõiste „kordamissundus”. Tema ja paljud ta järgijad uskusid, et korduv sama trauma otsimine on alateadlik püüe valuliku olukorra üle kontroll saavutada, ja et lõpuks võivad need välja viia olukorra valitsemise ja lahenduseni. Selle teooria paikapidavuse kohta tõendeid ei ole – kordamine toob kaasa üksnes edasise valu ja enesevihkamise.
Tegelikult võib koguni trauma korduv mälestustes läbielamine teraapiaseansil tugevdada sellesse kinnijäämist ja selle põlistamist.
Otsustasime koos Mark Greenbergiga põhjalikumalt uurida kütkestajaid – asju, mis meid enda poole tõmbavad, motiveerivad, tekitavad meis elusolemise tunde. Harilikult peaksid kütkestajad meis parema enesetunde tekitama. Miks on siis nii paljud inimesed pigem ohtlike või valulike olukordade kütkes? Lõpuks leidsime uuringu, mis selgitas, kuidas hirmu või valu põhjustavad tegevused võivad hiljem muutuda põnevateks kogemusteks.29
1970-ndatel näitas Richard Solomon Pennsylvania Ülikoolist, et keha õpib kohanduma igat liiki stiimulitega. Võime jääda mõnuainete konksu otsa, kuna need tekitavad meis otsekohe nii hea tunde, kuid ka tegevused nagu leiliruumist külma vette hüppamine, maratoni jooksmine või langevarjuhüpped, mis algul põhjustavad ebamugavust ja koguni õudust, võivad lõpuks muutuda äärmiselt meeldivaks. Niisugune järkjärguline kohandumine annab märku, et kehas on moodustunud uus keemiline tasakaal, mistõttu näiteks maratoonarid saavad heaolutunde ja üleva meeleolu oma keha surumisest viimse piirini. Sel hetkel hakkame, täpselt nagu narkosõltlased, seda tegevust ihalema ja kogeme selle puudumisel võõrutusnähte. Pikaajalises plaanis hakkavad inimesed võõrutusega kaasnevale valule rohkem tähelepanu pöörama kui tegevusele endale. See teooria võiks selgitada, miks mõned inimesed palkavad kellegi end läbi peksma, või kõrvetavad end sigarettidega, või miks nad tunnevad tõmmet üksnes niisuguste inimeste poole, kes neile haiget teevad. Hirm ja vastumeelsus võib mingil perverssel moel mõnutundeks moonduda.
Solomon püstitas hüpoteesi, et endorfiinid – morfiumisarnased ained, mida aju eritab vastukaaluks stressile – etendavad tema kirjeldatud paradoksaalsetes sõltuvustes teatud rolli. Mõtlesin tema teooriale jälle, kui mu raamatukogus käimise harjumus juhatas mind teadustööni pealkirjaga „Lahingus haavata saanud meeste valu”, avaldatud 1946. Olles täheldanud, et 75 protsenti Itaalia rindel raskelt haavata saanud sõduritest ei nõudnud valuvaigistiks morfiumi, oletas kirurg Henry K. Beecher, et „tugevad emotsioonid võivad valu blokeerida”.30
Kas Beecheri tähelepanekud käisid ka posttraumaatilise stressihäirega inimeste kohta? Mark Greenberg, Roger Pitman, Scott Orr ja mina otsustasime küsida kaheksalt Vietnami sõjaveteranilt, kas nad oleksid valmis tegema ära standardse valutesti, vaadates samal ajal