Surm Niilusel. Agatha Christie

oli? Selle asemel vastas ta mõtlikult:

      „Küllap on sul õigus. Linnet kutsus teda vaatama, mida ta seal korda on saatnud, aga vana Wode keeldus päris toorelt.”

      „Loomulikult. Linnet oleks pidanud teadma.”

      „Ka on ta Linneti vastu üsna mürgine – iga kord, kui Linnetit näeb, pomiseb midagi omaette. Ei suuda Linnetile andestada, et see oli temale ussitanud perekonnamõisa eest absoluutse täishinna maksnud.”

      „Ja sina ei suuda sellest aru saada?” küsis proua Allerton teravalt.

      „Ei suuda, ausõna,” vastas Tim jahedalt. „Milleks minevikus tuhnida? Milleks urgitseda asjades, mis kunagi on olnud?”

      „Ja mida sina tema asemel teeksid?”

      Tim kehitas õlgu. „Ehk naudiksin uudsust. Tunneksin rõõmu, et ei tea, mis edaspidi võib juhtuda. Päritud kasutu maatüki asemel rõõmustaksin raha teenimise üle omaenese mõistuse ja osavuse abil.”

      „Edukad tehingud Londoni börsil!”

      Tim naeris: „Miks mitte?”

      „Ja mida arvata sama suurtest kaotustest börsil?”

      „See, kallis, on juba taktitu. Ja täna täiesti sobimatu … Kuidas selle Egiptusega siis jääb?”

      „Aga …”

      Tim katkestas naeratades ema jutu: „Otsustatud. Oleme ju mõlemad alati tahtnud Egiptust näha.”

      „Millal sa kavatsed reisi ette võtta?”

      „Järgmisel kuul. Jaanuar on Egiptuses parim aeg. Naudime veel väheke selle hotelli meeldivat seltskonda.”

      „Tim,” sõnas proua Allerton etteheitvalt. Seejärel lisas süüdlaslikult: „Lubasin proua Leechile, et sa lähed koos temaga politseijaoskonda. Ta ei oska hispaania keelt.”

      Tim tegi grimassi. „Tema sõrmuse pärast? Selle kimääri tütre veripunase rubiini pärast? Arvab ta ikka veel, et see on varastatud? Lähen muidugi, kui sa soovid, aga see on mahavisatud aeg. See daam toob ainult mõnele vaesele toatüdrukule häda kaela. Nägin sõrmust tal sõrmes tol päeval, kui ta suplemas käis. Küllap kukkus vette, nii et ta ise ei pannud tähelegi.”

      „Proua Leech on täiesti veendunud, et võttis sõrmuse sõrmest ja pani tualettlauale.”

      „Küllap ta siis ei teinud seda. Nägin sõrmust ju oma silmaga! Naised on narrid! Lähevad detsembris suplema, sest päike paistab tavalisest soojemalt ja nad on endale pähe võtnud, et vesi on nüüd soe. Pealegi ei tohiks lubada tüsedatel naistel igal pool supelda. Nad on ujumisriietes väga eemaletõukavad.”

      Proua Allerton sõnas pominal: „Mõtlen ka, et peaksin suplemisest loobuma.”

      Tim puhkes naerma: „Sina? Sina annad paljudele noortele silmad ette.”

      „Küll ma tahaksin, et sul oleks siin ka noorte seltskonda,” ohkas proua Allerton.

      Tim raputas otsustavalt pead: „Mina mitte. Meil on kahekesigi hea.”

      „Sulle meeldiks, kui Joanna siin oleks.”

      „Ei. Sa arvad valesti. Joanna lõbustab mind, aga tegelikult ta mulle ei meeldigi. Ta käib mulle närvidele. Olen rõõmus, et teda siin ei ole, ja oleksin täiesti rahul, kui ei peaks teda enam kunagi nägema.”

      Tim jätkas vaikselt: „Maailmas on ainult üks naine, kellesse ma suhtun täie lugupidamise ja imetlusega, ning proua Allerton peaks hästi teadma, kes see naine on.”

      Ema sattus segadusse ja punastas. Tim lisas tõsiselt: „Ilmas on väga vähe tõeliselt imetlusväärseid naisi. Sina oled juhtumisi üks neist.”