saada, teadis ta, et sellest ei piisa. Ta kukkus karjatades tahapoole, põimis käed kaitsvalt ümber kõhu ja palvetas, et sünniks ime.
Thomas tundis, et jääb ehmatusest hingetuks, kui ülevalt kaldus miski tema poole. Ühel hetkel oli ta mõttesse vajunult jalutanud ja järgmisel oli ta surutud vastu maad, võimetu end liigutama.
„Oooh...“ oigas vaikne hääl tema pealt.
Thomas sirutas käe üles ja tema käsi puudutas pehmet kangast. Kui ta just suuresti ei eksi, lamab tema peal naine, kuid Thomasel polnud õrna aimugi, kust too tulnud oli.
„Andke mulle andeks,“ lausus ta lõpuks itaalia keeles, kui naine ei teinud katsetki end liigutada. Thomas peaaegu naeris nende sõnade jäiga ametlikkuse üle – isegi pärast kolme välismaal elatud aastat polnud talle omaseid häid kombeid võimalik kaotada.
Oli tunda vingerdavat liikumist, siis kaevusid sõrmed Thomase rinnakorvi, kui naine end püsti upitas. Thomas jälgis hämmeldunult noort naist, kes libistas kätega üle oma keha, justkui uurides, kas pole muhke ega marrastusi, ning silitas läbi kleidikanga hellalt oma kõhtu.
„Kas te saite viga?“ küsis naine lõpuks, kui Thomas nägi tema rahulolu, et ta polnud end silmanähtavalt vigastanud. Naine rääkis itaalia keeles, kuid aktsendiga, mis pani Thomase mõtlema, et naine pole selles maailma osas kohalik.
Oma mõtte tõestuseks vastas Thomas inglise keeles: „Ainult pisut hingetu.“
„Te olete inglane.“
Thomas kuulis naise hääles hirmunoote ja märkas, et too oli hakanud temast eemale hoidma, justkui kavatseks ta naisele halba teha.
„Jah,“ vastas Thomas napilt. „Kas te laseksite mul püsti tõusta?“
„Oh,“ sõnas noor naine, hääles alandus, kui ta alla vaatas ja taipas, et istub ikka veel kaksiratsa mehe peal. Naine tõusis kärmesti püsti, ent kui ta toetas keharaskuse vasakule jalale, karjatas ta valust. Oma lamavast asendist nägi Thomas naist komistamas ja siis vaarus too tagasi tema suunas. Sel korral tabas naise küünarnukk teda kõhtu ja sale põlv kubemepiirkonda. Hetkeks tundis Thomas, et kogu ilm läks valust uduseks, enne kui ta oli tolmusel külateel tagasi selili, naine tal otsas.
„Andke andeks,“ pomises noor naisterahvas, kes oli liiga keskendunud oma isiklikule valule, et taibata, kui suurt kahju ta oli mehele põhjustanud.
Thomas vaid uratas, lebades liikumatult, kuni valu oli järele andnud, siis haaras noorel naisel piha ümbert ja seadis ta enda kõrvale teele.
Enne kui Thomas otsustas, mida edasi teha, silmitses ta mõne sekundi naist enda ees. Too oli tolmune ja sassis juustega ning hetkel oli ta näol valugrimass, aga kui Thomas eriti ei eksinud, siis polnud tegemist tavalise varga või sissetungijaga, kes püüdis Di Mercuriote valdustest põgeneda. Naine oli liiga hästi riides, tema olek ja kõne liiga lihvitud.
„Miks te müürilt alla hüppasite?“ päris Thomas.
Ta nägi otsekohe, et naine tõmbus turri.
„Ma ei hüpanud. Kukkusin.“
„Lubage ma sõnastan oma küsimuse uuesti. Miks te üldse üle müüri ronisite?“
„See ei puutu kuidagi teisse,“ vastas naine nipsakalt.
Thomas jälgis teda mõne viivu ja kehitas siis ükskõikselt õlgu. Ta ei kavatsenud hirmutamisega naiselt teavet pinnida, aga küll too räägib ise.
„Kas te sooviksite, et saadan teid tagasi Di Mercurio villasse või toon kellegi siia teile järele?“ küsis Thomas muretult.
Ta nägi naise nägu tõeliselt kahvatumas, kui kogu veri sellest kadus.
„Ärge, palun, tehke endale tüli,“ lausus naine. „Ma lähen lihtsalt oma teed ja te saate oma õhtut jätkata.“
„Te vajate mu abi...“ Thomas osutas naise vasakule pahkluule, „...vean kihla, et te ei jõua omapäi kuigi kaugele.“
„Tõepoolest, palun ärge laske end mul kauem kinni hoida,“ ütles naine liialdatud viisakusega. Thomas nägi, et ta hakkas naist tüütama, kuid avastas, et ei suuda torkimist lõpetada. Ta nautis seda suhtlust enam, kui oli kuude kaupa teinud.
Ta jälgis huviga, kuidas naine ebakindlalt jalgele tõusis ja jõuliselt alahuult hammustas, arvatavasti eesmärgiga mitte valust karjatada, kui ta püüdis toetuda vasakule jalale. Thomase murest sai meelelahutus, kui naine hakkas mööda teed hüpeldes liikuma ja ta pidi pingutama, et mitte valjusti naerda.
„Ma ei usu, et keegi on eales nii palju pingutanud, et mu seltskonda vältida,“ mõtiskles ta valjusti, kui ajas end püsti ja hakkas naise kõrval aeglaselt kõndima.
Naine ei vaevunud talle isegi pilku heitma, lihtsalt hüppas otsustavalt edasi.
„Ma loodan, et teil polnud vaja kiiresti kusagil olla. Te hüppate kaunis aeglaselt.“ See lause vääris ühe pilgu, ent mitte vestlust.
Järsku jäi naine seisma, muutis suunda ja hüppas ebakindlalt teeserva. Thomas jälgis teda huviga, kui ta tõstis maast sinna langenud raske oksa ja katsetas seda kui hädaabikarku. Sellest ei paistnud eriti abi olevat.
„Lubage mul arvata,“ sõnas Thomas, kui naine edasi tuterdas. „Te olete põlualune toatüdruk ja te varastasite perekonnahõbeda.“
„Ärge olge naeruväärne.“
Veel kaks sammu ja naine puhkas, vaatas üle õla tagasi ja näis pettunud, kui vähe ta edenenud oli.
„Teid sunnitakse abielluma ühega neist ebameeldivaist Di Mercurio poistest ja te põgenete laulatuse eelõhtul.“
„See oleks väga hea põhjus jalgalaskmiseks,“ pomises noor naine endamisi.
„Tean!“ hüüatas Thomas. „Nad kavatsesid riitusel teid kuradile ohverdada.“
„Miks te mulle järgnete?“ nõudis naine.
„Ma arvasin, et te vajate abi.“
Naine põrnitses teda pärani silmi ja osutas peaaegu kasutule kargule. „Te ei ole mulle kuidagi abiks, nii et jätke mind lihtsalt rahule.“
„Ma võiksin teile abi pakkuda,“ lausus Thomas võluva naeratusega. „Kui te kenasti palute. Ja räägite mulle, mis selle üle müüri ronimisega on.“
Naises oli näha tsipake jonnakust, pani Thomas tähele, kui too liipas veel mõne sammu, pea uhkelt püsti, enne kui järele andis.
„Mind hoiti vangis. Aidake nüüd mind, palun.“
„Hüva, see polnud just kõige viisakam palve, aga härrasmees võib niisugused asjad tähelepanuta jätta.“ Thomas kahmas naise sülle, varjates muiet tolle üllatuskiljatuse ja keha esialgse jäikuse üle. „Kuhu nüüd, mileedi?“
Vastust ei tulnud ja Thomas nägi, et naise peas keerlesid mõtted. Mingil põhjusel oli ta tundnud, et jõukad Di Mercuriod hoidsid teda vangis ja ta oli kavandanud põgenemise, kuid Thomas võis terve oma päranduse peale kihla vedada, et naine polnud seadnud üle müüri saamisest kaugemaid plaane.
„Võib-olla kohaliku rahukohtuniku residentsi, et saaksite oma vangistamisest ette kanda?“ pani Thomas ette ja surus alla muige, kui naine pingule tõmbus. „Me võiksime otse governatore, kohaliku kuberneri juurde minna, arvestades, et nad on selles piirkonnas nii mõjukas perekond.“
Naiselt tema süles ei tulnud ikka veel vastust.
„Kuidas teie nimi on?“ päris Thomas.
„Preili Rosa Rothwell.“
„Nii, Rosa,“ lausus Thomas, nautides naise nördinud kulmukortsutust tema ülifamiliaarse pöördumise peale, „käes on otsustamise aeg. Mis plaan teil on?“
„Oleksin tänulik, kui viiksite mind kohalikku pensione’sse,“ sõnas naine otsustavalt.