suurt elevust. Ühe seina ääres on klaasuksega kapp, kus on samuti savimajad, tillukeste majakeste rivi, need on kõige väiksemad. Nende all paks meekarva küünal, mis näeb välja nii, nagu poleks seda kunagi süüdatud...
Muutus leiab aset kiiresti ja ilma igasuguse hoiatuseta. Just nagu oleks mu ajus midagi plahvatanud. Taganen aknast eemale, komistan ja peaaegu kukun, sikutades särgikaelust juhuks, kui see peaks mu hingamist takistama. Teise käega katan silmad. Värisen üle kogu keha. Tunnen, nagu võiksin hakata oksele, kui ei saa otsekohe õhku. Ma vajan hapnikku, tungivalt.
Ootan, et mul hakkaks parem, aga asi läheb vaid hullemaks. Mu silme ees plahvatavad ja lahustuvad tumedad täpid. Kuulen end oigamas. Mul ei õnnestu püsti seista, see nõuaks liiga suurt pingutust. Kukun hingeldades ja higistades käpuli maha. Enam ei mõtle ma sinule ega Julietile. Rohi tundub talumatult külm. Ma ei tohi seda puudutada. Tõstan käed ja vajun maha. Laman seal paar sekundit, suutmata saada aru, mis küll on tekitanud minu kehas niisuguse häireolukorra.
Ma ei tea, kui kaua ma laman sellises ebaväärikas asendis halvatuna ja hingetuna – sekundeid või minuteid. Vaevalt et rohkem kui paar minutit. Niipea kui tunnen, et suudan liigutada, ajan end jalule ja jooksen toa poole tagasi vaatamata värava suunas. Ma ei suudaks pead selles suunas keerata isegi siis, kui seda üritaksin. Ma ei tea, kuidas ma seda tean, aga ma tean. Politsei. Ma pean minema politseisse.
Sööstan ümber majanurga, sirutan mõlemad käed värava poole, ihates iga hinna eest võimalikult kähku siit pääseda. Midagi jubedat. Nägin aknast midagi jubedat, midagi nii kujuteldamatult õudset, et ma tean, et ei kujutanud seda ette. Kuid kõigele vaatamata ei oskaks ma elu seeski öelda, mis see oli.
Mind peatab hääl, naisehääl. „Naomi!” hüütakse mind. „Naomi Jenkins.” Ahhetan. See, et mind hüütakse täisnimega, on kuidagi šokeeriv.
Keeran ringi. Olen nüüd teisel pool maja. Enam pole ohtu, et siit võiks näha su elutoa akent. Seda kardan ma märksa rohkem kui seda naist, kes peab olema ilmselt sinu abikaasa.
Aga tema ei tea ju minu nime. Tema ei tea, et ma üldse olemas olen. Sina hoiad ju oma kahte elu täiesti lahus.
Naine sammub minu poole. „Juliet,” lausun mina, mille peale ta suu tõmbub hetkeks grimassile, just nagu ta suruks maha mõru naeru. Uurin teda lähemalt, samamoodi nagu mõõdulinti, küünalt, vanamehe ja poisiga maali. Juliet on samuti üks asi, mis kuulub sinule. Ilma sinu sissetulekuta ei saaks ta ju hakkama. Küllap otsiks ta siis mõne teise mehe, kes teda üleval peaks.
Tunnen end tühjaks imetuna, saamatuna, küsides: „Kuidas te teate, kes ma olen?”
Kuidas saab küll see naine olla Juliet? Kõige selle põhjal, mis sa oled mulle temast rääkinud, on mu silme ette kujunenud pilt pelglikust ja naiivsest koduperenaisest, ent sellel isikul, kellele ma otsa vaatan, on korralikult patsi punutud heledad juuksed ja ta kannab musta kostüümi ja õhukesi musti sukkpükse. Ta silmad loobivad mulle lähenedes sädemeid; ta sammub meelega aeglaselt, üritades panna mind hirmu tundma. Ei, see ei saa olla sinu naine, kes ei vasta telefonile ega oska arvutit sisse lülitada. Miks ta on nii peenelt riides?
Vastus tuhiseb mulle pähe veel enne, kui mul õnnestub seda takistada: matusteks. Juliet on matuseriietuses.
Taganen sammukese. „Kus Robert on?” karjun. Ma pean vähemalt üritama. Tulin siia kindla otsusega sind leida.
„Kas see olite teie, kes eile õhtul helistas?” küsib tema. Iga sõna surub end lähedalt lendu lastud noolena mu ajusse. Mul on tahtmine vältida ta häält, nägu, kõike, mis temasse puutub. Ma ei suuda taluda, et nüüd saan ma silme ette manada teie kahe vahel aset leidvaid stseene ja vestlusi. Olen igaveseks kaotanud trööstiva ähmase ala, milles võisin asju ette kujutada.
„Kust te mu nime teate?” küsin võpatades, kui ta mulle läheneb. „Kas te olete Robertiga midagi teinud?”
„Mulle tundub, et me mõlemad teeme Robertiga sama asja, on ju nii?” Ta naeratus on rahulolev. Mulle tundub, et ta naudib olukorda. Ta valitseb seda täiel määral.
„Kus ta on?” küsin uuesti.
Ta sammub mulle lähemale, kuni meie näod on teineteisest mõne sentimeetri kaugusel. „Te ju teate, mida mõni nõustaja selle kohta ütleks?”
Tõmban pea tagasi, eemale tema soojast hingeõhust. Koban väravat, haaran riivist ja tõmban selle lahti. Võin lahkuda, millal iganes tahan. Mida ta saab mulle teha?
„Ta ütleks, et teie elu oleks ilma Robertita parem. Mõelge sellele nagu minupoolsele teenele, mida te pole väärt.” Ta lehvitab mulle, vaevu kätt kergitades, peaaegu märkamatult sõrmi liigutades, ning keerab ringi ja läheb tagasi majja.
Ma ei suuda vaadata, kuhu ta läheb. Ma ei suuda sellest isegi mõelda.
2
03.04.2006
„Liv? Kas oled seal?” Seersant Charlie Zailer rääkis küüntega lauale toksides vaikselt telefoniga. Ta vaatas üle õla veendumaks, et keegi ei kuula pealt. „Sa pidid ju pakkima. Võta toru!” Charlie kirus endamisi. Võis arvata, et Olivia oli läinud mingeid viimase minuti sisseoste tegema. Ta keeldus ostmast võõra riigi supermarketist selliseid asju nagu päevituskreem ja hambapasta, selle asemel koostas ta mitme nädala jooksul kõige vajaliku kohta nimekirja ja ostis kõik ette ära. „Kodust lahkudes olen ma puhkusel,” rääkis Olivia, „mis tähendab, et ei mingeid asjaajamisi, ei mingeid praktilisi asju, üksnes rannas lebotamine.”
Charlie kuulis selja taga Colin Sellersi häält. Sellers ja Chris Gibbs olid tagasi, nad olid käinud lihtsalt teise tiimi kahe uurijaga solvanguid vahetamas. Charlie langetas häält ja sisistas telefoni: „Kuule, ma olen saanud hakkama paraja lollusega. Lähen ülekuulamisele, mis võib mõnda aega kesta, aga helistan sulle kohe, kui vabanen, okei? Nii et ole olemas.”
„Paraja lollusega, seersant? See pole küll võimalik.” Sellersile ei tulnud pähegi teha nägu, nagu ta poleks eravestlust pealt kuulnud, aga Charlie teadis, et mees üksnes aasib. Sellers ei riskiks sellega, et kasutab seda Charlie vastu ära. Pealegi oli ta juba kuuldu unustanud ja keskendus tema ees laual olevale arvutile. „Istu,” ütles ta Gibbsile, kes teda ignoreeris.
Kas ta oli öelnud tõesti õele „ole olemas” nii käskival toonil? Charlie sulges seda kahetsedes silmad. Ärevus muutis ta kamandavamaks, kuigi selleks polnud vähimatki vajadust. Ta arutles, kas tal võiks õnnestuda see sõnum kuidagimoodi Olivia kõnepostist kustutada. See oleks hea ettekääne, mille pärast lasta Simonil veel pisut oodata. Ta teadis, et Simon mõtleb juba, mis küll teda kinni hoiab. Väga hea. Las mees praeb.
„Valmis,” ütles Sellers ekraanile osutades. „Selle võiks nüüd sama hästi välja printida. Mis te arvate?” Tema eeldas ilmselgelt, et ei tööta üksi. Gibbs ei vaadanud ekraani poolegi. Ta logeles pisut Sellersist tagapool küüsi närides. Ta meenutas Charliele teismelist, kes on otsustanud näidata täiskasvanutele, kui igav tal on. Kui Gibbs poleks sellest nii ilmselgelt masenduses olnud, oleks Charlie kahtlustanud, et jutt tema lähenevatest pulmadest on vale. No kes küll abielluks nii tusase tüübiga? „Gibbs,” ütles Charlie teravalt. „Mediteerida võid töövälisel ajal. Nüüd tööle.”
„Sinu kohta võib sama öelda. Ega mina õele helistanud,” vallandus Charlie suunas sõnavaling. Charlie vahtis talle jahmunult otsa.
Sellers vangutas pead. „„Kuidas muuta elu lihtsamaks”, autor Christopher Gibbs,” pomises ta lipsu näppides. Lips oli liiga lõtv ja sõlm liiga pingul nagu alati, nii et see rippus tal kaelas nagu mingi kaelaehe. Sellers meenutas Charliele sasitud karu. Kuidas küll on võimalik, et Sellers, kes oli Gibbsist suurem, paksem, valjuhäälsem ja füüsiliselt tugevam, tundus läbi ja lõhki heasüdamlik? Gibbs oli lühikest kasvu ja kõhn, aga temast hoovas lausa tihendatud raevukust, mis oleks justkui liiga väiksesse anumasse kokku pressitud. Charlie kasutas teda selleks, et vajaduse korral inimesi eemale peletada. Ta oli näinud suurt vaeva, et Gibbsi ise mitte karta.
Gibbs pöördus