proovin välja pakkuda uue liberaalse projekti sellele maailmajaole, mida ei raputa üksnes vasturevolutsiooni maavärin, vaid ka üha hoogustuvad tehnoloogilised, ühiskondlikud ja keskkonnaprotsessid. See kiri räägib muu hulgas modernsusest, seotusest ja digiteerimisest. Kuidas on võimalik panna riike, linnu, piirkondi ja rahvusvahelisi organisatsioone toimima paremini keskkonnas, kus ühissõltuvus aina tugevneb? Kuidas saab häguste piiridega Euroopas edendada läbipaistvust, vastutavust ja valitsemismeelsust? Kuidas kaitsta kodanikke vägivalla, ärakasutamise ja kliimamuutuse eest? Kuidas asendada hirmupoliitika lootusepoliitikaga? Puhuti võin ses kirjas kõlada vägagi rusutult, kuid ma usun, et Euroopat – ja isegi liberaale – ootab ees õnnelik lõpp.
1. Revolutsioonist vasturevolutsioonini
Lugupeetud Ralf
Mitu tundi pärast Brexiti referendumi tulemuste väljakuulutamist kogunesid Teie St Antony kolledži tudengid ja õppejõud Euroopa uuringute keskusse. Enamik kohalviibijaid – üsna rahvusvaheline seltskond – oli masendunud, mõnel pisaradki silmas. Nad ei suutnud uskuda, et Briti valijate enamus otsustas Euroopa Liidust lahkuda. Nad ei saanud aru, miks kõlas tohutu hulk jäämist toetavaid argumente kurtidele kõrvadele. Miks eirati hiigelhulka statistikaandmeid, mis tõestavad EList lahkumise kulukust? Kuidas võisid pealtnäha pragmaatilised britid – teadlased, ajakirjanikud, eksperdid – keelduda neid uskumast? Ja miks olid säherdused hämarad poliitikud nagu Nigel Farage, Andrea Leadsom ja Michael Gove jätnud äsjaste parlamendivalimiste võitjad David Cameroni ja George Osborne’i enda varju? Enamik neid küsimusi jäi vastuseta.
Vahetult enne Brexiti referendumit viibisin Itaalias, kus koomik Beppe Grillo juhitud Viie Tähe liikumine sai kohalikel valimistel Roomas ja Torinos enamuse. Roomas oli Viie Tähe liikumine süüdistanud linna valitsenud sotsiaaldemokraate onupojapoliitikas, ebapädevuses ja korruptsioonis. Valimistulemused olid Demokraatliku partei juhile peaminister Matteo Renzile ootamatu löök. Grillo teatas jahmunud Itaalia kommentaatoritele otsekoheselt: „Te ei suuda minu liikumise sündi ja tõusu hoomata, sest te tõlgite kõik omaenda keelde. Te olete lihtsalt reaalsusest irdunud.”5 Mõne kuu pärast astus Matteo Renzi valitsusjuhi ametist tagasi, sest ei suutnud tagada rahvahääletusele pandud põhiseadusreformile enamuse toetust.
Brexiti referendumi järel sõitsin Poolasse, kus opositsiooniparteid süüdistasid eelmise aasta valimiste võitjaid põhiseaduslikus riigipöördes, õigussüsteemi halvamises ja avaõigusliku meedia puhastamises oletatavaist kriitikuist. „Ma ei ole diktaator,” ütles Jarosław Kaczyński päevalehele Rzeczpospolita. „Poola on demokraatia musternäidis ja vabaduse saar maailmas, kus vabadust napib.”6
Mis toimub? Kes räägib tõtt ja kes valet? Kuidas teha kindlaks tõde sel tõejärgsel ajastul? Kas Euroopa valijad on aru kaotanud? Kas Nigel Farage, Beppe Grillo ja Jarosław Kaczyński on prohvetid või petised? Kas kolmel ülal mainitud poliitilisel arengukäigul on midagi ühist? Kas need annavad tunnistust uuest suundumusest Euroopa poliitikas, ja kui nii, siis kuidas seda nimetada?7 Elame ilmselgelt tormilisel, ähmaste väljavaadetega ajal. Pikka aega püsinud eeldused ei kehti enam. Päris poliitika asemele on astunud sümbolpoliitika. Praegu tundub kõik võimalik olevat. Ja ometi peame selles loos, mis tulvab üle Euroopa säherduse jõu ja hooga, mida pole nähtud sealtpeale, kui Te kirjutasite ligi kolmkümmend aastat tagasi raamatu „Mõtisklusi Euroopa revolutsioonist”, selgust saama.
Lubage mul naasta Teie ainevalla juurde ja asetada praegused sündmused Teie uuritud 1989. aasta revolutsiooni konteksti. Teen nõnda põhjusel, et minu arvates seisame silmitsi kooskõlastatud katsega lammutada Berliini müüri langemise järel loodud süsteem. Seisame silmitsi vasturevolutsiooniga.
23. juunil 2016 Suurbritannias juhtunu on kõigest üks paljudest seikadest, mis annavad häälekalt teada võimsast liikumisest, mille siht on hävitada siin maailmajaos pärast 1989. aastat tooni andnud narratiiv ja elukorraldus. Ei rünnata üksnes Euroopa Liitu, vaid muidki praeguse elukorralduse sümboleid: liberaalset demokraatiat ja uusliberaalset majandust, rännet ja mitmekultuurilist ühiskonda, ajaloolisi tõdesid ja poliitilist korrektsust, mõõdukaid erakondi ja peavoolumeediat, kultuurilist sallivust ja religioosset neutraalsust. Nagu viidatud Itaalia, Briti ja Poola juhtumid näitavad, on sel liikumisel kohalikud teisendid, kuid nende ühine nimetaja on vastuhakk Euroopat viimased kolmkümmend aastat valitsenud inimestele ja institutsioonidele. Meil ei maksa lasta ennast petta ka 2017. aasta valimistest Hollandis, Prantsusmaal ja Suurbritannias. Mark Rutte, Emmanuel Macron ja Theresa May võtsid rahva häälte nimel osalt üle vasturevolutsioonilise väljenduslaadi. Rutte kirus migrante, Macron siunas vanu parteisid ja May asus toetama karmi Brexitit. Kas liberalism suudab nõnda paljude illiberaalsete kuljuste all ellu jääda? Kas liberaalid peaksid juubeldama, sest pehmed populistid võitsid karme? Isegi jõukal ja stabiilsel Saksamaal saavutas paremäärmuslik Alternatiiv Saksamaale (AfD) 2017. aasta Bundestagi valimistel ligi sada kohta. Angela Merkel jäi võimule, aga tema partei koos oma sotsiaaldemokraatidest liitlastega elas üle ajaloolise kaotuse.
Samuti peame arvestama laiemat geopoliitilist konteksti. Euroopa kahes suurimas naaberriigis – Türgis ja Venemaal – valitsevad valijate õnnistusel illiberaalsed poliitikud. Ka Donald Trumpi valimisel Ameerika Ühendriikide presidendiks on vanale maailmale kaalukad tagajärjed. Ühendriigid võivad ju Euroopast Atlandiga eraldatud olla, kuid USA on kõige ehtsam Euroopa suurvõim, sest Euroopas ei langetata ühtki otsust Ameerikaga arvestamata. Donald Trump kõneleb nagu paljud Euroopa vasturevolutsionäärid ning presidendivalimiste ajal toetasid teda säärased silmapaistvad Euroopa mässulised nagu Marine Le Pen ja Nigel Farage.
Muutuse tähendus
Miks on tegu vasturevolutsiooniga? Ei ole ju püstitatud Euroopa tänavaile barrikaade ega peeta vabrikuis istumisstreike. Ei ole olemas kindlat ideoloogiat, mis kannustaks ja ühendaks protestiliikumisi. Räägitakse ohtrasti poliitikavastasusest, ent protestide juhid asutavad erakondi ja üritavad võita valimisi. Oleks viga arvata, nagu tähendaks revolutsioon või vasturevolutsioon alati rahvahulkade kaasatõmbamist ja kindlal kuupäeval tipnevat vägivallatsemist. Kommunismi kokkuvarisemisega kaasnes väga vähe vägivalda – või peagu üldse mitte. Poola Solidaarsuse liikumine suutis korraldada suuri streike aastal 1980, aga mitte kümnend hiljem. Muutus toimus peamiselt uue ja vana eliidi kokkulepete ning valimiste kaudu. Ja ometigi on raske eitada, et see võrdlemisi rahumeelne protsess muutis Euroopat tundmatuseni. Ajalugu ei lõppenud, kuid vana kord asendati aegamisi uuega. Olgugi et osa endisi kommuniste oskas võimule jääda, õnnestus neil seda teha üksnes uut liberaalset korda omaks võttes. Just seetõttu võisite Te seda kõigist mööndusist hoolimata nimetada õigusega revolutsiooniks. Ja kuna Te kirjutasite oma raamatu aastal 1990, siis on revolutsioon tublisti edasi arenenud.
NSVL ja Jugoslaavia on lagunenud, Saksamaa taas ühendatud ning Euroopa Liit ja NATO tohutult laienenud. Lääne relvajõud, õiguskord, ettevõtted ja kombed on liikunud ida poole. Paljud inimesed tervitasid õhinal uut võimu oma maal, osa ent tundis end ilmajäetuna – olgu siis põhjusteks etniline päritolu (nt venelased Lätis, serblased Bosnia ja Hertsegoviinas) või nappivad kutseoskused, et uues konkurentsikeskkonnas hakkama saada. Kauane võimutasakaal Euroopas sätiti ümber. Venemaal tekkis peagi kaotajatunne, aga ka Prantsusmaa avastas end võrreldes Saksamaaga senisest nõrgemas positsioonis.
Geopoliitilisele revolutsioonile järgnes majandusrevolutsioon. Koos kommunismi langemisega jäid tule alla ka selle universaalsemad ideaalid: kollektivism, rikkuse ümberjagamine, sotsiaalkaitse ja riigi sekkumine majandusse. See sillutas teed uusliberaalsele majandusele, mis saavutas tooniandva seisundi kogu maailmajaos, mitte üksnes Suurbritannias. Piirangute kaotamine, turutingimuste kehtestamine ja erastamine muutusid aktuaalseks isegi neis riikides, mida juhtisid sotsialistlikud erakonnad. Seetõttu on saanud erasektor avaliku sektori arvel laieneda. Turg ja turuhoiakud nihkusid aladele, mis oli olnud Euroopas ikka avaliku sektori pärusmaa: tervishoid, haridus, siseturvalisus, keskkonnakaitse ja isegi riiklik julgeolek. Sotsiaalkulutusi mõningatele raskustes ühiskonnarühmadele on kokku tõmmatud või on need üldse ära kaotatud. Koguni sellistes riikides nagu Prantsusmaa ja Hispaania, kus olid omal ajal võimsad ametiühingud, on nüüd organiseerunud