lootis, et metsavaht ei ilmu heki tagant välja, nagu tal tavaks oli, ega räägi ta isale, mille tunnistajaks oli olnud.
„Vaata mind! Miranda!“
Roberti nägu lõi õhetama, kui ta nüüd kelgule hüppas ja alustas pikka laskumist alla nõmmele. Kelk kogus üha kiirust ja nüüd lausa lendas orgu.
Samal ajal tõusis järjekordne tuuleiil, aga sel korral veelgi tugevam.
Robert tõmbas nööri, et kelku juhtida, aga see ei kuulanud sõna.
Õudusega nägi ta, et suundus otsejoones mahajäetud küüni poole!
Ta proovis, kuidas suutis, ent ei suutnud kelku pöörata.
Ta oli logiseva ehitisega kokku põrkamas.
„Tõmba nööri! Tõmba nööri!“ hüüdis Miranda, kes seisis ja vaatas pealt ning tundis end täiesti abituna.
„Ma ei saa!“ kriiskas Robert, nägu hirmunud.
Õõvastava mütsuga sööstis ta küüni ja lumi varises talle kaela. Mirandale tundus, et poisile pähe kukkuv lumi ei lõppegi, ja oli endiselt kohale naelutatud. Kui viimane kuhi lund oli Robertile peale varisenud, saabus surmvaikus.
„Ma pean ta välja saama!“ karjus Miranda, kui surus oma hirmu alla ja jooksis lumekuhja poole, mille alla ta sõber nüüd maetud oli.
Ei kostnud mingit heli, kui ta kraapis paljakäsi ja tegutses kindlalt, et Robert vabastada.
„Robert! Robert! Ma päästan su välja!“ kriiskas ta, kui kühveldas suuri lumepeotäisi kõrvale.
Lõpuks, kui käed juba valutasid ja tüdruk oli kurnatuse äärel, jõudis ta Roberti villase mütsini. Ta tundis läbi külma lume, et selle all on soe pea...
„Pea vastu! Ma päästan su välja!“ hingeldas ta, kui kaevas meeleheitlikult poisi pea ümber.
Miranda ahmis õhku, kui poisi kahvatu nägu nähtavale ilmus. Roberti huuled olid tumesiniseks muutumas ja silmalaud lumekoorikuga kaetud.
„Robert! Robert! Kas sa kuuled mind?“
Silmad võbelesid ja Miranda hakkas veel kiiremini kaevama.
„Sa pead käsi liigutama, muidu ma ei saa sind välja tõmmata!“ puhkis tüdruk, kui poisi rindkere ümbert lund ära kraapis.
Lõpuks õnnestus tal Robert välja tõmmata.
Kelk oli olnud piisavalt toekas, et kokkupõrge üle elada, ja lebas nüüd mõne jala kaugusel ühele küljele vajunult, Miranda tõmbas selle kiiresti välja.
„Pööra ennast kelgule ja ma vean su tagasi tallide juurde,“ innustas ta poissi.
Miranda ei pannud oma läbimärgi kindaid tähelegi ega seda, et ta ei tundnud enam oma käsi.
Pool tundi hiljem komberdas tüdruk hingeldades ja surmväsinuna tallide juurde koos kelgu ja sellel oleva kurva külmunud lastiga.
„Appi!“ hüüdis Miranda nõrgalt, enne kui minestas ja sillutisele vajus.
Üks noortest tallimeestest tuli lähemale ja ahmis õhku, kui nägi, mis oli juhtunud.
Ta hüüdis kogu jõust appi, nii kuis kopsud võtsid, samal ajal meeleheitlikult lord Roberti külmunud keha hõõrudes.
Üks tallipoistest võttis Miranda sülle ja kandis Grange’i häärberi poole. Ta oli tüdrukust kõige rohkem kuus aastat vanem, aga raske töö oli muutnud poisi tema east tugevamaks.
Kogu tallide ümbrus ärkas ellu, kui mehed karjudes edasi-tagasi jooksid.
„Mine suurde majja ja ütle tema kõrgusele, mis on juhtunud,“ käskis vanemtallimees, kui viskas poisi endale õlale ja kiirustas häärberisse.
„Tänu taevale, leedi Whitby on kodus. Ta hoolitseb poisi eest seni, kuni ma arsti järel käin.“
Tund aega hiljem avas Robert silmad ja leidis, et ta lamab kummalises voodis ja arst kummardub tema kohale. Kui pilk selgemaks muutus, nägi ta, et ema seisis arsti kõrval ja Miranda oli voodijalutsis, ise teki sisse mähitud.
„Näete, ma ju ütlesin, et temaga saab kõik korda,“ hüüatas Miranda, kui poiss püüdis voodis istuli tõusta.
„Kullake!“ hüüatas Roberti ema. „Me olime nii mures, kui Sir George’i tallipoiss meile tuli ja rääkis, et õnnetus juhtus.“
„Mamma...“ alustas Robert nõrgalt.
„Tasa, kullake. Me ei peaks sellest rääkima enne, kui sa jälle terve oled. Sir George on lubanud sul lahkesti siin olla nii kaua, kuni tunned end piisavalt hästi, et mõisa tagasi minna. Sul on vedanud, et isa praegu Londonis on – tema ei oleks sellesse nii leebelt suhtunud, et sa tema käsku eirasid ja tunnist ära jooksid!“
Robertil oli enda pärast häbi. Ta vajus sügavamale voodisse ja tõmbas peenest puuvillast tekid endale lõuani.
Leedi Templeton suudles teda ja lahkus siis kleidi kahinal koos arstiga toast. Miranda astus lähemale ja vaatas voodis lebavat haiget sõpra tõsiselt.
„Mu ema on su peale nii vihane,“ teatas ta endale tekki ümber tõmmates. „Ta ütleb, et sul on halb mõju – mida iganes see ka tähendab.“
„See tähendab, et ma tõmban sind pahandustesse,“ sosistas Robert. „Ma arvasin, et suren ära,“ lisas ta. „Sa olid väga vapper.“
Miranda kehitas õlgu.
„Väga külm oli,“ ütles ta. „Arst ütles, et ma olen kangelanna ja mul on külmakahjustus.“
Tüdruk tõstis oma sidemeis käed.
„Näed?“
„Sa päästsid mu elu,“ pomises Robert, kui vaatas enda ees seisvat teki sisse mähitud tüdrukut. „Ma ei unustas kunagi, mis sa minu heaks tegid. Ühel päeval ma abiellun sinuga!“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.