meeldiv, mõnikord mitte.
„Jah,“ lausus Jamie. „Nägusaid mehi ei saa usaldada.“
„Kes seda ütleb?“ nõudis Rich, teeseldes vihapurset.
„Kõik,“ vastas Jamie silmagi pilgutamata. „Nad on nii iseendale pühendunud. Või vähemalt nii olen ma kuulnud.“
Rich kihistas naerda ja viipas ettekandjale, tellides endale lihaga salati. Ta tundis üle mitme nädala, et tahab korralikult süüa. Ta ei kurtnud ka siis, kui Jamie näppas temalt oliive ja väitis, et see oli vähim, mida Rich teha sai pärast seda, kui sõi ära suurema osa šokolaadirosinatest.
TEISIPÄEVA hommikul marssis Bill Richi kabinetti, võttis tooli ja istus sellele. Ta kulm oli kortsus. „Sellest ei tulnud midagi.“
Rich üritas välja nuputada, millisest projektist Bill räägib, kuid mitte midagi ei tulnud pähe. Nad mõlemad kuulusid inseneride osakonda firmas, mis pakkus teenust Boeingule. Rich oli end vabatahtlikuna välja pakkunud, teades, et see tähendas palju ületunde. Ta vajas praegu väljakutseid, nii oma karjääris kui ka elus.
„Mida sa silmas pead?“ küsis ta Billilt.
„Ta ütles mulle ära.“
Bill ei saanud ju ometi Jamiest rääkida. Rich oli talle teed sillutanud! Tal oli vähemalt kolmel korral õnnestunud Billi nime vestluses ära mainida. Sellest piisas, et Jamies uudishimu tekitada, kuid mitte äratada temas kahtlust, nagu oleks Rich üritanud neid kokku sokutada.
„Ta ütles sulle ära?“ kordas ta, suutmata seda uskuda. „Nähtavasti ei üritanud sa piisavalt.“
„Kui ma oleksin veel rohkem üritanud, oleks mind vahistatud,“ pomises Bill.
„Mida paganat sa talle ütlesid?“
„Mitte midagi. Ma helistasin talle laupäeva pärastlõunal, täpselt, nagu sa soovitasid. Mainisin kohe sinu nime ja ütlesin talle, et oleme mitu aastat koos töötanud. Tahtsin, et ta tunneks end minuga vesteldes mugavalt.“ Bill kõhkles, nagu üritaks ta isegi veel mõista, mis valesti läks.
„Ja edasi?“ Rich tundis, kuidas hakkas kannatust kaotama. Ta oli riskinud oma venna viha alla sattumisega, andes piletid ära, ega kavatsenud nüüd Billil nii lihtsalt pääseda lasta.
„Ongi kõik. Mitte midagi ei juhtunud. Me rääkisime vist kümme või viisteist minutit ja sul on õigus – ta tundub tore olevat. Mida rohkem me rääkisime, seda enam taipasin, et mul poleks temaga tutvumise vastu midagi. Ta ütles, et koostasite aastaraamatut... Ta rääkis mulle isegi paar saladust su imeliste jalgpalluripäevade kohta.“
„Miks, pagana pihta, te üldse minust pidite rääkima?“ nõudis Rich.
„Ma otsisin ühiseid teemasid.“
Rich kattis oma suu käega, et ärritust varjata. „Jätka!“
„Polegi eriti midagi muud rääkida. Pärast mõneminutilist lobisemist kutsusin ma ta õhtusöögile. Ausalt, Rich, minus tekkis juba soov temaga kokku saada. Olin täitsa jahmunud, kui ta sellest keeldus.“
„Mida ta ütles?“
„Mitte midagi erilist,“ tunnistas Bill, kulmukortsutus süvenemas. „Lihtsalt seda, et on kohtamas käimisest loobunud ja ehkki ta on kindel, et olen tore mees, pole ta huvitatud.“
„Sa ju ei andnud kohe alla, mis?“
„Pagana pihta, ei! Ma saatsin talle esmaspäeva hommikul tosin roosi, lootes, et see veenab ta ehk ümber. Punased roosid, kallid. Ma ei ostnud neid toidupoest. Need olid lillepoe roosid, parimad.“
„Ja edasi?“
„Ka see ei aidanud. Ta helistas ja tänas mind, kuid ütles, et pole ikkagi huvitatud. Lisas veel, et tunneb end halvasti, kuna kulutasin lillede saatmisele raha.“
Rich pomises endale nina alla. Bill oli naise jonnakust näinud. Rich teadis omast käest, et kui Jamie oli juba otsusele jõudnud, siis ei muutnud seda miski. Ei lilled, vaidlemine ega miski muu.
Bill ohkas kurvalt. „Sa ei taha ju ometi neid Seahawksi pileteid tagasi, mis?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.