Jutte loomadest. Richard Roht

hüpata, oleks mäger kadunud olnud, sest tõhk murrab isegi noore kitsevasika, kui saab sellele hambad kaelasoontesse lüüa. Ta ei lase enne lahti, kui suur veresoon läbi on puretud – ja siis on ohvri elul lõpp.

      Aga mäger pöördus veidi kõrvale ja tõhu kallaletung nurjus. Susisedes jäi ta kükitama, valmistudes uuele hüppele. Nüüd ründas mäger omakorda, sest ka temas hakkas viha keema.

      Tõhk ei uskunud, et Urask, tema arvates va laisk rumal mägravolask, nii rutulise liigutusega hakkama saab, aga äkki tundis ta end mägra hammaste vahel. Mägra hambad on suured, kuid eriti teravad need ei ole. Ent mägral on kaunis pikad lõuad – ja nendega haaras ta tugevasti tõhu seljast kinni ning pigistas kõvasti. Tõhk kääksatas valust ja vihast. Oma pikaküüneliste tagumiste käppadega tegi ta paar ägedat haaki ja tabas nendega mäkra nii valusasti kõhtu, et see omakorda karjatas ja tõhu lahti laskis. Pealegi – kus see kole hais, mis nüüd alles tõhust levima hakkas. Varem tuntud hais oli mägrale siiski kuidagi talutav, kuid nüüd muutus see mitu korda teravamaks ja mattis hinge. Tõhul on ju sellekohased näärmed, kust ta ärrituse ja hädaohu korral haisvat vedelikku välja pritsib. Ja kui mäger tõhust kinni haaras, siis tuli ka uus laeng lehka.

      Turtsudes ja puristades taganes Urask – peamiselt haisulaine ees. Tõhk aga põgenes ruttų kuhja ja hakkas sealt kiunuma, sõimama ja manama.

      „Said nüüd, va tobe!” kriiskas ta. „Said nüüd! Minu hambad ja küüned pole naljatamiseks. Ja kui sa rutemini siit ei kao, siis sul alles halvasti läheb! Või isegi kallale kipub! Minule, tõhule!

      Ohoo! Vaat koeradki ei saa minuga hakkama, siis ammu veel sina! Kord murdsin ma isegi rebase ja sõin ta ära, ausõna! Hoia oma nahk, et sinuga veel hullemat ei juhtu!”

      Urask turtsus ikka veel ja vastas: „Ära kiitle! Hambad ja küüned võivad sul ju teravad olla, aga need kõlbavad rohkem hiirejahi pidamiseks kui minu või rebase vastu võitlemiseks. Ent millega sa uhkustada võid, see on sinu jõle hais. Ptüi! Sihukese haisukotiga ei hakka ükski korralik loom pikemalt tegemist tegema. Seepärast lähen ka mina siit minema. Säärasega kui sina ühes korteris magada on ju lausa võimatu. See matab hinge kinni!”

      Ja turtsudes ning puristades eemaldus Urask kuhjast. Ta meel oli paha, aga ta oli siiski enesega rahul, et polnud esimeses hirmus põgenenud, vaid oli tundma õppinud seda haisulevitajat ja teda isegi veidi ta häbematuse eest karistanud. Pikema otsimise järel leidis ta teise kuhja, kus õhk oli puhas ja kus võis oma väsimuse välja magada.

      3. PEATÜKK

      Kevad arenes edasi ja peagi muutusid ilmad päris soojaks ning pehmeks. Ei isegi öösiti polnud enam külm. Mets lõhnas pungade puhkemisest ja lillede tärkamisest ning rõkkas lindude laulust. Mesilased surisesid puudes, põõsastes ja lilledes, ojad sulisesid mahedasti ja järvedes lõid kalad laksu.

      Ka mäger Urask tundis end hästi. Tal polnud küll veel uut korterit, aga ta otsis hoolega kohta, kuhu seda ehitama hakata. Koht pidi ilus ja kuiv olema, mitte enam mõni soo.

      Urask ööbis ikka veel kuhjas, aga päeviti rändas ta metsades ja heinamaadel, otsis toitu ja lebas aeg-ajalt mõne vaikse põõsa all soojas päikesepaistes ning ajas juttu kord ühe, kord teise looma või linnuga.

      Suur sõber oli ta näiteks siiliga. Siil oli ju temast palju väiksem, aga neil oli sellest hoolimata palju ühist. Kuna nad mõlemad armastasid usse, sisalikke, hiiri, konni ja tigusid, tuli neil vahel jutuks, missugune uss on eriti maitsev ja missugune tigu on hästi rasvane. Ent siil oli, kuigi ise väike, hästi tark loom. Nägu oli peidetud okaste alla, nagu poleks seda olemaski, terased mustad silmad olid kui marjad ja nendega oskas ta kõik ära näha, mis metsas sündis, sellest hoolimata, et silmnägu tal alati allapoole oli pööratud. Ei küllap ta, kui vaja, oskas oma nägu ja silmi ka ülespoole pöörata ja igale poole ringi vaadata.

      Siil teadis kõik, mis metsas sündis. Kui Urask talle jutustas oma tülist tõhuga, turtsus siil pahaselt: „Oo, see tõhk! Ta on suur kaabakas! Minu surmavaenlane. Ikka katsub mind ära süüa. Aga kuidagi kätte ei saa. Paar korda on mulle oma haisvat vedelikku peale lasknud, et mind uimastada. Aga mul on kõva pea, kõva pea! Mõni teine suguvend on aga niimoodi tema kätte oma elu jätnud. Jääb uimaseks, laseb okkad longu- ja kohe on koletis kukil. Hirmus loom – see tõhk, hirmus loom!”

      „Aga mina teda ei kartnud!” uhkustas mäger õigusega.

      „Tubli poiss, tubli poiss!” kiitis siil. „See on tõesti vahva tegu!”