Rahvas naeris jälle, seekord soojemalt. Larry Fowleri silmad välkusid prillide varjus kannatamatult ja naeratus muutus hammaste kiristamiseks. „Ei, päriselt, Harry. Miks?”
„Samadel põhjustel nagu Mort – uh, nagu ka Morty,” vastasin. Mis oli ka tõsi. Olin tulnud siia Mortiga kohtuma ja temalt infot saama. Tema oli tulnud siia minuga kohtuma, sest ta keeldus end tänaval minu läheduses näitamast. Küllap võib öelda, et mul pole maailma ohutuim kuulsus.
„Ja sa väidad, et suudad nõiduda,” sõnas Larry.
„Seda jah.”
„Võiksid sa meile näidata?” uuris Larry.
„Võiksin, Larry, aga ma ei pea seda mõistlikuks.”
Larry noogutas ja heitis publikule elutarga pilgu. „Ja miks siis?”
„Sest tõenäoliselt rikuks see su stuudioseadmed.”
„Muidugi,” ütles Larry. Ta tegi publikule silma. „No seda me ju ei tahaks, eks ole?”
Rahva seast kostis veel naeru ja mõned rahulolematusehüüded. Pähe turgatasid lõigud „Carriest” ja „Tulesüütajast”, aga hoidsin end vaos ja summutusloitsu paigas. Enesedistsipliini meister, seda ma olen. Aga ma heitsin veel ühe pika ja igatseva pilgu lava kõrval oleva tagavaraväljapääsu poole.
Larry tegeles jutusaate jutuosaga, arutades kristallide ja selgeltnägemise ja tarokaartide üle. Enamasti rääkis Mort. Mina kiitsin aeg-ajalt ühesilbiliste sõnadega takka.
Kui nii oli läinud mitu minutit, sõnas Larry: „Pärast neid teadaandeid oleme taas teiega.” Lavatöölised tõstsid üles sildid kirjaga „APLAUS” ja kaamerad liikusid suumides üle publiku, kuni see vilistas ja huilgas.
Larry vaatas mind pahaselt ja marssis lavalt minema. Kulisside taga hakkas ta meikijapiiga kallal oma juuste pärast võtma.
Kallutasin end Morti poole ja ütlesin: „Hea küll. Mis sa teada said?”
Jässakas ektomant vangutas pead. „Ei midagi konkreetset. Ma püüan ikka veel surnutega ühenduse võtmisega tagasi joone peale saada.”
„Sul on isegi siis sellel alal rohkem kontakte kui mul,” ütlesin mina. „Minu allikad ei pea täpset arvet selle üle, kes on või pole hiljuti surnud, nii et ma võtan, mis antakse. On ta vähemalt elus?”
Ta noogutas. „Ta on elus. Nii palju ma tean. Ta on Peruus.”
„Peruus?” Oli tohutu kergendus kuulda, et ta pole surnud, aga mida paganat tegi Susan Peruus? „See on Punase Koja ala.”
„Osalt,” nõustus Mort. „Ehkki suurem osa neist on Brasiilias ja Yucatanis. Ma püüdsin teada saada, kus ta täpselt on, aga mind blokeeriti.”
„Kes blokeeris?”
Mort kehitas õlgu. „Ma ei oska kuidagi vahet teha. Anna andeks.”
Raputasin pead. „Ei, pole midagi. Aitäh, Mort.”
Naaldusin uudiseid seedides tooli seljatoele.
Susan Rodriguez oli reporter Midwestern Arcane’i nimelise piirkondliku kollase ajakirja juures. Ta oli hakanud minu vastu huvi tundma, kui olin äsja oma büroo avanud, ja ajas mind armutult taga, et saada rohkem teada kõiksugu olevustest, kes ööpimeduses ringi kolistavad. Meil tekkis suhe ja esimesel kohtingul lõpetas ta alasti maas, samal ajal, kui välk konnakujulist deemonit lögasteks tükkideks küpsetas. Pärast seda sokutas ta paar kirjeldust sellest, kuidas ma mõningate elukatega kohtusin, meedialiidu laia levikuga väljaande veergudele.
Paar aastat hiljem sattus ta hoolimata kõigist mu vastupidistest hoiatustest minu järel vampiiripessa, kus olid parasjagu käimas tähtsad asjatoimetused. Vampiiride Punase Koja aadlinaine oli ta kinni krabanud ja alustanud tema moondamist surelikust vampiiriks. See oli kättemaks ühe minu teo eest. Kõnealune vampiiriaadlik arvas, et tema positsioon Punases Kojas tagab talle puutumatuse, et ma ei taha pahandusi kogu Kojaga. Ta ütles mulle, et kui hakkan Susani tagasisaamise pärast võitlema, alustan üleilmset sõda võlurite Valge Nõukogu ja vampiiride Punase Koja vahel.
Seda ma ka tegin.
Vampiirid pole mulle andeks andnud, et Susani neilt tagasi võtsin. Küllap sellepärast, et selle käigus sai neist üksjagu tuhaks põletatud, üks aadlisoost isik kaasa arvatud. Sellepärast ei tahtnudki Mort end koos minuga näidata. Ta polnud sõjaga seotud ja tahtis, et see nii ka jääks.
Igatahes polnud Susani moondumine lõpuni jõudnud, aga vampiirid olid andnud talle oma verejanu ja kui ta sellele kordki järele annab, saab temast üks Punase Koja omadest. Palusin teda endale naiseks, lubasin talle, et leian viisi ta inimlikkus taastada. Ta andis mulle korvi ja lahkus linnast, ilmselt selleks, et asjad omapäi selgeks saada. Püüdsin ikka veel leida moodust, kuidas ta vaevast päästa, aga pärast ta äraminekut olin saanud temalt vaid ühe kirjakese ja paar-kolm postkaarti.
Kahe nädala eest oli ta toimetaja mulle helistanud ja öelnud, et veerud, mida ta tavaliselt Arcane’i saatis, hilinevad, ning küsinud, kas ma tean, kuidas temaga ühendust saada. Ma ei teadnud, aga hakkasin otsima. Ei leidnud tuhkagi ja pöördusin Mort Lindquisti poole, et vaadata, kas tema vaimumaailma kontaktid tasuvad rohkem ära kui minu omad.
Palju ma teada ei saanud, aga ta oli vähemalt elus. Mu seljalihased lõdvenesid veidi.
Vaatasin üles ja nägin Larryt oma tunnusmuusika saatel tagasi lavale tulemas. Kõlarid vilistasid ja ragisesid, kui ta rääkima hakkas, ja ma taipasin, et olen kontrolli jälle lõdvaks lasknud. Summutusloits oli põrgumoodi raskem, kui ma arvanud olin, ja läks iga hetkega raskemaks. Püüdsin keskenduda ja kõlarid jäid vaikseks, vaid hooti katkendlikult popsudes.
„Tere tulemast tagasi saatesse,” ütles Larry kaamerasse. „Täna vestleme inimestega, kelle harrastused on paranormaalse vallast, ja kes on siin, et jagada oma seisukohti stuudiopubliku ja kodus vaatajatega. Et neid küsimusi põhjalikumalt arutada, palusin siia paar vastandlike vaadetega asjatundjat ja siin nad on.”
Publik aplodeeris, kui lava kummastki servast ilmus nähtavale üks mees.
Esimene istus toolile Morty kõrval. Ta oli keskmisest veidi pikem ja kõhn, nahk päikesest parkunud. Vanuselt võis ta olla kus tahes neljakümne ja kuuekümne vahel. Ta juuksed olid hallinemas ja korralikult lõigatud ja ta kandis musta ülikonda, kurgu all valge vaimulikukrae koos palvehelmeste ja krutsifiksiga. Ta naeratas ja noogutas Mortile ja mulle ning surus Larry kätt.
Larry lausus: „Lubage esitleda isa Vincenti, kes on tulnud pika tee Vatikanist siia, et täna meiega kohtuda. Ta on katoliku kiriku juhtiv õpetlane ning uurinud nõiduse ja võlukunsti valdkonda nii ajaloolisest kui ka psühholoogilisest perspektiivist. Tere tulemast saatesse, isa.”
Vincenti hääl oli veidi kare, aga ta rääkis inglise keelt niisuguse kultuurse aktsendiga, mis tundus näitavat kallist kooliharidust. „Tänan sind, Larry. Mul on suur rõõm siin olla.”
Pöörasin pilgu isa Vincentilt teisele mehele, kes oli asunud minu kõrval olevasse tooli, täpselt siis, kui Larry sõnas: „Ja tervitagem maailmakuulsat uurijat ja üleloomulike nähtuste paljastajat doktor Paolo Ortegat Brasiilia ülikoolist Rio de Janeiros.”
Larry hakkas veel midagi ütlema, aga ma ei kuulnud teda. Ma lihtsalt jõllitasin meest enda kõrval ja tundsin ta üha kindlamalt ära. Ta oli keskmist kasvu ja veidi turske, laiade õlgade ja kummis rinnaga. Ta oli tõmmunahaline, mustad juuksed siledaks kammitud, hallikashõbedane ülikond stiilne ja maitsekas.
Ja ta oli Punase Koja hertsog – iidne ja surmatoov vampiir, naeratamas mulle vähem kui käesirutuse kauguselt. Mu pulss kerkis kuuekümnelt saja viiekümnele miljonile, hirm pani mööda liikmeid sähvima hõbedased välgud.
Tunded on vägi. Need on kütus suurele osale minu võlukunstist. Hirm valdas mind ja surve summutusloitsule kahekordistus taas. Lähimast kaamerast