mille jätan teistele. „Kas teil kirjutusvahendit leidub?” Abivalmis proua Partridge ulatas mulle kohe ühe, millega andsin allkirja ja tegin nimetähti tohutule hulgale dokumentidele. Proua võttis minult pastaka tagasi, justkui tõmmates sellega meie suhtlusele joone alla.
„Ja nüüd,” sõnas mees, „joome teed.”
Selleks ajaks oli pärastlõunast saanud varane õhtutund. Töövestluseks oli kulunud tunduvalt rohkem aega, kui olnuks vaja inimest lihtsale uurimistööle võttes. Ilmselt polnud tegu lihtsa uurimistööga. Tekkis mingi eelaimus. Ees ootas midagi põnevat.
Direktor köhatas hääle puhtaks. „Kuna teil polnud tahtmist ise oma nina igale poole toppida, siis teeme nüüd uue ringkäigu.”
„Ja see on uus töövestlus?”
Ta naeratas ja hakkas teed segama.
„Kas teil pole kunagi tulnud mõtet, kui palju parem oleks arheoloogiliste andmete, kahtlase väärtusega allikate ja – olgem ausad – oletuste asemel minna tagasi mistahes ajaloolise sündmuse juurde ja olla ise selle tunnistaja? Et oleks võimalik autoriteetselt öelda: „Jah, printsess oli Richardi valitsemisaja lõpus veel Toweris elus. Ma tean seda, sest nägin mõlemat oma silmaga.””
„Jah,” nõustusin, „on ikka, ehkki kohe tuleb meelde nii mõnigi näide, kus niisugune asi poleks just kuigi soovitatav.”
Ta heitis mulle terava pilgu.
„Nagu näiteks?”
„Noh, võtame või ühe teatud lauda Petlemmas. Kujutage ette, et olete oma polaroidkaameraga saabunud just sinna, kõrtsmik aga lööb ukse lahti ja teatab: „Astuge sisse. Olete täna siin ainsad külalised ja kõrtsis on ruumi laialt!” See on ju nagu rebase viimine kanakuuti.”
„Liialdus. Aga sellegipoolest olete asjale päris õigesti pihta saanud.”
„Niisiis,” laususin teda hoolega silmas pidades, „võibolla on siiski päris hea, et niisugust asja nagu ajaränd pole olemas.”
Direktor kergitas pisut kulmu.
„Või kui olla täpsem, siis avalikkuse juurdepääsu ajarännule.”
„Täpselt. Ehkki väljend „ajaränd” on vägagi ulmekirjanduse vallast. Meie sellega ei tegele. Meie Saint Mary instituudis uurime tähtsaid ajaloolisi sündmusi nende kaasajas.”
Niisuguses sõnastuses oli sellel kõigel muidugi oma mõte sees.
„Öelge, doktor Maxwell, kui kogu ajalugu oleks oma täies hiilguses teie ees, kuhu te sooviksite minna? Mida tahaksite oma silmaga näha?”
„Trooja sõda,” kuulutasin kohemaid, nii et sõnade vahe kippus kaduma. „Või spartalasi Termopüülides. Või kuningas Henryt Agincourtis. Või Stonehenge’i. Või püramiidide ehitamist. Või Persepolist enne selle mahapõletamist. Või Hannibali minemas elevantidega üle Alpide. Või minna Uri ja leida Aabraham, paljude rahvaste isa.” Pidasin vahet, et hinge tõmmata. „Võin teile esitada oma soovide täieliku loetelu.”
Direktor naeratas napilt. „Võib-olla ükskord palungi selle esitada.”
Ta pani tassi käest. Tagantjärele näen, kuidas ta tüüris vestlust, lõi minust kokkuvõtliku pildi, ammutas piiskhaaval infot ja jälgis minu reaktsioone. Ilmselt tegin mõndagi õigesti, sest ta sõnas: „Lihtsalt huvi pärast, kui teile pakutaks võimalust mõnda nimetatud huvitavat sündmust näha, kas võtaksite pakkumise vastu?”
„Jah.”
„Lihtsalt niisama? Nii mõnigi peab vajalikuks uurida turvalise tagasituleku võimalusi. Mõni hakkab naerma. Mõni on umbusklik.”
„Ei,” ütlesin pikkamisi. „Mina ei ole umbusklik. Pean seda täiesti võimalikuks. Lihtsalt ma ei teadnud, et see on juba praegu võimalik.”
Ta naeratas, aga ei öelnud midagi, ja nii põrutasin ise edasi: „Mis juhtub, kui ei saa tagasi?”
Ta heitis mulle kaastundliku pilgu. „Tegelikult on see kõige väiksem probleem.”
„Ohoh?”
„Selleks vajalik tehnoloogia on olnud olemas juba mõnda aega. Suurim probleem on nüüd Ajalugu ise.”
Nojah, see tegi kõik selgeks. Aga kuna juba Lisa Simpson ütles: „On targem olla vait ja lasta ennast lolliks pidada, kui suu lahti teha ja kõik sellekohased kahtlused kõrvale heita,” siis olin igaks juhuks vait.
„Mõtleme Ajaloost kui elavast organismist, millel on oma kaitsemehhanismid. Ajalugu ei luba millelgi muuta sündmusi, mis on juba aset leidnud. Kui Ajalugu arvab kasvõi hetkekski, et nii võib juhtuda, siis elimineerib ta kõhklemata selle ohtliku viiruse. Ehk ajaloolase, nagu meie teda nimetame. See on ju lihtne. Kas oleks raske lasta kümnetonnisel kivimürakal kukkuda Stonehenge’i ehitamist jälgiva ja potentsiaalselt ohtliku ajaloolase peale? Veel üks tass?”
„Jah, palun,” ütlesin, imetledes tema külmaverelisust, aga olles samavõrd kindlalt otsustanud mitte lasta end üle trumbata.
„Niisiis,” alustas ta mulle tassi ulatades, „lubage uuesti küsida. Oletame, et teile pakutakse võimalust külastada kuueteistkümnenda sajandi Londonit ja näha pealt näiteks Elizabeth I kroonimisrongkäiku – mitte mõnd lahingut ega verevalamist –, kas te ka siis tahaksite minna?”
„Jah.”
„Kas annate endale täiesti selgesti aru, et kõige selle eesmärk on ainult vaatlus ja dokumenteerimine? Igasugune sekkumine poleks üksnes äärmiselt rumal, vaid see on ka rangelt keelatud.”
„Kui mulle antaks mistahes niisugune võimalus, siis mõistaksin täiel määral selle nõude vajalikkust.”
„Palun öelge ausalt, doktor Maxwell, kas teie imetlusväärne rahu tuleneb sellest, et sügaval, väga sügaval sisimas peate mind hulluks ning sellest oleks nii tore juba täna õhtul pubis rääkida?”
„Tegelikult, doktor Bairstow, ongi nii, et sügaval, väga sügaval sisimas on mul tulemas sitaks äge pidu.”
Direktor puhkes naerma.
Proua Partridge’i kabinetis ootas kummaliste silmadega vaikne tõmmu mees, kellega olin trepil kohtunud.
„Jätan teid nüüd šefi hoole alla,” tähendas doktor Bairstow mõningaid pabereid ja andmekuupe kokku korjates. „Teil seisab ees huvitav õhtu, doktor Maxwell. Nautige seda.”
Väljusime ja läksime edasi mööda pikka koridori, mida olin ennist märganud. Oli kummaline tunne, nagu jõuaksin teise maailma. Piki üht seina paiknevad korrapäraste vahedega aknad heitsid põrandale päikeselaike ning me liikusime valguse käest pimedamasse, sooja käest külma kätte, ühest maailmast teise. Koridori lõpus oli koodlukuga uks.
Jõudsime suurde fuajee moodi ruumi, mille teises otsas oli jälle hulk suuri uksi.
„Plahvatuskindlad uksed,” teatas mu saatja möödaminnes.
Muidugi, mida mina siis arvasin? Igas ajaloouuringute keskuses peavad olema plahvatuskindlad uksed. Minust paremal viis üles trepp ja selle kõrval oli suur – nagu haiglas – lift. „Sellega saab haiglakorpusse,” tähendas mees. Vasakul suundus üksikute siltideta ustega koridor kaugusse.
„Siiapoole,” sõnas mees. Kas ta üldse ütleb kunagi korraga rohkem kui kaks-kolm sõna?
Lai uks viis hiigelsuurde, vastukajavasse angaari meenutavasse ruumi. Kaugemal võis näha kaht klaasseintega eraldatud ruumi.
„Need on kontoriruumid. Üks IT-meestele,” viipas ta vasaku suunas. „Ja üks meile, tehnikutele.” Ta viipas paremale. Meie pea kohal piki üht külge kulges galerii, kus seisis reelingule toetudes kolm või neli sinistes dressides kuju. Näis, nagu ootaksid nad midagi.
„Ajaloolased,”