välja astuda, hoidis miski teda alati tagasi. Ta aimas, et see võis olla hirm, et Evelin tema kaitset ei soovi ja selle kõva häälega ka välja ütleb.
„Hästi,” noogutas õpetaja heakskiitvalt. „Siis proovige ise järgnevate päevade jooksul kaheksased grupid moodustada. Esmaspäeva hommikul esimese tunni ajal stardime.” Naine haaras laualt oma pruuni lohvaka käekoti ja ootas kannatlikult ukse kõrval, kuni klass vahetundi läks, et uks lukku keerata.
•
Kergelt kõrbenud juuksekarvade lõhn kõrgelaelise kesklinnakorteri luksuslikult sisustatud vannitoas segunes virsikulõhnalise difuuseriaroomiga. Naine, noor ja silmatorkavalt ilus, nagu talle meeldis endast mõelda, seisis alasti kraanikausipeegli ees ja föönitas oma pikki piimašokolaadivärvi juukseid, kuni need olid peaaegu kuivad. Enne kui ta raske punase fööni käest pani, lülitas ta seda kolm korda sisse ja välja ja riputas alles seejärel juhtmesse keeratud sõlme pidi seinale kruvitud konksu külge. Ta avas peegelustega kapi, otsis kümnete kreemipurkide seast sobiliku, ja keeras metalselt läikiva kaane maha. Asetas valge plastspaatli abil väikese koguse virsikulõhnalist kreemi silmade ümbrusesse ja silus õrnade ringjate liigutustega ülalaugudel veel veidi näha olevaid lõikekohti. Need olid endiselt kergelt lillakad, kuid muutusid iga päevaga järjest vähemmärgatavaks. Operatsioonist taastumine oli seekord läinud oodatust kiiremini. Õhkõrna koostisega kreem imbus raskusteta tema hoolitsetud näonahka ja ta tõmbas näpuga üle nina. See oli juba ammu just selline nagu vaja. Täpselt paraja suurusega ja õige nurga all. Ei mingeid rõvesuuri ninaauke ega ümarat vormitut ninaotsa. Polnud enam kedagi, kes oleks saanud teda seanäoks kutsuda või möödudes neid valusalt mällu sööbinud röhitsushäälitsusi teha. Ka huuled olid peaaegu õiged, mis siis, et neid aegajalt täitmas pidi käima, see ei olnud midagi keerulist või vaevanõudvat, pigem rutiin nagu mõnele teisele maniküüris käimine. Ta tõmbas end peeglist silmitsedes näpuga üle huulte, uuesti üle nina, ja hästi õrnalt ka üle silmalaugude. Lõpuks ometi hakkas ta valmis saama. Kolmkümmend pikka aastat päris endani jõudmiseni. Kui nüüd veel paistetus silmade ümbert alla läheks ja lillad jutid laugudelt kaoks, võiks elu lõpuks ometi tõeliselt peale hakata. Parem hilja kui üldse mitte kunagi, mõtles ta leplikult, ja naeratas oma peegelpildile julgustavalt. Seejärel keeras ta korgi kreemipurgile peale ja asetas selle hoolikalt tagasi riiulile. Naine jõudis vaevalt musta pitspesu selga tõmmata, kui keegi elutoast Diana! hõikas ja juba järgmisel sekundil vannitoa ukse avas.
„Noh, mis sa jälle teed siin nii kaua?” küsis mees ja haaras naise sülle. Niiskest aurust raske ja uimastavalt kreemilõhnaline õhk vajus vannitoast välja ja udused jäljed peeglil hajusid.
„Ära jama, Aron!” naeris naine ja siples end vabaks. „Ma just kreemitasin keha!” Mees lasi ta oma haardest vabaks ja seisis naisele selja taha, kraanikausi kohal laiuva spetsiaalsete jumestamisvalgustitega ümbritsetud peegli ette. Käed põimusid ümber naise puusade ja lõug toetus siidiste juustega kaetud pealaele. Aron oli naisest üle viieteistkümne sentimeetri pikem ja vähemalt kakskümmend kilo raskem. Kui mitte kolmkümmend, mõtles Aron, ja vaatas kaaslase väljaulatuvaid puusakonte ja tugevalt sisse võlvunud kõhujoont. Aronil oli habe ajamata ja selle tumepruun karedus ajas Dianat naerma, kui mees huuled tema kaelale surus.
„Ära tee!” naeris Diana ja rabeles Aroni käte vahelt välja, lipates pesuväel elutoa diivanile. Mees järgnes talle ja vajus mugavale sametdiivanile. Vilunud liigutusega sättis Diana musta linase hommikumantli oma kreemise tagumiku alla ja lülitas telekast õhtused uudised käima. Käed õrna, aga kindla omanikutundega ümber mehe kaela põimitud, näppis ta valge triiksärgi kraed.
„Tead, ma natuke igatsen seda, kui sa veel tavaline politseinik olid, mulle meeldis see sinine vormiriietus. Uurijad näevad nii igavad välja. Peaaegu nagu tavalised mehed.” Üle mehe näo libises vaevumärgatav vari. See oli nii vaevutajutav, et ükski inimene poleks seda märganud. Mitte keegi peale Diana. Tema märkas kõike. Vähemalt kõike, mis Aronisse puutus.
„Mis on?” Ta võttis käed kaela ümbert ja puuris oma terava tähelepaneliku pilgu mehe pistaatsiapähklikarva silmadesse.
„Ei olegi midagi. Lihtsalt sa mainisid uurijaid. Ütlesid, et uurijad on nagu tavalised mehed. Ja siis mulle meenuski, et tahtsin sinuga tegelikult juba mitu päeva tagasi ühest asjast rääkida.”
Diana tundis selsamal hetkel, kuidas süda tugevamini lööma hakkas. Kui Aron nii ütles, siis pidi see olema midagi, mis talle ei meeldinud. Ta üritas siiski kuidagi rahulikuks jääda ja naeratada, et mees ümber ei mõtleks ja rääkimisest ei loobuks. Ta pidi teada saama, milles asi.
„Millest siis täpsemalt?”
„See minu uus paarimees. Ma tahaksin temast rääkida.” Aron kiirustas. Ta teadis, mis võib juhtuda, kui Dianas teadmatusest tingitud ärevus pead tõstab, ja ta pidi sellega võimalikult kiiresti ühele poole saama. „Õigemini mu uus paariline, sest mees tema kohta öelda ei saa. Sest ta on naine.” Nüüd oli see välja öeldud ja Aron hingas sügavalt sisse. Tema õlgadesse tungis tuttav paigalenaelutav pinge. Polnud teada, kuidas uudis Dianale mõjub. Õigemini oli liigagi hästi teada, kuidas see mõjub.
„Milline ta on? Kui vana?”
Esimesed küsimused olid etteaimatavad ja Aron oli nendeks valmis.
„Ta on selline meie vanune, veidi noorem isegi, ligi kolmkümmend. Sinu moodi natuke,” lisas ta mingis naiivses lootuses, et see Dianale meeldida võiks, kuid kahetses väljaöeldut juba selsamal hetkel.
Diana kergitas vaevumärgatavalt kulme, kuid näol püsis endiselt seesama mittemidagiütlev kramplik naeratus. Seda taibates tõmbas ta naeratusega veidi tagasi, kartes kogemata välja näha nagu Irvik Kass. „Minu moodi? Milline siis täpsemalt?”
„No ma ei oska ju öelda, milline ta täpselt on!” pahvatas Aron. Ta ei tahtnud naist kirjeldama hakata. See tegi alati kõik hullemaks.
„Sa oled uurija, sa oskad kindlasti kirjeldada, milline ta on. Milline ta välja näeb?” Diana hääl püsis näiliselt veel tasakaalukana, kuid tema erilisest kramplikust kehahoiakust luges Aron selgelt, et see oli alanud.
Mees laiutas käsi. „Ma ei tea. Sinust natuke pikem. Pruunide õlgadeni juustega…”
„Mis ta nimi on?”
„Kaisa.”
„Ilus?”
„Ei.”
„Valetad.”
„Ei valeta. Tavaline on. Veidi selline täidlasem.”
Dianas tärkas õhkõrn lootuskiir. „Paks siis?”
„Ei, seda nüüd ka mitte. Ma ei tea, miks ma nii ütlesin. Pigem siis kurvikas.”
Diana surus hambad kokku ja tõusis püsti. See oli viimane asi, mida ta kuulda tahtis. Ta viskas õhukese musta värvi hommikumantli selga, tõmbas kreemise tagumiku all kortsunud hõlmad raksakaga kokku ja marssis vannituppa. Keeranud ukse lukku, võttis ta pesu seljast ja viskas hommikumantli hooletult nagisse. Vannituba oli ainus koht, kus ta sai üksi olla. Peegel oli duši all käimisest ikka veel õrnalt udune ja ta pühkis selle värske nagist haaratud pesuloputusvahendi järele lõhnava froteerätikuga puhtaks. Kolm korda päripäeva ja kolm korda vastupäeva, kuni peegelpilt oli piisavalt selge. Talle meenus nüüd tagantjärele, kuidas mees oli terve nädala vaimustunult oma uuest paarimehest rääkinud. Kui tark ta on ja kui naljakas! Nii võrratult naljakas ja andekas. Ja mitte sõnagi sellest, et see uus paarimees isegi mitte päris mees pole. On hoopiski naine. Tark, naljakas ja kurvikas naine. Diana vaatas peeglisse. Tema oli sirge ja sale ja ilmselt ka mitte eriti naljakas. Üsnagi selline, nagu ta siiani arvas, et ta olema peaks. Nüüd aga selgus, et ta oli jälle eksinud. Ta pidi olema kurvikas. Ta asetas käed oma rindadele, mis liigagi vabalt tema peopesadesse mahtusid, ja tõstis neid. Need on liiga väikesed, otsustas ta sealsamas. Ta võttis nagist mõni hetk tagasi sinna riputatud rinnahoidja ja toppis kummassegi korvi pesurestil kuivava paksu spordisoki. Palju parem, mõtles