on elu edasi läinud, oleme jõudnud ajastusse, kus internet tundub sama enesestmõistetav kui õhk. Palju on mulle nn memmetarkust tulnud sealtki. Aga mitte miski ei asenda elusat memme! Tulen nüüd tagasi selle eluhetke juurde, kui kohtusime.
Niisiis, kuulutasin internetis ühes aiaelu rühmas, et otsin oma metsikus stiilis aia jaoks lihtsalt naturaliseeruvaid lilli. „Mina just olen otsustanud oma lilleaeda koomale tõmmata, tule ja kaeva, elan Sinu lähistel,“ kirjutasid Sa. Ja ma tulin ja kaevasin!
Kas mäletad, et tegin Su lilleaia endale kolimise käigus vigu ja pidin osa asju ümber istutama? Näiteks brunnerale otsa vaadates olevat kohe aru saada, et ta tahab rõskemat ja varjulisemat kohta, mitte päikest? Selge. Jätan meelde. Ja igasuguseid tarkusi Sinult aina tuli. Peiulilli näiteks tasub panna nii palju ja nii laialt üle aia, kui võimalik, sest need hoiavad halvad putukad eemal. Ning mitte ainult köögiviljaaiale, aga ka kanalale on nad head: tuleb õisi kuivatada ja pesadesse lisada. Selge. Jätan meelde.
See oli minu koroonakevade suurim löök, kui me kõige aktiivsemal aianduse hooajal silmast silma, käed mullas, suhelda ei saanud. Korraks, kõige suurema kriisi ja šoki keskel, tundus reaalne võimalus, et ülehomme kolite koos mehega minu juurde, sest lapsed tulevad maale teie majja ja peavad olema karantiinis. See oli loogiline, aga samas ka kentsakas idee. Ootasin teie siia kolimist põnevuse ja ka teatud hirmuga, tagantjärele vaadates ütlen: jumal hoidis, et meie suhe sellist ühe katuse all elamise segadust üle ei pidanud elama! Sa jäid oma koju, mina oma koju, kriisilaine vaibus enne seda, kui aianduskevad lõplikult mööda sai.
Tulid siis mulle külla ja märkasid kohe, et olin põllu pealt ära toodud taliküüslaugud oma aeda valesti ümber istutanud: „Absoluutselt liiga kõrgel! Sibulad jah käivad pinna lähedal, aga küüslaugud peavad sügaval maa sees olema!“ Sama kehvasti oli lugu metsaveerelt kaevatud kuldtähtedega: „Liiga päikese kätte oled nad istutanud, nad tahaks puu all olla.“
Kust Sa küll kõike tead? Eluringi tarkuste põhimõttest saan ma aru küll. On asju, mida memmele on keegi üle-eelmise põlvkonna memm õpetanud, ja on asju, mida memm teab, sest memm on elu näinud. Paljud suured tarkused saab selgeks sünteesi abiga: kui olen sarnast viga juba mitu korda teinud, siis hakkan märkama mustrit ja uut viga ennetama. Nii saabki minust ka lõpuks memm, kui ma ise ka pingutan seoste märkamisel!
Väike Myy: Mäletan muidugi meie esimest kohtumist. (Muie.) Lilletaimi oli mu aias palju ja kahju oli maha niita, aga ise mõtlesin: ah, Petrone, ega see ikka tule… Tulid siiski.
Ootasin pepsi, lakitud küüntega ärinaist. Saabus hoopis lohvakas särgis mullaste kätega külanaine. Olid juba tee pealt midagi autosse saanud ja valmis minugagi jagama.
Muide. Tol esimesel korral, kui Sa tulid, rippus mul jalgupidi puu otsas hiigelsuur valge kalkun, kellele pidime hädatapu tegema vaid mõni minut enne Sinu saabumist. Olin sel päeval üsna kuiv ja karune, hinges kahetsus linnu õnnetuse pärast – ta sai kuumarabanduse – ja kannatamatult ootasin, et saaksin juba üksi jääda ja selle ebameeldiva kitkumise ette võtta. Jutu käigus sulasin veidi üles. Jutt meil sobis, vaated klappisid. Sulle jäi meie õnnetus märkamata. Selliseid asju ei taha rääkida oma lähedastelegi, saati siis võõrale.
Küsid, kust ma olen memmetarkust korjanud. Seda tarkust, mis metsasse ja taimedesse puutub, ei ole ma tegelikult korjanud mitte oma memmelt, kellel selliste asjade vastu huvi puudus, vaid otse loodusest endast, vaadates ja meelde jättes. Taim, mis looduses kasvab varjulises kohas, tahab ümber kolides sama keskkonda, siis läheb ta kasvama ja jääb püsima. Koriluse- ja seenemetsatarkused sain oma esimeselt, nüüdseks surnud abikaasalt, kes kasvas Karjala metsades.
Majapidamistarkused sain aga hoopis vanaisalt ja isalt. Nemad olid parajad jutupaunikud ja et poega-pärijat polnud kuskilt võtta, püüdsid nad uudishimulikule plikatirtsule oma elutarkuse edasi anda. Vanaisalt sain vanu nippe igasuguste talutööde kohta, isa omakorda püüdis mind ette valmistada tehnilise hariduse omandamiseks – elektritööd olid mul käpas juba maast madalast. Veel enne kooliminekut istusin pimikus ja ilmutasin kellegi matuse- või pulmafotosid, isa teenis niimoodi palgale lisa. Aitasin tal ka telereid ja raadioid parandada, teadsin, mis on vooluring ja kuidas kontrollida, milline lamp aparaadis on läbi põlenud. Oskasin juba noores eas joota ja tinutada. Jah, joota ja tinutada! Tänapäeval on need mõisted omandanud halvustava alatooni, tegelikult tähendasid need sõnad igasuguste majapidamisnõude parandamist. Noore naisena panin oma elamusse ise elektrisüsteemi, isa vaid tuli, kontrollis, noogutas tunnustavalt ja ühendas vooluvõrku.
Samas ei tundnud ma noorena naistetöid – oma elu alustades ei osanud muud kui kuidagimoodi kartulit ja mune praadida. Lugematu hulk tädikesi koos vanaemaga tegid mulle kõik ette-taha ära. Naistetöid pidi elu mulle hiljem õpetama.
Elu õpetajad
Epp: Sõna „memm“ on muidugi sümbol. Kui mõtlen enda mõjutajatele, siis sain ka mina just vanaisalt kõige rohkem seda „memmetarkust“. Ja mitte ainult nippe, vaid ka midagi suuremat. Praegu mälupilte silme eest läbi lastes kutsun ennast korrale: tahaksin olla oma elus rohkem nagu papa, mitte nagu mamma! Sest mamma, tema aina töötas ja toimetas ja vahel ka torises omaette kõrgel toonil. Ta on suutnud mulle tekitada mälestuse, et tema tegi kõige rohkem tööd, ta teenis tööd, teenindas teisi, aeda, põldu…
Papa võttis aga pealtnäha rohkem aega maha ja rääkis lapsega. Kumb neist tegelikult rohkem tööd tegi, kes teab? Ja kuidas seda mõõta? Olulisem on see, kumb neist oma eluga rohkem rahul oli ja kumb neist suutis oma elutarkust edasi anda. Selles suhtes olen ma papa kasvatatud rohkem kui kellegi teise.
Mõtlen oma praeguse elu peale: on olnud hommikuid, kus ärkan tegemata tööde rägastikku, joon kohvi ja hakkan otsast peale, mõnikord teen isegi kirjaliku nimekirja. Mu kaheksa-aastane Maria kulgeb kusagil siinsamas, aga ta peab pingutama, et sellest nimekirjarägastikust oma küsimustega üldse minuni jõuda! Eelkõige huvitavad teda loomad-linnud. Taimed mitte nii väga. Vaid siis, kui mina ise talle lugusid räägin, saan ma ta huvituma taimeriigist. Ei tea ju, kas kunagi hiljem on rohkem aega.
Huvitav, et taimetõbi tuli ka mulle kallale alles keskeas. Mäletan näiteks kümne aasta tagant ühte suurt aeda, millest kõndisin läbi nagu muuseas, fikseerides, kui kena, ja sisimas imestades, miks selle pere elumaja nii segi on. Aga pererahvas tegi suvel seda, mis talle rohkem meeldis ja mis ehk ka rohkem praktilist väärtust omas: aiatööd! Jõuad sa siis selle kõrvalt pidevalt põrandaid pühkida? Nüüd saan sellest aru. Tegelen iseenda sees sellega, et lasta vabaks perfektsionism ja olla rohkem nagu papa: elu tuleb rahu ja mõnuga võtta. Las põrandad ootavad homset. Selles suhtes on koroonakriis hea keskkond õppimiseks, sest külas ei saa koroonaajal eriti keegi käia!
Kohustused meie elus on kentsakad õpetajad. Mõtlen: kas kooliaia ja kolhoosi aiandi töötunnid võisid olla need faktorid, mis mult aastakümneteks aianduseksperimentide lusti ära võtsid? Kõige esimene kord sattusin kolhoosi aiandisse tööle siis, kui olin kaheksa-aastane, sama vana kui praegu Maria. Olin sealse seltskonna pesamuna. Selgelt on meeles hetk, kuidas sain oma esimesel tööpäeval pihta, et nüüd tuleb siit kusagilt kõplama hakata ja omale vagu võtta. Kõblas õigetpidi käes, leidsingi vao ja hüüdsin kergendusega: „Mina võtan selle!“ Ümberringi kõlas naer. „Naljanina, see on ju kõblatud vagu!“ Ja meid juhendati edasi, mulle vähemalt puusadeni ulatuvasse putketihnikusse, kust pidime järjest vagusid võtma hakkama. See oli tõeliselt raske töö! Tulemuseks oli äranäsitud orasheina täis pind, mida oma naiivsuses olin ennist pidanud kõplamata vaoks. Eks ma selle aiandisuve käigus õppisingi selgeks olulise reegli: rohimist ei tohi edasi lükata. Kui lükkad, siis võimalik, et ei saa sellest tihnikust sel hooajal enam üldse jagu.
Olin