Klopp. Minu Liverpooli romanss. Anthony Quinn

kes kuulutaks ennast näiteks eriliseks tegijaks. Tema silmis oli eriline ainult klubi, mida ta lootis teenida. Ta mõistis Liverpooli. Ta mõistis meid.

      Seejärel tegi ta veel ühe meisterliku liigutuse. „Ma loodan, et saan oma tööd nautida,“ ütles ta tõsimeelselt, vaadates otse küsijate poole. „Inimesed kõik rääkisid mulle väga palju Briti pressist. Nii et see on teie teha – näidata mulle, et nad kõik valetavad.“ Jälle üldine naer. Ta oli ajakirjanikega lõõpides nad relvitustanud ja see läks neile peale. Milline imepärane söakus kaasata nad oma poolele: ma pakun teile jalgpalli, mida võivad nautida kõik – mängijad, fännid, treenerid ja tõepoolest isegi teie, vastikud õelad tagumiste lehekülgede uudistekütid. Kui keegi küsis talt midagi Anfieldi panteoni kohta – see tähendab, tegi juttu minevikutaagast –, pareeris ta küsimuse tähelepanekuga, et ükski Liverpooli treener pole asunud ametisse teadmisega, et ta on juba valmis legend. Selline aupaiste tuli välja teenida. Ta kordas, mis ta oli öelnud kunagi Dortmundis: „Pole tähtis, mida inimesed sinust arvavad, kui sa sisse astud. Palju tähtsam on see, mida arvatakse siis, kui sa lahkud.“ Taas kumab läbi tagasihoidlikkus ja perspektiivitaju. Tõelise enesekindlusega õnnistatud inimene ei pea hooplema ega esinema ja tema eneseteadlikkus võimaldab tal mõista teisi. Sellele saab rajada karjääri.

      Üks tark mees ütles kunagi: „Inimesed ei usu ideedesse: nad usuvad inimestesse, kes usuvad ideedesse.“ Sellega pani Klopp päeval, mil ta end tutvustas, täkkesse. Pidades ennast tagasihoidlikult ja muhedalt üleval, tõi ta välja põhiideed – kahtlejate pööramine uskujateks, vajadus püsida kahe jalaga maa peal („olen tavaline“), au teenida legendaarset institutsiooni –, mida ta uskus olevat täiesti võimalik kannatlikkuse ja ühtehoidmise toel ellu viia. Vähe sellest, nende eesmärkide poole püüeldes (ja see on Kloppi tähtsaim komponent) on neil kõigil lõbus. Premier League’i pingelises ja kõrgete panustega äris see element pahatihti unustatakse. Treenerid vajuvad tänapäeval kaunis ruttu näost ära. Kes peaks vastu sellisele lakkamatule urgitsemisele? Või sellisele lakkamatule sõimule? Ole Gunnar Solskjær muutus särasilmsest hurmurist mõne kuuga viimase piirini krimpsus Guglunkiks. Mingil määral võib sellest aru saada: nende töökohad ripuvad kogu aeg juuksekarva otsas. Aga isegi need süngete nägudega tegelinskid teleriekraanil – Keane, Souness, Mourinho – näevad välja nagu „Nürnbergi protsessi“ uusversiooni proovivõtetel. Klopp teab, et tõsiselt tuleb suhtuda oma töösse, mitte iseendasse ja see on kindlaim viis, kuidas lõbu tunda.

      Viis aastat pärast tema tulekut peab ütlema, et tema maine pole kunagi olnud parem kui praegu. Tagasilööke on olnud – kolm kaotatud karikafinaali –, kuid need muutusid tähtsusetuteks 2019. aasta mais, mil Liverpool tõstis Madridis pea kohale oma kuuenda meistrite karika. Sügisel järgnes veel kaks karikat: UEFA superkarikas ja FIFA klubide MM-karikas. Juba 2019/2020. hooaja poole peal oli Liverpool läinud Premier League’is oma teed, tundmata terve aasta kaotusekibedust ja liikudes oma esimese koduse meistritiitlini viimase 30 aasta jooksul. Selliste saavutuste taga oli sedavõrd ladus, leidlik ja halastamatu jalgpall, et isegi konkurendid võtsid mütsi maha. Nüüd võis meid peatada veel vaid ülemaailmne katastroof!

      See raamat ei ole Jürgen Kloppi elulugu. Kui tahate fakte tema elu ja karjääri kohta, on selleks raamatud olemas. Ma ei kavatse kirjutada temast tüüpilist biograafiat, sest ta pole tüüpiline treener. Olen üsna kindel, et ta pole ka tüüpiline inimene. Kirjutades kellestki, keda imetled, püüad sa võib-olla sellest inimesest aru saada. Ma tahan uurida asju, mis eristavad teda teistest jalgpallitreeneritest. Tema huumorimeelt. Tema piiritut südamlikkust. Tema spontaanset nutikust. Tema võimet inspireerida ja juhtida. Tema vankumatult püsivat taktikalist taipu. Tema võrratut hambarida. Oleme aru saanud, missugune õnn on olla praegusel ajal Liverpooli fänn. Kujutan ette, et samasugune tunne võis olla siis, kui Shankly 1960. aastate alguses oma võimu Anfieldil kehtestama hakkas.

      Aastaid oli see täitumatu unelm. Ma polnud kindel, et üldse oma elu jooksul ühtegi Liverpooli tiitlivõitu näen. Olin kahtleja, nüüd olen uskuja. Klopp on meid kõiki üles kloppinud.