TeMuKi 2 2019. TeMuKi 2 2019

      

      veebruar 2019

      Avaveerg

      Madis Kolk

      Veel kord tragöödia võimalikkusest ja võimalustest

      Vastab

      Amos Gitai

       Persona grata

      Piret Jaaks

      teater

      Luule Epner

      Uusi katsetusi kaasaegse tragöödiaga

      Tiit Palu „Medeia” ja „Laineid murdes” ning Hendrik Toompere „Faust” Vanemuises

      Pille-Riin Purje

      Suupill, roosid, armastuse mürk

       Aare Toikka „Elu ja armastus” Endlas

      Sten Eltermaaa

      Hübriid ≠ avangard

       VII „NU Performance Festival”: objekt ja kollektiiv 20. – 28. X 2018

      muusika, tants

      Aasta 2018 tagasivaates

       Elamusi ja sündmusi kontserdi- ja teatrilavalt, kinolinalt, heliplaadilt ja…

       Heili Einasto, Saale Fischer, Ivo Heinloo, Tarmo Johannes, Tatjana Kozlova-Johannes, Andres Kaljuste, Taavi Kerikmäe, Liis Kolle, Sten Lassmann, Tiit Lauk, Tiiu Levald, Monika Mattiesen, Mirje Mändla, Iiris Oja, Marju Riisikamp, Anu Ruusmaa, Nele-Eva Steinfeld, Raul Sööt, Tiia Teder, Merike Vaitmaa.

      Anneli Kivisiv

      Elava helilooja pärandit arhiveerides

      Kai Kutman

      Arvo Pärdi isikuarhiivi loomine

      Eino Tubin

      Kadunud ja leitud

       Eduard Tubina nootide lugu

      Tiiu Levald

      Tänapäeva ooperitõlgendustest

      Mõtteid pärast Puccini ooperi „Tütarlaps kuldsest läänest” lavastust Rahvusooperis Estonia

      kino

      Lauri Kärk

      „Sest need nimelt on rutulisel hävinemisel...”

       Hardi Volmeri mängufilm „Johannes Pääsukese tõeline elu”

      Tõnis Kark

      Üks pits liiga palju

       Janno Põldma ja Heiki Ernitsa animafilm „Lotte ja kadunud lohed”

      Eesti filmid 2018 II

      Pille Rüngi, Filipp Kruusvalli, Karlo Fungi, Vallo Toomla ja Donald Tombergi vestlus Eesti filmiaastast 2018 (Algus TMKs nr 1, 2019)

      VEEL KORD TRAGÖÖDIA VÕIMALIKKUSEST JA VÕIMALUSTEST

      Käesolevas ajakirjanumbris analüüsib Luule Epner kolme Vanemuise lavastuse näitel tragöödia eluvõimalusi 21. sajandil. Teatavasti on mitmesugused mõtlejad mitmesugustel põhjustel tragöödiažanrit tänapäeval võimatuks pidanud. Tragöödia filosoofilist taunimist võis kohata juba tema antiiksel kuldajastul, mil Platon vastustas sealset afektiivsust kui segajat inimese tõetunnetuse teel. Platonliku teatrieituse (ehkki väidetavalt suhtunud ta komöödiasse siiski sallivamalt, küllap põhjusel, et selle kaudu saab õpetlikult suurena ette mängida inimese sellised negatiivsed omadused, mis takistavad tal edukalt Politeia’sse panustada) võtsid omaks ka varakristlikud kirikuisad ja sealt on see omakorda kandunud idakiriku teoloogilisse esteetikasse. See ei ole pelgalt moraaliküsimus, vaid puudutab laiemalt sakraalse kunsti performatiivseid omadusi ja nende mõju — küsimus pole lihtsalt otsustuses, kas hea või halb, vaid selles, kuidas ja mille jaoks lavalt või ikooni pinnalt tajutav toimib. Vähe sellest, et ortodoksne teoloogia ja kunstikäsitlus kannavad neid hoiakuid tänini — loomulikult mitte keeldude ja käskude vormis —, on ikoonis peituvat performatiivsust hakatud uurima ka 21. sajandi etenduskunstide toimemehhanismide selgitamiseks.

       Lääne kultuuris ei põhjustanud ju tragöödia väidetavat surma mitte Platoni, kirikuisade või ortodoksi teoloogide seisukohad, vaid — kui uskuda Nietzschet, kelle vastavateemalised käsitlused mõtestasid 19. sajandil sellele järgnevaid kultuuri arenguid ehk jõulisimalt — tragöödia enesetapu olevat sooritanud hoopis Euripides. Oma traktaadis „Tragöödia sünd” heidab Nietzsche Euripidesele ette seda, et seniste dionüüsoslike tragöödiakangelaste asemel hakati lavalt publikule peegeldama publikut ennast, inimeste olmearusaamu ja argiseid suhteid oma kaaskondsetega. Kui Platon leidis, et kangelase üleelusuurune kannatus on ebaõiglane ning tema traagiline süü seega põhjendamatu, siis dionüüsilisest algest tühjaks jooksnud tänapäevatragöödia tunnebki puudust — kui ikka tunneb — sellest, et kangelasel pole isegi mitte ambitsiooni enda ratsionaalsest põhjendusest üle ulatuvat saatust oma õlul kanda; lihtsam on süüdistada ühiskonda, kes ta selliseks on vorminud.

       Ka Kinoteatri uuslavastus „Gesamtkunstwerk” (seda mõistet ühendatud või totaalse kunstiteose tähenduses kasutas teatavasti Nietzsche ajutine mõttekaaslane Wagner tragöödiaga seoses just oma ooperieksperimentide puhul) tõestas, et lavale üksnes peeglit asetades võib nautida küll omaenda sokraatilisi arutelusid kunsti mõju üle, kuid mitte taastada selle tragöödiamõõtmelist mõju. Ühe võimalusena ühendatud kunstiteosest kõnelemiseks sisaldusid lavastuses aga vihjed liikumisele teatri „mustast kastist” kujutava kunsti „valgesse kuupi” ja nende vahele jäävasse hall-alasse (vt ka Sten Eltermaa artiklit „Hübriid ≠ avangard”). Kuid nagu nähtub Luule Epneri esseest, ei piirdu praegused tragöödiaotsingud õnneks mitte üksnes sokraatilise irooniaga, vaid 21. sajandi performatism ja mitmed muud tõlgendusviisid püüavad uurida siiski ka katarsisemehhanisme.

      MADIS KOLK