Vikerkaar. 12 2019

Küllap nad tõmbasid veel peo käima.

      BERIT KASCHAN

      Luulet

      Jõudeaeg

      On vähetuntud fakt,

      et Tartu botaanikaaias elab puuma (mina).

      Minu pesapuu on Ulmus glabra

      kohe palmimaja kõrval.

      Sealt sind esimest korda nägingi.

      Olid toetanud end vastu tüve,

      avanud raamatu,

      ja teesklesid lugemist.

      Läbi puusoonte kuulsin su südametoone.

      Need olid tuhmid.

      Oleksin muidugi soovinud otsekohe

      sind sügava nurruga ergutada.

      Aga hoidsin end tagasi.

      Sest palumata ei tohi

      mina teha mitte midagi.

      Kadusid terveks suveks.

      Sügisel palmimaja sügavusest

      silmasin sind uuesti.

      Seisin, nina vastu klaasi,

      lihased pingutusest tukslemas

      (tolle õhtu smaragdsest kumast

      kirjutati hiljem linnas mitu luuletust).

      Kuid sina ei tõstnud pilkugi.

      Lonkisid mööda Laia tänavat jõe poole.

      Tuhmoranž juuksepahmakas viinapuuväädiga hooletult kokku seotud.

      Suvi oli sind pisut hellitanud,

      aga mitte piisavalt.

      Värskendasin oma võtteid.

      Läbi sügistalve jätsin nõudlikke käpajälgi kõikjale,

      kus need võiks su trajektooriga ristuda.

      Lisaks mõned helendavad vurrud öistele keerdtreppidele

      ja paar une-eelset kurgukräunatust su akna alla.

      Kahlasin häälekalt läbi märtsilörtsi

      kõigis kõrvaltänavais.

      Hakkasid tasapisi midagi aimama.

      Su jume muutus värskemaks

      ja samm sai nõtkem.

      Nüüd on jälle südasuvi.

      Katuseplekk on kütnud toad tulikuumaks.

      Juukseid tuleb igal tunnil külma veega uhta,

      et mõistus päriselt ei kaoks.

      Ent sinu meeled on selged –

      oled mu ära tundnud.

      Ja otsustavaks hüppeks valmis.

      Viimased hetked voodiveerel.

      Õhus on elevust.

      Jäänud ainult üks hingetõmme.

      Ning siis sa sööstadki

      taldade kuminal

      läbi koidueelse linnadžungli

      taltsutama jõudu,

      mis on sind valinud.

      Bella Maffia

      Päevast, kui selgus, et puudel on oma internet,

      ei ole ma saanud rahu,

      küll aga olulisi selgitusi.

      Puud mu maja ees ilmselgelt teavad minust kõike

      ja suhtlevad puudega mu kallimate majade ees.

      Sellepärast võibki juhtuda,

      et mõni neist koduuksel seisatades

      järsku leiab end irratsionaalselt mõttelt,

      et ehk võin tal truudust murdnud olla.

      Kuigi nad ise teevad seda kogu aeg –

      räägivad puud mu maja ees mulle.

      Ja puud mu lapsepõlvekodu hoovis

      vahetasid sõnumeid puudega

      mu unistuste töökoha ees.

      Ja ütlesid neile, et

      kukkusin kiigelt nii palju kordi,

      et mind ei oleks mõttekas palgata.

      Puude internet,

      see suriseb kõikjal me ümber,

      jälitab meid läbi aastatuhandete,

      säilitab infot ka pargipinkides, kõrtsilaudades ja peegliraamides,

      aktiveerub tavaliselt päikesevalguse ja puhta vee mõjul,

      mõnikord ka lihtsalt palumise peale.

      Ja kui puid maha võtta ja tuhaks põletada, siis

      võiks ju arvata, et probleem hakkab lahenema,

      aga ei,

      puudest saab siis tuhk, mis lendab ilmaruumi

      ja jõuab varem või hiljem

      vihma või mulla kaudu taas meie infovälja,

      nende puudeni,

      kes endiselt teavad kõigist kõike.

      Oleks vist strateegiliselt kasulik

      hoida nendega häid suhteid.

      Sest lõpuks on alati

      kusagil mõni puu,

      kes teab täpselt,

      millest sina tehtud oled

      ja kui palju hapnikku tasuks sulle eraldada.