TeaterMuusikaKino 03 2020. 03 2020

kontseptuaalne eripära või muu selline, vaid ainult maali teema.

       Teema käsitlemises oli — Marko tunnistas seda vahel kolleegidele avalikult — teatri­kriitika aga suurepärane. Arvustajad määratlesid teravapilguliselt, mis on etendatava loo põhisündmustik ja kuidas see resoneerib ajastu vaimu või eesti kultuurilooga. Nad kirjeldasid pikalt ja tabavalt, kas süžee on arusaadav või mitte (reeglina eelistati arusaadavust), ja analüüsisid, kas mõni näitleja meenutab või ei meenuta ajaloolist prototüüpi, keda ta mängis. Minevikudraamade puhul tõmmati põhjendatud paralleele tänapäevaga ja vaieldi, või siis ei vaieldud lavastajaga, kes pressiteates oli kirjeldanud oma arusaama, miks selle näidendi teema on just praegu aktuaalne. Marko mõtiskles sageli, miks on teatris kõige olulisem just lavastuse teema, ja tema varahommikuses peas tiirlesid mitmed vastandlikud mõtted. Vahel arvas ta (enamasti oli õues siis madalrõhkkond), et see on tingitud teatri lootruudusest, ammusest traditsioonist, mille järgi inimene ootab teatrist ennekõike „lugu”, mitte aga näiteks kontseptuaalset ideed. Vahel arvas ta jällegi (sageli kõrgrõhkkonna mõjul), et see on teatri ja kogu kunsti politiseerumise tulemus. Kuna ka Eestisse oli tasapisi imbunud arusaam, et teater peab olema poliitiline, käsitleti lavastusi tihti sellest vaatepunktist, kas nende teema aitab kaasa käimas olevale poliitilisele võitlusele. Nii näiteks olid lavastused sellistel teemadel nagu kliimakatastroof, pagulaskriis, lähisuhtevägivald ja maapiirkondade hüljatus head, sest nad tabasid ajastu pulssi, kuid lavastused teemadel nagu elu ja surm, armastus ja häbi liikusid ebaõnnestumise äärel, sest nad olid liiga abstraktsed.

       Marko oli tänu oma eriala spetsiifikale kokku puutunud paljude kunstnikega, teiste seas Olev Subbiga, kellele meeldisid tugevalt trimmi tõmmatud lõuendid. „Minu maalid peavad kestma viissada aastat,” oli ta Markole öelnud ja see oli meeldiv vaheldus autoritele, kelle jaoks lõuendinurga lotendamisel ei olnud mingit tähtsust. Sageli tuli puutöös osav Subbi ka ise vaatama Marko tegutsemist, istus viisakalt tolmusele toolile laotatud ajalehele ja hoidis tööl silma peal, sest ta tahtis alati teada, kuidas miski tehtud on. Marko oleks tahtnud, kuid ei tihanud kunagi küsida, mida arvab Olev Subbi kunstist, kuid ühel õhtul oli Subbi ise oma arvamust avaldanud. „Minu arvates on kunstis olulised kolm komponenti,” oli ta öelnud, pühkides liistude lihvimisest kerkinud saepurutolmu ettevaatlikult oma põlvedelt. „Esiteks teema” — ja ta vaatas Markot selja tagant, Marko võis seda tunda. „Siis veel pintslikiri ja kolmandaks kompositsioon.” Ent Marko teadis juba sel hetkel, et kuigi maestro oli teema taandanud vaid kolmandikuks maali tähendusest, on neid elemente veel, on peaaegu lõputult.

       Tema lemmikkunstiteoseks oli Michelangelo „Pietà”. Ta oli seda Roomas mitu korda vaatamas käinud, talle meeldis teadmine, et see on üks esimesi moodsa ajastu kunstiteoseid, millele kunstnik oli oma nime alla kirjutanud, kuid hiljem kibedalt kahetsenud. „Ma tegin seda vaid edevusest,” olevat ta sõbrale pihtinud, sest tema arvates oleks teos võinud jääda anonüümseks ja kunst oleks võinud kõnelda iseenda eest. Ent seistes selle kummalise skulptuuri ees, kus Neitsi Maarja on noorem kui tema põlvedel lebav inimkonna lunastaja, tema poeg, oli Marko kord pitsat täis kõhuga mõelnud, et ükskõik kui palju ta seda teost ka ei vaataks, selle teema on ammu teada, siin ei juhtu süžee poolest midagi ebatavalist ja „kõik” juhtub kusagil mujal. Idees. Kontseptsioonis. Voltide langemise nurgas. Ema näoilmes. Tema silmades. Kristuse lõtvunud kehas, mille lihased skulptor hoole ja leinaga välja oli modelleerinud. Valguse libisemises üle varjude. Salapärases miskis. Seda kõike Marko teatrikriitikat lugedes enam ei näinud.

      EERO EPNER

      Viide:

      1 Vt ka: Eero Epner 2020. Karin ja Marko. — Sirp, 14. II.