minule lähimast
bussiuksest väljub
ütleb mu pilk minu kättemaks
on sinu päralt
keegi neist
ei saa mulle ligilähedalegi
need kes elus saanud kõike
eliitkoole vabamüürlastest roosiristlastest issisid näitlejatest lauljatest emmesid lacani hegelit kõivu tammsaaret sirpi vikerkaart bretoni psühhoanalüüsi perfoormansseid hapet häppeninge kvaliteetset kanepit valusaid ja kitsaid vitte eksperimentaalseid voodimänge ütleb
mu pilk
kuni buss ja mina
oleme jälle üks neist liigkiiresti
mööduvaist mittehoolijaist
uksed sulguvad
poiss jääb maha nagu kõik mu poisid
mu pilk sulgub tagasi iseenda perifeeria
teravmagusasse lõhna
ratas pöörleb edasi
buss pritsib juba järgmises peatuses kellegi teise ropu tööga
teenitud uue mantli ja kingad
vana mustusega kokku
mina jään kellegi teise rataste alla juba
ülejärgmises
järgmises elus jah
ehk siis on kõik teistmoodi
futurism mu
futurism
olen jälle iseenda sees kaugel
ja lukus tegelikult
tõsi – ma ei hooli
reinu
ütleb naist meenutav küborgi
hääl masinast nagu
kõiketeadev jumal
minu kord on väljuda
uksed avanevad buss jääb tühjaks
sulguvad
ma jään maha
uksed avanevad
sulguvad uksed avanevad
sulguvad uksed avanevad
sulguvad
tere isa
***
üks päev tulen su juurde
joonistan näole
veega mittemahapestava markeriga
vaese mehe tätoveeringuid
nagu neil sad suicide noorräpparitel
hakkame isegi ehk vaese mehe räppe kirjutama
vastavaid oma majanduslikule olukorrale
eriti halbu riimivaid
vähelugenute värsse
mis tegelt eriti ei riimu
aga sel on oma veetlus
muidugi
meie esimese laulu nimeks saab
mmmfisodejöfögppad
see on sotsiaalkriitiline mõmina-mõmin
mõistetav vähestele
taskukohane paljudele
las igavikust luuletavad need
kel on raha
kes ei pea mõtlema
kuidas ots otsaga kokku tulla
ma veel ei tea mis su näole paksu jutiga
vean vean kihla et midagi roppu
kõik atlased joonistasime
munne täis sinuga
kaks ainsat hõbemedalisti me klassist
majanduse klass –
saatuse iroonia
sattuda valesse klassi ja majja
mõnikord ka täis peaga
tüdrukud, mis te teete siin, miks te lamate õpetajate wc-s
me puhkame siin veidi oleme väsinud
elu polnud veel alanud
(nüüd on?)
me olime siis juba väsinud
oleme alati nii kuradi väsinud
üks päev ma tulen su juurde
mul on marker sulejopetaskus
tahan igat su kortsu
veel tugevamaks
sisse joonida soonida sisse
olemasoleva
joonistada üle äärte ütle
kui laialivalguv peab olema maailm
et sealt ei saaks enam ühtki tükki krabada
lähme lamame jälle tavakooli peldikupõrandal
ma tean küll, mis teiesugustest tüdrukutest saab
ütleb mingi leho
meile kümmekond aastat tagasi
järjekordne elus pettunud vanamees
pahandab kahe põhikooli noore
liigambitsioonika liigedvistava liigsilmapaistva
plika peale
teadsajee leho-lehoke
ükspäev me tuleme jämedate-joonte-munnidega näol
seda sa ette ei kujutanud
mis
ühiskonnale kahjulikud elemendid
liiga kõrgelt haritud juba enne
tavakooli astumist
sad suicide räpparid
rõõmsamad kui kunagi varem
sa ei teadnud leho
mis meist saab
ükski leho ei tule meile midagi ütlema
ei siis ega praegu
me ise ka ei tea veel
mis meist saab
aga selle räpi teeme ära
kuid sina seda laulu ei kuule
seda meloodiat sa ära ei tunne
oleme juba teel leho
lõikame su selle kõrva maha
***
istuma jäänud poisi ema
hääles raev ja meeleheide
millegipärast
helistas ta alati mulle
et küsida koduste tükkide kohta
jah
rääkigu ma mis tahes
kool sobib mulle
tean kuidas viisi saada
kuidas viisi tehakse
kuidas viisi hoida
ma laulan harva mööda
väga väga
harva alatasa
mõtlesin miks
andis poiss oma emale just
minu numbri