noorukite juures, kui nende kõrvad on erksad ja teevad vahet rõõmulaulu hõisetel ja valukarjetel, mis kutsuvad appi lähedasi või möödaminejaid, kui nad oskavad kannustada oma hobuseid ning tülitsejaid silmapilkselt lahutada, võivad nad olla kindlad, et Jumala ja tema Prohveti abiga saab killavoor oma teed kulgeda, nagu plaanitud. Pistodad jäävad tuppe, kivid visatakse pihkudest, vihast punetavad silmad rahunevad ja muutuvad taas naeruseks ning mahajääjad ühinevad killavooriga. Laiali valguvad lülid liidetakse kokku, mässulised pead võetakse kontrolli alla, jalad hakkavad jõulisemalt maad tallama, suudest vallandub voogav ja jõuline laul, mäedki ümberringi hõiskavad vastuseks ning laul veereb mägede võimsa kaja saatel suult suule.
Kui vaid usklike vaenlane saatan – Allah tehku mustaks tema nägu! – ei hakkaks tantsu lööma ega külvaks nende sekka lahkmeele umbrohtu, vaenu ja vihkamise, kadeduse ja võistlemise seemneid. Rännaku juhtidest sõltub palju, kas palverännak sujub. Nendest sõltub mussam’i au ja kuulsus. Nende hea nimi mõjub kas ligitõmbavalt või eemaletõukavalt. Rändurite juht valitakse tavaliselt linnaelanike seast, mõjukate ja autoriteetsete perekondade poegade seast, kes on lippude ja pühapaikade valdjateks, ning palverännakus osalevatel fellahitel on võimalus kas tunnistada nende ülemvõimu ja koonduda nende lipu alla või moodustada omaette rühmitusi, nii nagu karjuseta karjadel, ning pidutseda omaette.
Kuna vastutus järgijate eest lasub lipukandja turjal, pole palju neid, kes omal tahtel võtaksid selle au enda peale – see ei valmista mitte üksi peavalu, muret ja ärritust, vaid põhjustab ka rohkeid väljaminekuid. Noortesalga juht šeik el-šabab on kohustatud oma linnast pärit palverändurite ülalpidamise eest hoolt kandma, kattes vajalikud kulud oma taskust. Ta peab valmis panema Nebi Mussale kohased annid, mis vastavad tema auastmele ja lipule, mida ta kannab. Sellest päevast, kui palverännak välja kuulutatakse – nädal enne selle algust –, peab tema maja hommikust õhtuni olema avatud kõigile, kes soovivad teda näha, ta peab talle osaks saanud tähelepanu eest tänulik olema ning andma palverännu asjus nõu.
Juhti hinnatakse selle järgi, kuidas ta võõrustab külalisi ja kui lahkesti ta neid vastu võtab. Kui ta on lahke, oskab ta võita nende südamed, nii et nad jutustavad tema heldusest, tõotavad talle kuulekad olla ning on kõigiti abiks.
Meie päeviks on lõppenud õilsad ja puhtast soost mehed, kes on valmis panema kõik, mis neil on, Allahi ja tema Prohveti jalge ette. Igal aastal, päeval, kui antakse teada palverännakust, peavad noormehed Nebi Jussufi lippu ühelt tänavalt teisele vedama, lauldes valjusti ning otsides vägilast, kes nõustuks nende pealikuks hakkama; ning alles pärast anumisi ja sõnelemisi, pahameele ja valu vaigistamisi õnnestub neil lõpuks otsitud mees oma lõksu püüda.
Nimer Abu el-Šawareb, teisi sõnu Vunts, järgis ainsana oma linnas rangelt isade tavasid; tema süda tuksus mehisusest ja heldusest ning ta oli noorest peale uskunud prohveteid ja vagamehi, suuri ja väikesi. Tema taskust polnud just vähe kuldmünte nende haudadele voolanud. Mošeede imaamid ja eestseisjad võisid rääkida tema heldusest ja ohvrivalmidusest. Seekemi noormehed olid valmis tema kutsele vastama, ehkki nad tundsid tema järsku ja äkilist iseloomu, kalduvust teisi oma tahtele allutada ning sallimatust tõrkumise või vastupanu suhtes. Tema tormakus ja raske iseloom olid korduvalt toonud kaasa ränki tülisid ja ebameeldivusi ning ainult tänu sõpradele politseist, ustavate ja andunud lähedaste abile ning perekonnasidemetele Seekemi ja Jeruusalemma kõrgete valitsusametnikega oli tal õnnestunud neist terve nahaga välja tulla. Ta oli mees, kes sundis hobuse seljast maha tulema beduiinide šeigi, kes tuli mööda tänavat ega võtnud kuulda hoiatushüüdeid: „Selg!… Nägu!… Ettevaatust!…“ Ta oli mees, kes peaaegu murdis ribid veekandjal, kelle nahkpaunast pritsis vett tema kingadele ja riietele. Ta oli mees, kes kõigi nähes viskas maha kaadi valge turbani ja tallas selle jalge alla ning sõimas ja sajatas kaadit ennast ja neid, kes talle sellise ametikoha olid andnud. Kuid neile puudustele vaatamata austasid teda kõik ja pidasid temast lugu, sest ta võitles rõhutute ja orbude ning vaeste heaolu nimel ilma kedagi eelistamata. Üksnes armastusest tema vastu ning selleks, et ta ei kulutaks üle oma võimaluste, ei öeldud talle, et temast tahetakse teha lipukandja amir el-biraq, ning talle teatati sellest alles pärast valimist.
Reede hommikul läksid noormehed lauldes ja hõisates läbi linna turgudele. Nende ees lehvis Nebi Jussufi pidulik lipp. Siidikaupmehe Hadž Derviši poe ees rongkäik peatus; lipukandja astus rivist välja, lähenes poele pidulikul ja mõõdetud sammul, viibutas lävel mitu korda lippu, sirutas selle ette ja ütles:
„Üheskoos Allahi ja tema saadiku Muhammadiga kannab see mees lippu, mis on pühendatud Nebi Jussufile, kes on Ja´qobi, kes on Jumala sõbra ja halastaja Ibrahimi poeg; au olgu Mussale, Amrami pojale!“
Hadž Derviši nägu oli kahvatu ja sünge. Suurest kohmetusest ei saanud ta sõnagi suust. Ta jäi mõneks ajaks ristijalu vaibale istuma, hoides värisevate sõrmede vahel vesipiibu huulikut, suutmata seda huultele tõsta. Ta sarnanes lõksu sattunud loomaga, kes otsib põgenemisteed. Lõpuks kogus ta end ning sirutas end pisut; tema ülerõiva hõlm läks vastu vesipiipu, tõukas selle ümber ning söed pudenesid laiali. Seejärel tuhnis Hadž Derviš mõnda aega siidirullides, tõmbas välja särava värvilise rätiku, kallutas end lipu poole ning sidus keeldumise märgiks räti lipuvardale; siis pööras ta pea kõrvale nagu inimene, kes on juba oma kohuse täitnud, langetas silmad ning süvenes söestunud tubakapuru kokkukorjamisse.
Lipukandja ei nihkunud paigalt ja viibutas taas lippu. Äkitselt tema käsi tardus ja jäi liikumatult seisma. Kokkutulnute massist, kes seisid jahmunult, suu ammuli, astus esile Abu el-Šawareb. Ta haaras lipu, võttis lipuvardalt kärmesti siidräti, viskas selle Hadž Dervišile näkku ning kõmistas valjusti:
„Ya hejf´al al-adžawid!11 Tulge, poisid! Mina kannan lippu ja mina teen täna õhtul peo!“
Abd el-Razeq, hüüdnimega Paks, kelle jalad olid jämedad nagu elevandijalad ja õlad laiad nagu õlipressi hoob, mida ta aeg-ajalt koos oma eesliga ringi ajab, keha kahele poole võngutades, nii et must ülerõivas lõpuks libises ja maha kukkus – see Abd el-Razeq astus Abu el-Šawarebi juurde, suudles tal üht õlga ja seejärel teist, patsutas teda sõbralikult turjale ning kuulutas valjuhäälselt:
„Olgu pikk sinu viibimine meie seas, Abu el-Šawareb! Õndsad on need, kes teevad head selles ja tulevases maailmas! Vannun vägeva Allahi nimel, et sa oled sobiv ja väärikas seda lippu kätte võtma – anna oma käsi!“
Ta lõi teda tugevasti vastu kätt ning sama tegid kordamööda kõik noormehed. Paljude näod pöördusid tema poole, häältesumin ja käteplaksutamine kurdistasid kõrvu ning täitsid tänava ohjeldamatu rõõmuga. Paljude käed sirutusid tema poole, puudutasid teda, kaisutasid teda ja tõstsid ta üles. Teda ei lastud õlgadelt maha, hoolimata tema palvetest ja protestidest. Piduliku laulu saatel kanti teda läbi sadulseppade turu ja seejärel maiustustetegijate turule. Nad võtsid pihutäite kaupa maiustusi ja pildusid neid pidutsejatele pähe. Paljud maiustustetegijad võtsid kärmesti potid tulelt, asetasid kotid oma poodide lävele ja liitusid reipalt pidutsejate kooriga. Teel ühinesid nendega uued inimesed: fellahid, kes olid linna reedesele palvusele tulnud, beduiinid, kes olid tulnud linna turupäeva pärast, pimedad, lapsed, kaltsakad ning suur hulk uudishimulikke ja logelejaid. Karjus, kes oli lambatallesid reedesele turule toonud, viis need kuuehõlmas esimesse ettejuhtuvasse karavanseraisse, liitus jooksusammul rongkäiguga, võttis oma vile, mis oli turbanisse pistetud, ja tõstis selle suule. Ta ajas põsed punni ning vilepillist hoovas mahedaid ja õrnu helisid nagu ööbiku trillerdamist koidu ajal. Vilepillihelid, mis voogasid mägede ja ojakäändude vahel, panid tantsima härjavärsid ning hüppama kitsetalled karjamaadel ja kaljudel. Helid tegid oma töö: peagi kääriti üles käised, vööd tõmmati pingule ning moodustus pikk ja tihe tantsijate rivi – mehed, käsi üksteise vööl, tõstsid jalgu ja vihtusid metsikut tantsu.
Pottsepp Abd el-Kadir, kellel potikedra tallamisest olid tugevad jalad, tegi sel päeval tantsus imesid. Ta lõi jalgu täiest jõust vastu maad, keerles ringis, tõstis need valjusti karjudes ühekorraga üles, pani nad taas maha, puudutades maad kord varvaste, kord kandadega. Rahvasummas kõndis ka magusa joogi suss’i müüja, suur pott selga seotud; ühe käega tinistas ta vasest kandikut pea peal, otsekui püüaks ta tõmmata endale Abu