tammepuu oksi
harulised nagu isa sarved
veeõitsengu kihtide vahel
kumiseb kitsekujuline koelmu
Ojaäärne saladus
vaher on kärntõbe vältinud
sädelev rebasesaba
lehed langevad nii vilkalt
sõjapõllul kasvab veri takjaks
ojaäärses talus roomab
põldmarjaväät läbi akna
perealbumist on saanud herbaarium
toonekurepesas võrsunud naat
padrunid on üles nopitud
miinid kaminast välja kraabitud
kas kuuled oja rahulikku vulinat –
sõja ajal sai mõnest lapsest
hatune nukk jõekõdus
hundi verine sülg vahutas mõne ema suus
nagu oja vahutab
rahulikult ja hämaralt
väikeste käte varjud liiguvad mu näol –
kuid mu kohal kõlgub vaid mädanenud vili
kaunitega ühel oksal
ja oja vuliseb
vuliseb kui lapse ehe naer
Laul
keha on heli mida veri laulab
ja öösel keegi laulab
öösel keegi kumab
nagu valge luustik mustas toonekures:
see on tema kes naerab sest teab
kellega armatseb
kui pommitatakse küla
ehkki kasekõhnad surnud ületavad põldu
ta teab
ja tunneb õhus
armastatu keele sambla hõngu
ta nahk on nii ärkvel
et jala külge takerdunud roosiväädist
saab okastraat
*
me ei tea kas ta juustest sai veri või lõõm
teame vaid et kehast sai aiamaa
ta põlenud võilillejuured lõhnasid
kui taimetee
ja nii tulid sõdurid
mitte toonekured
ja muljusid enda sõrgadega roosivääte
ja jõid teed
jõid teda
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.