Müütiline jutustus. Logiraamat III. Jorgos Seferis

      söelastiga, viljalastiga, ja me sõbrad

      kadusid igaveseks ookeani taha.

      Koidik leiab meid väsinud lambi kõrvalt

      kritseldamas paberile kohmakalt, vaevaliselt

      laevu, näkineide või merikarpe;

      videvikus laskume jõe äärde,

      sest see näitab meile teed mere poole,

      ning veedame ööd keldrites, mis lõhnavad tõrva järele.

      Meie sõbrad on lahkunud, võib-olla me ei näinud neid kunagi,

      võib-olla kohtasime neid siis, kui uni veel

      kandis meid hingava laine ligi,

      võib-olla otsime neid, sest otsime teist elu,

      teispool kujusid.

      VI

      M. R.

      Aed oma purskkaevudega vihmas –

      sa näed seda vaid madalast aknast

      uduse klaasi tagant. Su kamber

      saab valgust vaid kolde leegist

      ja vahel toovad kauged välgusähvatused ilmsiks

      kortsud su otsaesisel, mu vana Sõber.

      Purskkaevudega aed, mis sinu käes

      oli teise elu rütm, teispool katkisi

      marmorkujusid ja traagilisi sambaid,

      ning tants oleandrite keskel

      uute kivimurdude lähedal –

      hägune klaas lõikab selle ära su tundidest.

      Sa ei hinga; muld ja puude mahl

      hoovavad su mälust, et koputada

      vastu klaasi, millele koputab vihm

      välismaailmast.

      VII

      Lõunatuul

      Lääne pool põrkab meri vastu mäeahelikku.

      Kurakätt lõõtsub lõunatuul ja ajab meid hulluks,

      säärane tuul, mis koorib luud lihast paljaks.

      Me kodu kesk mände ning jaanikaunapuid.

      Suured aknad. Suured lauad,

      et kirjutada sulle kirju, mida oleme kirjutanud

      juba nii palju kuid, ning heita need

      meid lahutavasse lõhesse, et see täituks.

      Koidutäht, kui sa langetasid silmad,

      olid me tunnid magusamad õlist haaval,

      rõõmuküllamad külmast veest

      suulael, tüünemad luigetiibadest.

      Sa hoidsid me elu peopesal.

      Kui nüüd pärast maapao mõru leiba

      jääme öösel valge seina ette,

      läheneb meile su hääl nagu tule lootus

      ning see tuul ihub taas

      meie närvidel habemenuga.

      Kõik me kirjutame sulle samu asju

      ning kõik vaikivad teiste ees,

      igaüks silmitseb sama maailma eraldi –

      valgust ja pimedust mäeahelikul

      ja sind.

      Kes tõstab selle nukruse me südamelt?

      Eile õhtul vihmavaling ning täna

      taas rõhub kinnikaetud taevas. Meie mõtisklused

      nagu männiokkad eilsest vihmahoost,

      maja ukse ees hunnikus ja kasutud,

      nad soovivad rajada torni, mis variseb kokku.

      Keset laastatud külasid

      siin lõunatuulele avatud neemel,

      sind varjav mäeahelik me ees –

      kes rehkendaks kokku meie unustusotsuse hinna?

      Kes võtaks vastu me pakkumise, nüüd, sügise lõpul.

      VIII

      Mida küll otsivad meie hinged, rännates

      lagunevate laevade tekkidel,

      otsast otsani täis kollase jumega naisi ja nutvaid sülelapsi,

      ja unustama ei suuda panna ei lendkalad

      ega tähed, millele osutavad mastitipud –

      me grammofoniplaatidest kriibitud hinged,

      soovimatult seotud olematute palverännakutega,

      pomisemas murtud mõtteid võõrastest keeltest.

      Mida küll otsivad me hinged, rännates

      pehkinud merepalkidel

      sadamast sadamasse?

      Paigalt liigutades purunenud kive, hingates sisse

      männi jahedust iga päev üha raskemalt,

      ujudes nii selle

      kui tolle mere vetes,

      kompimismeeleta,

      inimesteta,

      isamaal, mis pole enam meie

      ega ka teie oma.

      Teadsime, et saared on kaunid

      kusagil siin ümberkaudu, kus kobame –

      natuke madalamal või kõrgemal,

      vähimal kaugusel.

      IX

      Sadam on iidne, ma ei saa enam oodata

      ei sõpra, kes lahkus mändidega saarele,

      ei sõpra, kes lahkus plataanidega saarele,

      ega sõpra, kes lahkus avamerele.

      Silitan roostes kahureid, silitan aere,

      et mu ihu elavneks ja teeks otsuse.

      Purjed eritavad vaid soola lõhna,

      mis ühest teisest tormist pärit.

      Kui tahaksin jääda üksi, igatseksin

      üksindust, mitte säärast ootamist,

      hinge kildudeks purunemist silmapiiril,

      neid jooni, neid värve, seda vaikust.

      Öötähed toovad mu tagasi Odysseuse ootuse juurde,

      kes tooneliiliate vahel ootas surnuid.

      Siin tooneliiliate vahel randudes soovisime leida

      kuristikku, mis nägi haavatud Adonist.