Teatavate piiride poorsusest. David Foster Wallace

>

      

      Loomingu Raamatukogu

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      LXIII aastakäik

      2019 / 4‒5

      David Foster Wallace

      Teatavate piiride poorsusest

      Inglise keelest tõlkinud Aet Varik

      SA Kultuurileht

      Valitud ja tõlgitud teosest:

      David Foster Wallace

      Brief Interviews with Hideous Men

      Little, Brown and Company, 1999

      Toimetanud Lauri Eesmaa

      Korrektuuri lugenud Triinu Tamm

      Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      Copyright © David Foster Wallace Literary Trust, 2019

      © Tõlge eesti keelde. Aet Varik ja Loomingu Raamatukogu, 2019

      © Järelsõna. Raili Marling ja Loomingu Raamatukogu, 2019

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel.: [phone]

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406-0515

      ISBN 978–9949–638–34–5 (trükis)

      ISNB 978–9949–638–35–2 (epub)

      RADIKAALSELT KOKKUSURUTUD LUGU POSTINDUSTRIAALSEST ELUST

      Kui neid tutvustati, ütles mees mingi vaimukuse, lootes meeldida. Naine naeris laginal, lootes meeldida. Siis sõitis kumbki üksinda koju, pilk otse ette suunatud, nägu mõlemal ühtemoodi viltu.

      Mehele, kes neid tuttavaks tegi, ei meeldinud kumbki eriti, kuigi ta tegi näo, nagu meeldiksid nad talle, sest muretses alalõpmata selle pärast, et häid suhteid hoida. Ei või ju iial teada ega ju ega ju ega ju.

      SURM EI OLE LÕPP

Viiekümne kuue aastane Ameerika poeet, Nobeli auhinna laureaat, Ameerika kirjandusringkondades tuntud kui „poeetide poeet” või mõnikord ka lihtsalt „Poeet”, rind paljas, ise mõõdukalt ülekaaluline, lesis väljas terrassil kergelt tahapoole kallutatud korjuga lamamis­toolis ning luges poollamaskil päikesepaistel, ise mõõdukalt, kuid mitte eriti ülekaaluline, kahe National Book Awardi ja ühe National Book Critics Circle Awardi laureaat, Lamonti auhinna võitja, kahe Riikliku Kunstifondi stipendiumi ja Prix de Rome’i kavaler, Lannani Sihtasutuse programmi stipendiaat, MacDowelli medaliga ja Ameerika Akadeemia ning Kunsti ja Kirjanduse Instituudi Mildred ja Harold Straussi nimelise elutööauhinnaga autasustatud endine PEN-klubi president, poeet, keda kaks eri põlvkonda on ülistanud kui oma põlvkonna häält, nüüd, viiekümne kuue aastasena, koduse aiabasseini kõrval kahhelkividest terrassil reguleeritava kaldenurgaga puldanist lamamistoolis sirevil, jalas märjaks kastmata Speedo brändi XL suuruses ujumispüksid, istus või lamas – või täpsemalt öeldes ehk lihtsalt „lamaskles” – see poeet, kes esimese kümne seas oli saanud kuulsa „geeniuste grandi” mainekalt John D. ja Catherine T. MacArthuri fondilt, üks vaid kolmest praegu elavate kirjas olevast Nobeli kirjan­dusauhinnaga pärjatud ameeriklasest, 5 jalga 8 tolli pikk, 181 naela raske, silmad pruunid / juuksed pruunid, juuksepiir ebaühtlase taandega, põhjuseks juuksekasvu tõhustavad kuurid ja transplantat­sioonide sporaadiline kasutus / neist hoidumine, jalas mustad Speedo ujumispüksid, oma koduse neerukujulise basseini ääres1 kahhel­kividega kaetud terrassil teisaldatavas lamamis­toolis, mille seljatugi nüüd, 1995. aasta 15. mai hommikul kell 10.20 oli terrassi kahhelkividest mosaiikpõranda suhtes nelja klõpsu ehk 35 kraadi võrra alla lastud, poeet, keda esindatuselt luule­antoloogiates võis lugeda neljandaks kogu Ameerika kirjandusloos, lamaskles päevavarju läheduses, kuid mitte päris varju all, lugedes ajakirja Newsweek2 ja kasutades kergelt esiletungivat kõhtu, et ajakirja paraja nurga all püsti hoida, jalas varbavaheplätud, üks käsi kukla taga, teine, väljasirutatud käsi silitamas terrassi hinnaliste Hispaania päritolu kahhelplaatide filigraanse mustriga ruuget ja ookrikarva pinda, niisutades aeg-ajalt sõrme, et lehte pöörata, ees optilised päikeseprillid, mille keemiliselt töödeldud läätsed tumenevad täpses proportsioonis neile langeva valguse intensiivsusega, kahhelplaate silitava käe randmel keskmise hinna ja kvaliteediga käekell, jalas kummiimitatsiooniga plätud, jalad ise pahkluude kohalt ristis ja põlved kergelt lahus, taevas pilvitu ning visalt üles ja paremale nihkuva hommikupäikese taustal üha eredam; sõrme niisutas ta mitte sülje ega higiga, vaid saledale uduseks tõmbunud, jääteega täidetud klaasile kondenseerunud veepiiskadega – klaas seisis täpselt tema keha varju piiril toolist vasakul ning vajas nihutamist, et jahe vari seda endiselt kataks –, libistades viivlevalt sõrme üle klaasi, et tuua see niiskena leheküljele ja puhuti ka keerata 1994. aasta 19. septembri Newsweeki lehti, lugemaks artikleid Ameerika tervishoiusüsteemi reformist ja USAiri traagilisest lennust nr. 427 ning kokkuvõtteid ja tunnustavaid arvustusi populaarsete mitteilukirjanduslike raamatute „Hot Zone” ja „The Coming Plague” kohta, pöörates mõnikord mitu lehekülge korraga, laskmaks pilgu üle mõne artikli või resümee; see Ameerika luuletaja, kelle viiekümne seitsmenda sünnipäevani oli jäänud veel neli kuud, poeet, keda Newsweeki peamine konkurent The Time oli kord üpris jaburalt nimetanud „ehedale kirjanduslikule surematusele kõige lähemal seisvaks inimeseks meie kaasaegsete seas”, istumas avatud päevavarju elliptilise, kergelt tiheneva varju all, sääred peaaegu karvadeta, kummiimitatsiooniga plätude tallad mõlemalt poolt pigmentvärvimustriga kaetud, laup higipiiskadest pärlendamas, päevitus sügavalt kuldpruun, reite siseküljed pea­aegu karvutud, peenis pingulduvate ujumispükste all tihedalt keras, terav lõuahabe elegantselt piiratud, tuhatoos sepistatud laual, jääteed puutumata, köhatades aeg-ajalt kurku lahedaks, nihutades end vahetevahel pastelses lamamistoolis, et ühe jala suure varbaga laisklevalt teist jalaselga sügada, võtmata seejuures plätusid jalast ja vaatamata kummagi jala poole, näiliselt süvenenud ajakirja, paremal sinine bassein ja taga vasakul maja aiapoolne paksust klaasist lükanduks, tema ja basseini vahel valge põimitud raudsepisest laud, selle keskel aga suur rannapäevavari, mille siluett ei lange nüüd enam basseiniveele, vaieldamatult teenekas poeet lugemas oma ajakirja oma lamamistoolil oma maja taga oma aias oma basseini terrassil. Tema kodubasseini ja terrassi ümbritsevad kolmest küljest puud ja põõsastik. Need aastate eest paigaldatud puud ja põõsad on tihedalt läbi põimunud ja rägused ning nende peamine ülesanne on sama mis punasest puust eraldusaial või hinnalisest kivist müüril. Kevad on täies hoos, puud ja põõsad lopsakas lehes, erkrohelised ja täiesti liikumatud, ning heidavad mustrilisi varje, taevas on täiesti sinine ja vaikne, nii et kogu see eraldatud pilt basseinist ja terrassist ja poeedist ja lamamistoolist ja lauast ja puudest ja maja tagaküljest on väga vaikne ja rahumeelne ning peaaegu täiesti hääletu, kuulda on vaid basseini pumba ja äravoolutoru mahedat vulksumist ning aeg-ajalt poeedi köhatusi või Newsweeki lehtede krabinat – ei ühtki lindu, ei kauget muruniidukit ega hekitrimmerit ega umbrohutõrjemasinat, ei lennukeid pea kohal ega kaugeid summutatud helisid poeedi maja mõlemalt küljelt ümbritsevate naabermajade basseinidest –, ei midagi peale basseini hingamise ja poeedi harvade köhatuste, täielik vaikus ja rahu ja eraldatus, ei tuulehõngugi, mis puude ja põõsastiku lehti riivaks, ainult elava hääletu eraldava taimestiku liikumatu ere ja möödapääsmatu rohelus, mis ei väliselt olekult ega selleltki, mida aimata laseb, ei sarnane millegi muuga kogu maailmas.3

      1 Seega üleüldse esimene Ameerikas sündinud poeet, keda Nobeli auhinna üheksakümne nelja aastase väärika ajaloo jooksul on peetud selle auhinna – selle nii ihaldusväärse kirjandusauhinna – vääriliseks.

      2 Kummatigi pole ta saanud John Simon Guggenheimi sihtasutuse stipendiumi: kui poeedi taotlus päris tema karjääri hakul kolm korda järjest tagasi lükati,