et mis ka tänaval ei juhtunud, olgu kerge sõnelus või pisike ülekohus, müristasid kõik „ma süüdistan”, ja isegi valitsusjuht ütles oma pressiesindajale, et küll see põllukultuuriminister räägib ikka hästi, et tema erakordselt menukas lööklause „ma süüdistan” talletub igaveseks rahva mällu, ja peaminister lubas, et ministeeriumi uues koosseisus usaldab ta põllukultuuriministrile hoopis kultuuriministri portfelli, piisab, kui kustutada „põllukultuurist” viis esimest tähte, ja veel tänagi on kõik nõus, et ministri kõne oli särav, lehekülgede kaupa jutustas ta ümber kuulsate autorite teoseid, keda lauas istudes meelsasti tsiteeritakse, ta higistas nagu alati, kui tundis uhkust, et on kuulajaskonna oma eruditsiooniga ära võlunud, ja just siis astuski ta Tuulest Viidud Krediidi kaitseks välja, alguses kiitis ta taevani Kangekaelset Tigu, keda ta hästi tundis, sest nad olid koos algkoolis käinud, ja tema pealehakkamist, seejärel tõmbas otsad kokku sõnadega, mida ma mälu järgi tsiteerin: „Austatud nõukogu liikmed, ma süüdistan, ma ei taha kaasa aidata meie riigi sotsiaalse õhustiku mürgitamisele, ma ei taha valitsusliikmena toetada praegust inimjahti, ma süüdistan õelust, mis materdab maatasa inimese, kes pole teinud muud, kui vaid oma elule sihi leidnud, ma süüdistan hiljutiste tagurlike sepitsuste maotust, ma süüdistan barbaarsete tegude tsiviliseerimatust, mille taga on pahatahtlikud inimesed, ma süüdistan solvanguid ja provokatsioone, mis on meie maal igapäevaseks saanud, ma süüdistan kõiki salalikke kaasosalisi, kes laamendajatele, tülinorijatele oma nuia laenavad, ma süüdistan ligimesepõlgust, sallimatust, väärtuste unustamist, viha õhutamist, südametunnistuse loidust, võsakärnkonni meilt ja mujalt, jah, austatud nõukogu liikmed, näete, milliseks unetuks, kivise ilmega paigaks Trois-Cents’i kvartal on muutunud, aga mees, keda kutsutakse nüüdsest peale Kangekaelseks Teoks, jättes kõrvale asjaolu, et ta oli mu klassivend, ja muideks väga intelligentne klassivend, see mees, kellele praegu jahti peetakse, on vandenõu ohver, austatud nõukogu liikmed, ühendagem jõud, et hoopis tõelised kurikaelad sihikule võtta, niisiis süüdistan ma neid, kes karistamatult takistavad meie institutsioonide toimimist, neid, kes avalikult lõhuvad üksmeeleketti, mille pärandasid meile meie esiisad bantud, ma ütlen teile, Kangekaelse Teo süü oli see, et ta näitas kaasmaalastele, kuidas igaüks võib omal kombel inimloomust paremaks muuta, nii nagu õpetas kuulus Saint-Exupéry „Inimeste maas”, sel põhjusel süüdistan ma nüüd ja igavesti”
päev pärast minister Zou Loukia sõnavõttu vihastas Adrien Lokouta Eleki Mingi, vabariigi president oma kõrgeaususes, nii ägedasti, et kukkus viinamarju lömastama, kuigi muidu armastas ta neid iga päev magustoiduks süüa, ja me kuulsime Kõmu-FM-ist, et president Adrien Lokouta Eleki Mingi, kes oli muideks ka sõjaväe ülemjuhataja, kadestas põllukultuuriministri lauset „ma süüdistan”, tegelikult oleks president-sõjaväe ülemjuhataja tahtnud, et populaarne loosung pärineks temalt, ta ei mõistnud, miks ometi tema nõunikud niivõrd lihtsa ja lööva lahenduse peale ei võinud tulla, vaid söötsid talle ette ülespuhutud sõnu, näiteks „Nii nagu päike Aafrika haljaste küngaste kohale kerkib ja õhtuti jälle majesteetlikku Kongo jõkke veereb”, ja president Adrien Lokouta Eleki Mingi, hinge põhjani vihane, solvatud, naeruvääristatud, alandatud ja pettunud, kutsus seepeale kokku oma kantselei neegrid, kes teda piiritult armastasid, ta käskis neil hakata ajusid ragistama nii kõvasti, nagu nad kunagi varem ajusid ragistanud polnud, ta ei tahtnud kuulda enam ühtki ülespuhutud, võltsist luulelisusest nõretavat loosungit, ja kantselei neegrid võtsid valveseisangu, puha pikkuse järjekorras, kõige lühemast kõige pikemani, nagu vennad Daltonid, keda Lucky Luke mööda Metsiku Lääne kaktusevälju taga ajas, ja neegrid kostsid nagu ühest suust „jah, kapten”, kuigi meie president Adrien Lokouta Eleki Mingi oli tegelikult sõjaväe ülemjuhataja, president ootas muide kannatamatusega, et riigi põhja- ja lõunaosa vahel kodusõda puhkeks, et ta saaks sõjamemuaare kirjutada, mille ta kõiges oma tagasihoidlikkuses „Adrianuse mälestusteks” nimetaks, ja president-sõjaväe ülemjuhataja käskis neil leida lause, mis igaveseks rahva mällu talletuks nagu „ma süüdistan”, millega oli lagedale tulnud minister Zou Loukia, ja kantselei neegrid töötasid kinniste uste taga öö läbi, esimest korda elus võtsid nad kätte entsüklopeediad, mis presidendi raamatukogu riiulitel tolmu kogusid, ja asusid neid lehitsema, nad tuhnisid imepisikese kirjaga hiiglaslikes telliskivides, nad alustasid maailma loomisest, võtsid läbi kellegi Gutenbergi-nimelise tüübi ja egiptuse hieroglüüfide ajastu, ja koguni kellegi hiinlase, kes kirjutas, näikse nii, sõjakunstist ja kes oli väidetavalt elanud ajal, mil ei teatud isegi seda, et Püha Vaimu ettevõtmisest sünnib Kristus ja ohverdab end meie, patuste eest, aga Adrieni neegrid ei leidnud midagi samavõrd mõjuvat nagu minister Zou Loukia „ma süüdistan”, niisiis ähvardas president-sõjaväe ülemjuhataja kogu kantselei lahti lasta, kui ta ei saa oma ajaloolist lauset, ta ütles „miks ma peaks palka maksma idioodikarjale, kes pole suuteline leidma isegi lauset, mis lööks, talletuks, puudutaks, ma hoiatan teid, et kui ma ei saa lauset enne, kui kukk kuulutab uue päeva koidikut, hakkavad siin pead lendama nagu mädad mangod, mis puu otsast alla potsatavad, jah, minu jaoks pole te muud kui mädad mangod, ma ütlen teile, hakake parem asju kokku pakkima ja mõnd katolikumaad välja valima, kuhu varjule kobida, te kas pagete või olete surnud enne surma, ma ütlen teile, mitte üks hing ei välju siit majast, ja te vaadake ette, et ma oma kabinetti kohvilõhna ei tunneks, rääkimata Cohiba või Montecristo sigarite suitsust, te ei saa tilkagi vett, ei võileibu, mitte midagi, mitte kui mi-da-gi, nälgite nii kaua, kuni mulle lause leiate, ja te öelge parem, kust too ministrihakatis Zou Loukia oma „ma süüdistan” välja võlus, millest kogu riik nüüd räägib, ah, presidendi julgeolekuteenistus ütles mulle, et isegi vastsündinutele pannakse nimeks Ma Süüdistan, ja mida kosta kõigi kuumade näitsikute kohta, kes on lasknud loosungi endale kannikatele tätoveerida, ah, ja muideks, saatuse iroonia, aga mehed nõuavadki just sihukese tätoveeringuga prostituute, saate aru, millise sita sisse te olete mind seganud, ah, pole ju teab mis kunst säärane lause kuskilt välja tuhnida, no öelge ise, on’s põllumajanduskultuuriministri neegrid kuidagi paremad kui teie, ah, kas te teate ikka, et tema neegritel pole isegi ametiautot, nad sõidavad tööle ministeeriumi bussiga, nende palgad on naeruväärsed, samas kui teie elate siin palees nagu sulavõi sees, te ujute minu basseinis, te joote minu šampanjat, te vaatate mõnuga välismaiseid kaabeltelevisiooni kanaleid, mis minu kohta teab mida kokku patravad, te sööte minu suupisteid, te sööte minu lõhet, minu kaaviari, te saate nautida minu aeda ja minu kunstlund, et koos armukestega suusatama minna, hea veel, et te mu kahekümne naisega voodisse ei roni, ah, lõppude lõpuks, öelge, mis kasu mul teist üldse on, ah, kas ma maksan teile selle eest, et te tulete siia seanahka vedama, ah, sama hästi võiks ma oma rumala koera kantseleid juhatama panna, päevavargad sellised”, ja president Adrien Lokouta Eleki Mingi lõi kabinetiukse pauguga kinni, karjudes veel kord „kuradi neegrikari, nii see asi edasi ei lähe, mul on kõrini teiesuguste limuskite nuumamisest, kes ajavad ainult jama suust välja, vaatame nüüd, kuidas te hakkama saate, ja ise veel räägite, et olete Prantsusmaa eliitülikoolides käinud, sittagi te olete”
presidendi kantselei neegrid asusid sunnitööle, suulu Tšaka oda ja Damoklese mõõk pea kohal rippumas, kui presidendi viimased sõnad veel palees vastu kajasid, ja siis, kesköö paiku, kui ideed olid otsas, sest meie riigis on naftat jalaga segada, ideid aga mitte, tuli neil loomulikult mõte helistada ühele Prantsuse Akadeemia mõjukale liikmele, kes oli, näikse nii, auväärse assamblee ajaloos ainus must mees, ja kõik haarasid õhinal sellest õlekõrrest, ja kõik ütlesid, et see suurendaks veelgi akadeemiku au, ja nii kirjutasid nad valmis pika pöördumise, mis kubises kõige pidulikumatest ja viisakamatest väljenditest, nad torkasid vahele isegi paar liigutavat rammusate riimidega aleksandriini, nad kontrollisid kirjavahemärgid peensusteni üle, päris kindlasti ei tahtnud nad akadeemikute naeru alla sattuda, sest seda need ainult ootasidki, tõenduseks, et ka neid on millekski vaja, ja mitte ainult suure romaaniauhinna üleandmiseks, mõelda vaid, presidendi neegrid oleks peaaegu karvupidi kokku läinud, sest osa neist arvas, et koma asemele peaks panema semikooloni, teised jällegi ei olnud seda meelt ja tahtsid jätta koma, mis annaks lausele täiskäigu, ja see teine leer jäi oma seisukohale kindlaks, mis sest, et „Prantsuse keele veaohtude leksikon”, mille oli koostanud keegi Adolphe Thomas, soovitas vastupidist, jättes õiguse esimesele leerile, aga teine leer ei taganenud ikkagi oma seisukohast, kõik selleks, et valmistada rõõmu mustanahalisele akadeemikule, kes, nagu kogu lugupidamisega