oli tulvil mõtteid, ilusaid mõtteid. Kui ta mõtles, tuli ta täiesti tahtmatult ikka ilusate mõtete peale. Järgmisel hommikul, kui päike heledasti säras, ilmus ta tööbüroosse. Ametnik, kes seal istus ja kirjutas, tõusis püsti. See mees tundis Simonit väga hästi ja hoidis temaga teatavat pilkavat, kena, usalduslikku tooni. „Ah, härra Simon! Te olete jälle siin! Mispärast te siis tulete?”
„Ma otsin kohta.”
„Te olete juba korduvalt meie juures kohta otsinud, võiks lausa öelda, et te otsite kohutava kiirusega kohti.” Mees naeris, aga vaikselt, sest toorelt naerda ta ei osanud. „Kus te siis viimati töötasite, kui tohib küsida?”
Simon vastas: „Ma olin põetaja, ja paistis, et mul on kõik vajalikud omadused, et haigete eest hoolitseda. Miks te nii imestate seda kuuldes? On see siis nii kohutavalt kentsakas, kui minuvanune mees peab erinevaid ameteid, kui ta otsib, kuidas kõige erinevamatele inimestele kasulik olla. Mulle tundub, et see on minust kena, sest ma teen midagi, mis nõuab teatavat vaprust. Minu uhkust ei haava see vähimalgi määral, vastupidi, ma olen lausa uhke, et oskan lahendada kõiksugu elulisi ülesandeid ja ei löö värisema raskuste ees, millest enamik inimesi tagasi kohkub. Minust on kasu, sellest kinnitusest piisab mulle, et minu uhkus rahule jääks. Ma tahan kasulik olla.”
„Miks te siis põetajaameti juurde ei jäänud?” küsis mees.
„Mul ei ole aega, et ühe ja sama ameti juurde jääda,” vastas Simon, „ja kunagi ei tuleks mulle pähe ühte ametisse puhkama heita nagu vedruvoodisse, nagu nii paljud teised. Ei, seda minuga ei juhtu, kui ma ka tuhandeaastaseks elan. Meelsamini lähen ma soldatiks.”
„Vaadake ette, et teiega asi niikaugele ei läheks.”
„On ka teisi väljapääse. Soldatiks minek on vaid üks, millega mul on kombeks oma juttu lõpetada. Kuidas siis poleks väljapääsu minusugusel noorel mehel. Kui on suvi, võin minna kuhugi talusse, aidata põllul, et saak õigel ajal katuse alla saaks, mulle öeldaks tere tulemast ja hinnataks minu jõudu. Mulle antaks süüa, head toitu, sest maal osatakse hästi süüa teha; kui ma edasi läheksin, antaks mulle pisut raha kaasa, ja taluperemehe noor tütar, värske piltilus tüdruk, naerataks mulle lahkumisel niiviisi, et ma edasi rännates veel kaua sellele mõtleksin. Mis viga on rännata, sadagu kas või vihma või lausa lund, kui liikmed on terved ja muu muret ei tee. Teie oma kitsas nurgakeses siin ei või ettegi kujutada, kui õnnis on kõndida maanteel. Kui olete tolmune, siis lihtsalt oletegi, kes sellest hoolib. Hiljem otsite metsaservas jaheda paigakese, kus lebades naudib pilk kõige oivalisemat väljavaadet, kus meeled leiavad loomulikul viisil rahu ja mõtted võivad minna nii, kuidas just lusti ja maitset on. Te väidate, et seda võib mõni teinegi, näiteks teie ise, samuti kogeda oma puhkuse ajal. Aga puhkus, mis see ka on! Selle üle võin ma vaid naerda. Ma ei taha mingit puhkust. Ma lausa vihkan puhkust. Ärge mulle ainult puhkusega kohta muretsege. Sel ei ole minu jaoks vähimatki võlu, ja kui ma saaksin puhkuse, ma sureksin. Ma tahan eluga võidelda, kuni upun, minugipoolest, ma ei taha ei vabadust ega mugavusi, ma vihkan vabadust, kui see mulle visatakse nagu koerale kont. Sedasi on selle teie puhkusega. Kui te ehk mõtlete, et minu näol on teie ees inimene, kes igatseb puhkust, siis te eksite, aga mul on kahjuks igati põhjust kahtlustada, et just niiviisi te minust mõtlete.”
„Siin on advokaadi abilise koht, umbes kuuks ajaks. Sobib see teile?”
„Kindlasti, mu härra.”
Nii sattus Simon advokaadi juurde. Ta teenis seal päris kena raha ja oli päris õnnelik. Kunagi varem polnud maailm talle nii ilus paistnud kui sel ajal advokaadi juures. Tal tekkis meeldivaid tutvusi, ta kirjutas kergelt ja väsimatult terved päevad, arvutas arvutusi üle, kirjutas dikteerimise järgi, mida ta mõistis ebatavaliselt hästi, käitus endagi imestuseks päris võluvalt, nii et ülemus hakkas teda väga hoidma, ta jõi igal pärastlõunal tassikese teed ja unistas, vaadates kirjutamise ajal kõrgest heledast aknast välja. Unistada ja ometi oma kohustust mitte unarusse jätta, seda pidas ta suurejooneliseks. „Ma teenin nii palju raha,” mõtles ta omaette, „et sedasi võiks mul olla noor nainegi.” Vahel paistis töötamise ajal aknast sisse kuu, see kütkestas teda väga.
Oma väikesele sõbrannale Rosale aga ütles Simon niiviisi: „Minu advokaadil on pikk punane nina ja ta on türann, aga me saame väga hästi läbi. Tema pahur käsutamine on mu meelest pigem naljakas ja ikka pean ma imestama, kui hästi ma kõikidele tema sageli ebaõiglastele käskudele allun. Mulle meeldib, kui asjad pisut teravaks lähevad, see sobib mulle, see tõstab mu kõrgele üles ja sütitab minus töötahet. Tal on ilus sihvakas naine, keda ma tahaksin maalida, kui oleksin kunstnik. Temal on, uskuge, imeliselt suured silmad ja oivalised käed. Sageli teeb ta kontorisse asja; kuidas küll peab ta vaatama seal mind, vaest õnnetut kirjutajat. Ma värisen, kui näen seesuguseid naisi, ja olen ometi õnnelik. Te naerate? Teiega olen ma kahjuks harjunud piiritult avameelne olema, ja ma loodan, et see teile minus meeldib.”
Rosale tõesti meeldis, kui temaga avameelne oldi. Ta oli tähelepanuväärne tüdruk. Tema silmadel oli imetabane sära ja tema huuled olid lihtsalt ilusad.
Simon jätkas: „Kui ma hommikul kell kaheksa tööle lähen, tunnen ma end nii ilusasti suguluses olevat kõigi nendega, kes on samuti kell kaheksa hommikul välja tulnud. Milline suur kasarmu, see tänapäeva elu! Ja ometi, kui ilus ja tähenduslik on just see ühelaadsus. Igatsetakse aina millegi järele, mis peaks juhtuma, mõne kohtumise järele. Inimesel ei ole üldse mitte midagi, ta on nii pagana vaene, tunneb end nii kaotsis olevat, ümbritsetuna kõigest sellest haritusest, korraldatusest ja täpsusest. Ma lähen neljast trepist üles ja astun sisse, ütlen tere päevast ja asun tööle. Hea jumal, kui vähe tuleb mul teha, kui vähe teadmisi minult nõutakse. Kui vähe paistavad nad aimavat, et oleksin ka hoopis muuks võimeline. Aga mulle sobib praegu hästi see minu tööandja nii võluv vähenõudlikkus. Ma saan töö ajal mõelda, mul on kõik väljavaated mõtlejaks saada. Ma mõtlen sageli teie peale!”
Rosa naeris: „Te olete kelm! Aga jätkake, mind huvitab, mis te räägite.”
„Maailm on õieti oivaline,” rääkis Simon edasi, „ma võin sedasi teie juures istuda, ja keegi ei takista mind teiega tundide kaupa juttu ajamast. Tean, et te kuulate mind meelsasti. Te leiate, et minu jutus on sarmi, ja nüüd ajab mind küll kohutaval kombel omaette naerma, et ma niimoodi ütlesin. Aga ma ütlen samamoodi kõike, mis mulle pähe tuleb, olgu see ka näiteks otse enesekiitmine. Võin end sama kergusega ka laita, ja mulle teeb lausa rõõmu, kui mul on selleks juhust. Kas ei peaks siis inimene tohtima kõike välja öelda? Kui palju läheb kaduma, kui esmalt aega võtta ja kaaluda. Mulle ei meeldi enne rääkimist kaua järele mõelda, ja sobib see siis või mitte, see peab kohe välja pääsema. Kui olen edev, siis peab minu edevus paratamatult välja paistma, oleksin ma ahne, kõneleks ahnus mu sõnades, olen ma korralik, siis kostab ausus kahtlemata mu suust, ja kui jumal teeks mind tubliks inimeseks, kõneleks minus ikka tublidus, mida iganes ka ma ei räägiks. Ses asjas olen ma päris muretu, sest ma tunnen pisut ennast ja meid ja mul on piinlik kõneldes hirmu näidata. Kui ma näiteks sõnadega kedagi kahjustan, vigastan, haavan või pahandan, kas ei või ma seda kurja mõju mõne järgmise sõnaga jälle heastada? Ma mõtlen oma jutu üle järele alles siis, kui näen oma kuulaja näol pahameelekortsusid, nagu praegu teie näol, Rosa.”
„See on millestki muust.”
„Olete te väsinud?”
„Minge nüüd koju, jah, Simon. Ma olen tõesti väsinud. Te räägite kenasti. Te meeldite mulle väga.”
Rosa ulatas oma noorele sõbrale oma väikese käe, noormees suudles kätt, ütles head ööd ja läks. Kui ta läinud oli, nuttis väike Rosa veel kaua vaikselt omaette. Ta nuttis oma armsama pärast, noore lokkispäise mehe pärast, kel elegantne samm, õilsa lõikega suu, aga kergemeelne eluviis. „Nii armastatakse neid, kes seda väärt ei ole,” ütles ta endale, „ja ometi, kas armastab siis keegi sellepärast, et tahab midagi vääriliselt hinnata? Kui naeruväärne. Mis puutub minusse väärtuslik, kui ma armastan.” Siis läks ta voodisse.
Конец ознакомительного