Aeg elada ja teisi jutte. Annie Saumont

rõõmuküllast puhkust, mõjus see üpris masendavalt.

      Tal oleks vaja kiiremas korras mingi tubli suhtlemisnäljas vanapapiga tutvuda.

      *

      Puhkuse alguse joovastus. Mina, Amélie Baron, viimase järgu pensionär, asun siis nüüdsest kuhjaga välja teenitud puhkust nautima. Kaugel nendest talumatutest pubekatest, kelle kinnisideeks on jopede firmamärgid räpp jalka seksiasjad, aga ainult mitte ühiskonnaõpetus. Kelle jutt mul kogu aeg peas keerles – need kõikvõimalikud Garbinid Lemarchand’id Bénahid Meunier’d Sernainid Aboulad Devalaire’id, kui ainult mõned puupead ära nimetada, Ei mai saand ülesannet ära teha tänaseks õppida õpimappi kokku panna küsitlust läbi viia kokkuvõtet kirjutada töölehti täita. Kategooriline Mai saand ja vastuseks minu märkustele tulid nende poolt ebaviisakad kommentaarid stiilis no on krõhva, eriti sitas tujus täna, ja poolsosinal ähvardused, mille puhul tegin näo, et ei kuule, See kuradima Paruness, kui ta mulle kahe paneb, siis lööb mul vanem vend tal näo sisse.

      Ma paluksin ühe espresso!

      *

      Palun proua. Hea kange.

      *

      Vabandage. Andestust. Vabandage. Olengi päral. Tunnen iga kord kergendust, kui kenasti kohale jõuan. Terrassi kiviplaadid, edasi vaipkate. Kohvikuruumi sisenemisel varitsevad omad ohud. Tundub, et sees on täielik vaikus, väga hea. Kui kelner laudade vahel saalib nagu tavaliselt nädalavahetustel, teinekord saateks puruneva klaasi klirin, siis seda ma küll pelgan. Peab ka vaatama, et ei jookseks vastu ust, mille mõni külmakartlik püsikunde on ehk kinni pannud. Kelneril on alati palav, kujutan ette kuidas tal on kraenööbid lahti ja särgivarrukad küünarnukkideni üles kääritud, värske õhu järele janunev mehike, kes peab ülimalt oluliseks, et inimesed ennast mõnusasti tunneksid. Mõnus olek, võlusõnad.

      Ja paistab, et tee ongi vaba. Laud vasakul, üks veel. Minu oma on järgmine. Mul on omad pidepunktid.

      *

      No kuhu rahvas siis täna läheb? Maitea. Lasin tunnid üle. Sai näindki Parunessi äraminekut vä? Ta pillas isegi pisara. Ära usu, ta ajab jama. Essa pingi pugejad nuuksusid võidu. Mutil on raudselt hea meel. Et ei pea tõmblema rohkem. Noo ei tea midagi. Mõni tudi kes tööl enam ei käi, mõtleb ju üldse, et on nurka visatud. Prügi­kasti nagu mul vanaisa ütles. Temal hakkas nii igav, et suri maha. Aga Paruness ei kärva kunagi. Leiab omale mingi okei otsa et vormis püsida. Mingi vabatahtliku värgi. Mis sa pakud, kas ta hakkab järelaitamist tegema või läheb mingisse abordivastaste üksusesse?

      *

      Mida see nüüd minust tahab? Nii palju vabu kohti ja tema sätib ennast otse minu vastu. Küll on jultunud tegelane. Kuigi päris kena tuleb tunnistada, kitsas nägu, lai laup, paksud juuksedki veel peas. Päris noormees enam ei ole, aga mingi kasimata papi ka mitte.

      Ta istus sinna kindlasti sellepärast, et kardab üksindust, tahab kedagi enda lähedale, ihkab südant puistata oma hädadest rääkida. Või lootustest. Rahulik mees, mitte kuigi lõbus. Oo ma võiksin. Mida? Talle naeratada. Öelda mõne lohutava sõna. Ei. Ärevus tuleb tagasi, kardan, et protees kukub suust välja. Ja peale selle on ta liiga tormakas, kasutab liiga avalikult võrgutusvõtteid, sirutab käsivarred välja, trummeldab sõrmedega laual, oi mina ennast juba puutuda ei lase. Jälestan halbu kombeid familiaarsust, ja mis siis kui veel mõni mu õpilane – endine õpilane – kusagil lähedal juhtub olema, Parunessile löödi kohvikus külge, see leviks homme mu üheksandike seas nagu kulutuli. Ei, need ei ole enam minu üheksandikud. Amet istub ikka nii sügavalt sees.

      Paruness, armsad lapsed – ee Paruness – Paruness – Kas. Ma tahaks. Ma ei tea. Tahaksin rääkida ja et mind kuulataks. Rääkimas. Ükskõik millest. Kas või ühiskonnaõpetusest. See on nüüd läbi. Amélie kullake, mine lippa ja osta need oma kümme lõngatokki ära. Täna õhtul ei oota ükski töö parandamist, istud teleka ees lood silmuseid. Puhas vill, ma ei salli sünteetikat. Kui see häbematu kodanik oleks nii kena ja teeks mulle tee vabaks. Nii-nii, neli kohvi ja jootraha. Kakskümmend kuus kakskümmend seitse kakskümmend kaheksa viiskümmend, mul käsi väriseb.

      Kott kinni, tänavad on pätte täis, ettevaatus ennekõike. Saatjata naine on kogu aeg ohus. Mees minu vastas püsib liikumatult. Armastus esimesest pilgust? Naeruväärne tema vanuses. Minu vanuses. Kui ta pea tõstab, siis ma ei lähe ära. Ütlen et. Ei. Midagi pole öelda. Vanaduspuhkus käes. Mis noorukest siin enam mängida. Ta hoiab pilku kindlalt maas. Parem ongi.

      Lubage härra. Olen hiljaks jäämas, mind oodatakse. Pole vaja tõusta, ma saan. Aitäh.

      *

      Ja teile? Kir nagu tavaliselt? Kohe toon. Loomulikult ma aitan teid pärast üle tee. Hakkavadki ummikud pihta. Isegi nägijal on oht auto alla jääda. Teile kuluks valge kepp ikka väga ära. Ennäe preilikene juba läinud. Kakskümmend viis kakskümmend seitse kakskümmend kaheksa viiskümmend, kõik olemas. Istusite tema lauda. Küllap arvas et meelega.

      *

      Sellel naisel oli nii mahe hääl. Oleksin tahtnud seda pikemalt kuulata. Talle vastata. Milline ta oli, see preilike?

      *

      Ütleks et. Noh nagu –

      *

      Milline siis?

      *

      Oh.

      Noor ja ilus.