Pöial-Liisi. Ганс Христиан Андерсен

ndersen

      Pöial-Liisi

Pöial-Liisi

      Hans Christian Andersen

      Tõlkis Krete Saak

      Toimetas Tuuli Kaalep

      Korrektuur Tuuli Elstrok

      ©Skymarket OÜ

      ISBN 978-9916-614-62-4 (epub)

      Elas kord naine, kes soovis endale kogu südamest lapsukest, kuid ei teadnud, kuidas teda leida. Nii läks ta vana nõia juurde ja ütles:

      „Minu südamesooviks on saada laps. Palun ütle mulle, mida peaksin tegema, et see juhtuks?“

      „Seda on lihtne korraldada,“ ütles nõid. „Siin on sulle üks odratera, kuid see ei ole selline oder, mida kasvatavad talunikud oma põldudel või mida söövad kanad. Külva see lillepotti ja jää ootama imet.“

      „Suur tänu!“ hüüatas naine. Ta andis nõiale kaksteist penni ja istutas koju jõudes odraseemne kohe lillepotti. Sellest kasvas kiiresti suur ja kaunis lill, mis nägi väga tulbi moodi välja.

      „Küll on kaunis lill!“ õhkas naine. Ta suudles armastusega selle erkpunaseid kroonlehti ja samal hetkel kõlas vali plaksatus ja lill avanes. Tulbiõie keskel rohelisel padjal istus pisike tütarlaps. Ta oli õrn ja kaunis, kuid ainult pöidlapikkune. Seetõttu kutsuti teda Pöial-Liisiks.

      Tema hälliks sai siledaks poleeritud pähklikoor, madrats selles oli tehtud kannikese sinistest kroonlehtedest ja tekiks sai ta peale roosi õielehe.

      Päeval mängis ta laual, kuhu naine pani taldriku, mille ümbritses lillepärjaga. Taldrikus oli vesi, mille peal ulpis suur tulbi kroonleht. Pöial-Liisi kasutas seda paadina. Nii võis ta triivida ühest taldriku otsast teise, mis oli väga võluv vaatepilt. Ta oskas ka laulda ja ta hääl kõlas nii pehmelt ja armsalt.

      Ühel õhtul, kui tüdruk lamas oma pisikeses voodis, hüppas läbi katkise aknaklaasi tuppa tohutu konn. Suur ja limane elukas plärtsatas otse lauale.

      „Siin on minu pojale täiuslik pruut!“ krooksatas konn. Ta haaras pähklikoore, milles Pöial-Liisi magas, ja hüppas sellega aknast välja aeda. Aias voolas lai jõgi, mille ääres oli mudane loog, kus konn oma pojaga elas. Poeg nägi välja täpselt nagu ta ema. „Krooks-krooks,“ oli kõik, mida ta väikest graatsilist tüdrukut nähes ütles.

      „Ära lärma, muidu äratad ta veel üles,“ noomis vana konn poega. „Tüdruk võib meie juurest plehku panna, ta on nii kerge nagu luige udusulg. Me viime ta jõkke, vesiroosi lehele. Sealt ei saa ta põgeneda.“

      Jõel kasvas palju laiade lehtedega vesiroose, mis tundusid veepinnal hõljuvat. Neist suurim oli kaldast kõige kaugemal ja just sinna viis vana konn pähklikoore, milles Pöial-Liisi magas.

      Järgmisel päeval ärkas vaene tüdruk varakult ja, nähes, et ta on kodust ära viidud, hakkas nutma. Suure rohelise lehe ümber oli ainult vesi ja sealt ei olnud kuidagi võimalik kaldale pääseda. Vana konn istus mudas ja kaunistas tuba roheliste kõrte ja kollaste vesiroosidega, et seda oma noore minia jaoks ilusaks teha. Siis ujus ta koos oma pojaga lehe juurde, millel Pöial-Liisi istus.

      Vana konn tegi tüdruku ees vees kniksu ja ütles: „Tutvustan sulle oma poega. Temast saab sinu abikaasa ja teil saab olema armas kodu meie mudamajas.“

      „Krooks-krooks,“ oli kõik, mida poeg ütles.

      Üksinda jäänud, istus Pöial-Liisi lehele maha ja kurvastas. Ta ei tahtnud elada mudases konnamajas ega tahtnud ka jubedat konnapoega endale abikaasaks. Väikesed kalad, kes ujusid lehte ümbritsevas vees, olid konna näinud ja tema juttu kuulnud. Nad pistsid oma pead veest välja, et väikest tüdrukut näha. Kohe hakkas neil kahju, et nii kaunis olend peab hakkama elama koos inetu konnaga. Ei, seda ei tohi juhtuda! Nad kogunesid rohelise varre ümber, mis lehte paigal hoidis ja närisid selle läbi. Leht triivis mööda jõge edasi ja Pöial-Liisi rändas sellega kaugele, kust konn teda kunagi ei leiaks.