kolm) vahemaandumisega tuhat tundi Ameerikasse, seal olen ajavahest ja magamatusest sooda ning et etenduseks osutub neljatunnine „Hamlet”. Kaunis Jude Law mängis rolli vaimustavalt hästi (olin enne arvanud, et ta on kena, ent võrdlemisi andetu filminäitleja), aga ma olin nii väsinud, et jäin juba pool tundi pärast etenduse algust esimest korda magama. Ja nii iga kahe minuti tagant kuni lõpuni. Tagasi hotelli pidime kõndima terve pika maa, mina hirmkõrgete kingadega, mis mu jalad kohe villi hõõrusid. Kuna kogu muu aja New Yorgis tegi Laurent tööd, oli see „jalutuskäik” tema jaoks ainus võimalus linna endasse hingata. Tuikusin unesegasena kõndida ja ükski mu palve ei pannud teda taksot peatama. Järgmise päeva kõndisin jälle hommikust õhtuni.
Mu ainus meelelahutus oli riideid vahetada. Õppisin selle mängu ühtedelt turistidelt Sardiinias. Nimelt olime Manhattanil täpselt 51 tundi. Kuna olin mööda maailma kõndimisest nii tüdinud, aga tahtsin kunagi vana naisena mäletada, et kui ma olin noor ja ilus, siis käisin Ameerikas, lasin need kaks päeva ennast pildistada – erinevates riietes, et tunduks, nagu oleksin seal olnud kaks nädalat.
Läksin välja suure käekotiga, šikk kootud valge mantel (ehk sõbranna vana pikk kampsun) seljas, juuksed lohakas krunnis. Palusin kellelgi endast pilti teha. Siis võtsin mantli ära ning järgmise „vaatamisväärsuse” juures olin jaki ja seeliku väel, juuksed hobusesabas, ning jälle palusin mõnel võõral pildistada. Järgmises kohas võtsin jaki seljast, panin ehted kõrva ja kaela ning tegin juuksed lahti. Klõps. Central Parkis panin seeliku peale maani seeliku ja koukisin käekotist välja teise jakikese. Klõps. Varjulisemas kohas, pooleldi põõsa taga võtsin jaki ära, panin lohvaka kleidi selga ning eemaldasin jukerdades selle alt pluusi, võtsin ära pika seeliku, punusin juuksed havisabasse ning panin kleidile vöö ja teised ehted. Klõps. Guggenheimi ees pilt tehtud, tõmbasin siivsalt pargipingil istudes kleidi alla järgmise seeliku ning võtsin kleidi ära ilmel, nagu eemaldaksin üksnes dressipluusi – puhusin vist suust ka õhku välja, et jätta möödujatele muljet, nagu mul oleks palav hakanud. Kleidi all oli must särgike. Metropolitani muuseumi ees lasin pildistada lähivaate, kus mu suur roheline Vietnami sall oli seotud nii, et nägi välja nagu uus pluus. Klõps. Mõnel pildil olin päikeseprillidega. Klõps. Vahepeal hiilisin tagasi hotelli, et esimese korruse tualetis järgmise foto jaoks püksid jalga tõmmata ja särk ära vahetada. Tagantjärele jäin isegi uskuma, et olin New Yorgis kaua. Manhattani saar on ju tibatilluke ja suure tahtmise korral jõuab selle kahe päevaga küll läbi marssida.
*
Tais tegime niisuguse kompromissi, et Laurent läks vahepeal hotelli ärikeskusesse tööd tegema, sest mul polnud reaalselt kuhugi minna. Olime kuurordis mingil saarel (ma isegi ei tea, millisel!) ning suutsin teda veenda, et ka mul on aeg-ajalt vaja arvutis oma „tööd” teha.
Ma kõndisin isegi 50-kraadises Bangkokis, rõvedas reostatud õhuga Bangkokis, kus nägin igal hetkel, kuidas ma kopsudesse bensiini ja muud jama sisse hingasin. Minu suitsetamine, mille pärast me Laurentiga alailma tülitsesime, ei tundunud sellise saastatuse juures mingi pahena. Hambad ristis, kõndisin toksiliselt umbses linnas kaheksarealiste autoteede vahel, sest tal oli konverentskõne ja ma pidin eest ära minema. Enne seda olime kakelnud raha pärast, mida tuli meie suhtes haiglaselt palju ette ja mida ma toona muidugi endale ei tunnistanud. Ja siis muudkui kõndisin. Õhk oli rõvepalav ja kleepuv.
Mäletan, kuidas olin umbes nelja-aastane ja tulin nuttes koju. Mu ema ootas juba lahtisel uksel ja ütles, et ta teab, et mul tegelikult ei ole valus. Ma kukkusin mänguväljakul, aga ega ma tervet teed ei nutnud. Alles kodu lähedale jõudes, teades, et ema on seal ja lohutab, tõmbasin emotsioonid uuesti üles. Kuigi valu oli ammu kadunud, ajas teadmine, et lohutaja on lähedal, jälle nutma. See jäi nii ka täiskasvanuna. Ma võisin mitu päeva tugevaid tundeid endas hoida, ent ema ukse juurde jõudes hakkasin nutma, nagu oleks just nüüd midagi halba juhtunud, ning rääkisin talle läbi pisarate, kuidas keegi mulle halvasti ütles.
„Millal?”
„Eelmisel reedel.”
Ma ei teagi, mis mind Tais rohkem ärritas – kas see, et Laurent mu jälle jalust ära ajas või et pidin vastikus võõras linnas üksi kõndima. Või üldsegi see, et mul polnud mitte kedagi, kellele kurta? „Mu elu on nii raske, pean sööma luksusrestoranides ja maailmas ilma ühegi kohustuseta ringi reisima, hirmkallites hotellides ööbima!” Kuidas saakski keegi kaasa tunda?
Malaisia oli mõnes mõttes veel hullem. Mitte kuhugi polnud kõndida. Veetsin terve päeva hotelli vastas ostukeskuses. Hommikul läksin sealt kohvi ostma, endal aju valutamas. Mäletan, et mul oli seljas pikk kleit (aga ei suuda meenutada, milline, sest jätsin ju lõpuks kõik oma endise elu osad maha) ja ma arvutasin, mida mu raha eest saab. Starbucksist sai kaks keskmist kohvi. Kui maksma hakkasin, selgus, et käibemaksu polnud hindadesse arvestatud, ja täishinna maksmiseks mul raha polnud. Teenindav noormees lasi mul osta käibekata, jäin talle peenikest võlgu. See liigutas mind nii väga, et pidin nutma hakkama. Võõraste põhjendamatu lahkus mõjub mulle alati nii. Nagu Vietnamis, polnud ka seal ühtki turisti.
Laurent oli oma kolleegidega hotellist kuhugi konverentsile sõitnud ning nad pidid naasma alles õhtusöögiks. Ootasin neid kokkulepitud ajal hotelli fuajees, kuid tunnid möödusid ja neid ikka polnud. CNN edastas nii palju just tol hetkel maailmas toimuvaid katastroofe, et oma väsimuses olin kindel, et nemadki on sattunud ühte sellisesse. Tundsin vaikset kurnatud paanikat. Jälle üksi kusagil kuradi maailmanurgas, ilma igasuguse rahata, isegi pass seifis luku taga koodiga, mida ma ei teadnud.
Aga tõeliselt kummastas ja õõnestas mind hoopis Birma.
*
Ma ei olnud vist oma soove ja tahtmisi varem kuigi hästi läbi mõelnud. Mulle oli tundunud hirmus eksootiline minna temaga kaasa Vietnamisse, Taisse, Malaisiasse ja Birmasse. Mul polnud aimugi, et maailmas on kohti, kus ei ole midagi teha, isegi vaadata mitte. Kust ma oleksin pidanud seda teadma? Telekast näidati ju alati välismaa vaatamisväärseid osi, mitte mingeid kolkaid nagu Kota Kinabalu või Si Racha. Lisaks nägi meie reis välja hoopis nii: Prantsusmaa-Tai-Vietnam-Tai-Malaisia-Tai-Birma-Tai-Prantsusmaa. See polnudki ju nii ammu, aga ma ei suuda meenutada, miks me pidime kogu aeg uuesti Taist läbi minema. Kahe nädala peale tegi see kokku äärmiselt palju tunde lennujaamades ja lennukites. Peale selle pidin iga kord Taisse jõudes seisma uuesti viisajärjekorras. Eelviimasel Tai-korral magasime mõned tunnid lennujaama hotellis ja siis lendasime edasi järgmisse riiki.
Lõpuks maandusime Birmas ning juba lennujaamas sain kultuurišoki. Lennukis oli ainult kümmekond inimest, sest riik oli veel välismaailmale suletud. Kõik inimesed, ka mehed, kandsid pikki seelikuid ja T-särke. Lennujaama seinte ääres seisid suured rõvedad süljeämbrid, millesse mööda minnes sülitati pruuni suutubakatatti, nii et sein ämbri taga nägi välja kui plahvatuslik kõhulahtisus.
Yangonis oli vist täpselt neli taksot.
Et maale sisse saada, olime pidanud oma ameteid valetama. Birma oli pool sajandit olnud suletud diktatuuririik. Ainsad liikuvad masinad olid vanad Ikaruse bussid ja eelajaloolised tundmatud automargid. Linnas sõitsid ringi vaid need viimased mõnikümmend sõidukit, mida oli suudetud viimased pool sajandit korras hoida, sest põlatud välismaalt ei tohtinud tuua isegi hädavajalikke varuosi.
Takso tagaistmel olid vedrud nii läbi, kui üldse olla saab, ning istme kate oli tehtud prügikottidest. Higi voolas kuumas mööda mu kintse musta kile peale ja ma kujutasin ette, kui paljud inimesed selle kile peale olid higistanud ja kuidas see kõik nüüd vastu mu paljaid reisi levis, bakterid minu ihu peale saades rõõmust prääksumas.
Ma olin vist juba siis hirmul. Takso aknad olid lahti ning käigukang oli mootoriga ühendatud nii, et sõidu ajal nägin läbi auto kohati puuduva põhja meie all jooksvat asfalti. Hoidsin paaniliselt oma kotist kinni, et sealt midagi maanteele ei kukuks.
Kunagi oli Rangoon olnud Briti impeeriumi uhkemaid linnu. Majad linna kaheksarealiste bulvarite ääres nägid välja nagu Estonia ooperimaja või Kadrioru loss, ainult et sajandi jooksul pea viimseni lagunenud, tühjad. Klaasideta aknad olid laudadega kinni naelutatud, mõnest aknast rippus välja räbaldunud pesu.
Hotellis