Mängud ajas. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Clifford D. Simak

silmad leidsid tugitoolis lebava mapi ja jäid seda vahtima.

      Ja kui teaksid, ütles ta jälle, ei usuks nad seda.

      Kui nad laeva üle vaatavad, siis on nad muidugi mõnevõrra imestunud. See võiks praegu juhtunut mingil määral selgitada. Kuid neil polnud aega laeva üle vaadata. Nad ei oodanud minutitki. Nad valetasid mulle ja tegelesid minuga samast hetkest peale, kui maandusin.

      Davis lükkas mu teleporti ja krabas oma vidifoni nagu hull. Ja Ferdinand teadis, et olen tulemas, ta teadis, et näeb mind, kui ümber pöörab. Ja tüdruk – see graniithallide silmadega tüdruk?

      Sutton tõusis üles ja ringutas. Kõigepealt vann ja habemeajamine, ütles ta endale. Ja siis mõned rõivad ja hommikusöök. Vidikõne või paar.

      Ära käitu, nagu oleksid närvis, hoiatas ta ennast. Käitu loomulikult. Noki nina. Räägi iseendaga. Pigista vistrikku. Süga selga vastu uksepiita. Käitu, nagu arvaksid, et oled üksi.

      Aga ole ettevaatlik.

      Keegi jälgib sind.