Kolmandas klassis organiseerisin kooli taga spordiväljakul ennustusvõistlusi. Lapsed said oma lõuna- või taskurahaga teha panuseid minu korraldatud võistlustel. Panuseid sai teha tulemustele peaaegu igas asjas: jooksmises, maadluses, puu otsa ronimises. Ma sain teada, mis on võidutõenäosus ja kuidas kihlveod toimivad, ning Toby tegeles arvutamisega. Tema on meie meeskonnas numbritega tegeleja. Me teenisime vist umbes sada dollarit, enne kui preili Jensen meie äri kinni pani, sest Sam McVean kitus talle ära, et kaotas oma lõunasöögiraha turnimise võistluses. Siis pidime kogu raha tagasi andma ja laste ja nende vanemate ees vabandust paluma ja kaks nädalat kooliümbrust koristama. Nii et kui öeldakse, et hasartmängudes on kõik kaotajad, siis see peab küll paika. Me kulutasime palju aega ja energiat, aga lõpuks olime tühjade pihkudega … See võtab minu jaoks hasartmängud üsna kenasti kokku. Nii et me otsustasime, et kihlvedudega me rohkem käsi ei määri, ja liikusime edasi õige äri tegemise juurde.
Neljandas klassis juhtisin ma talvel ujula riietusruumist spiooniagentuuri. Minu alluvuses töötas viis spiooni, keda sai palgata kedagi terve lõunavahetunni aja jälitama ja nende liikumistest teavitama. Toby kirjutas aruandeid ja viis neid kohale ja kasum oli hea, kuni ujula suvel avati ja me pidime oma kontorist välja kolima. Üüri peale minevad üldkulud on äris alati tohutu murekoht.
Selle aasta alguses sündis Koolitükid Korda. Toby muretses, et see äri on põhimõtteliselt petmine. Ma ei saa just öelda, et ta eksis, aga mulle endale meeldis pigem mõelda, et osutame teenust. Väikese summa eest – mille hulka kuulus muidugi vahendustasu – viisin ma kokku lapsed, kellel oli vaja koolitükke teha, ja lapsed, kellele meeldis neid teha. Vaadake, mõnel lapsel on tihe seltsielu ja tal pole koduste ülesannete jaoks aega. Ja mõnele kohe meeldib koduseid ülesandeid teha ja tal ei saa sellest küllalt. Mina viisin lihtsalt pakkumise ja nõudluse kokku – puhtalt hea ärivaist.
Selgitasin Tobyle, et tegelikult ei tee meie midagi valesti. Meie ei lasknud oma koduseid ülesandeid teistel ära teha JA meie ei teinud teiste eest koduseid ülesandeid ära.
Toby ütles, et see on kahtlane värk.
Mina ütlesin, et see on loov mõtlemine.
Toby ei olnud minuga nõus ja pani selle äri üsna kiiresti kinni.
Aga rahaga ongi ju nii. Mõnikord tuleb olla loov. Mu mamps töötab täiskohaga ja paps hoolitseb laste eest. Meil on täitsa norm maja, aga iga kuu lõpus nad kraabivad raha kokku, et kõikide arvete ja muude värkide eest tasuda. Sellepärast, et tavalise inimese moodi tööl käimine ei ole loov. Kui mina vanemaks saan, ei toimu mingit raha kokkukraapimist. Ma ostan emale ja isale maja ning maksan nende arved, et nad ei peaks selle pärast muretsema. Valin suure maja, nii et kõik mu vennad ja õed saavad ka seal elada. Minul on muidugi oma maja, aga raha pärast ei pea keegi muretsema. Mitte keegi.
Isegi mitte Toby. Mitte et Toby muretseks tegelikult raha pärast … mis on veider, sest Toby muretseb peaaegu kõige pärast. Ta on ärev poiss. Aga ta on väga tark. Tõenäoliselt targem kui mina. Lihtsalt vaiksem. Inimesed arvavad, et ma ei hinda Tobyt, aga nad eksivad. Ma tean igasuguse kahtluseta, et Tobyst paremat sõpra pole olemaski. Ma lihtsalt ei ütle talle seda, sest sedasorti jutt on minu jaoks pisut liiga imal.
Aga ma tahan Tobyle oma tänu üles näidata, nii et eraldan talle vist täitsa oma peatüki. See on vähim, mida ta väärib pärast seda, mis ta minu heaks tegi.
3. PEATÜKK
TOBY
2. nõuanne
OTSI ENDALE TOBY-SUGUNE PARIM SÕBER!
Toby on väga-väga kasulik. Ta oskab suurepäraselt nimekirju koostada, asju organiseerida, märkmeid teha, kalendrit uuendada, arveid korras hoida ja kõiki mu suurepäraseid mõtteid ära kuulata. Lisaks on ta mu parim sõber olnud sellest ajast peale, kui olime kolmesed, nii et meid seob pikk minevik.
Sõpruse juures on kõige tähtsam usaldus. Ja mina usaldan Tobyt täielikult. Räägin talle kõikidest oma geniaalsetest äriskeemidest ega muretse kunagi, et ta need ära näppab ja minuta miljoneid teenima hakkab. Ta elab minust kolm maja eemal, teisel pool tänavat. Seitsmeaastast sõprust on raske vaid mõne sõnaga kirjeldada. See on ju terve eluaeg!
Toby sai eelmise aasta lõpus kümneseks. See, kuidas ta oma sünnipäeva veetis, annab mu sõbrast minu meelest päris hea ettekujutuse.
Oli kolmapäev, nii et Tobyl olid edasijõudnutele mõeldud tunnid – jah, hea küll, ta saab koolis paremini hakkama kui mina, AGA kui tunniplaani lisataks äriõpetus, nagu palusin, saaksin talle mõnes asjas ikka silmad ette teha. Igatahes, leidsin ta vahetunnis lõpuks üles. Raamatukogust! Oleksin pidanud arvama. Toby veedaks seal terve päeva, kui saaks. Ta vaatas ainiti arvutiekraani ega isegi näinud, et ma sisse tulin. Hiilisin talle selja taha ja viskasin ta ette plastkarbi.
„Palju õnne sünnipäevaks!”
Ta keeras end ringi. „Kas see on see, mis ma arvan?”
„Just nimelt. Paps ütles, et ta pani seekord pisut rohkem jalapenosid sisse. Sa ju ei võtnud lõunasööki kaasa, ega?”
„Muidugi mitte. Mu mampsid ju teavad.”
See traditsioon on kestnud terve igaviku. Paps teeb Tobyle tema sünnipäeval lõunasöögi. Alati. Isegi kui Toby on koolis. Ta mampsid on ülilahedad, aga nad pole suuremat asi kokad. Paaril viimasel aastal on paps Tobyle enchilada’sid teinud.
Toby tegi kaane lahti ja nuusutas lõunasööki. „Nii hea.”
Kuna mina olen pärit viielapselisest perest, siis meie sünnipäevapidusid ei pea. See oleks mampsile ja papsile pööraselt kulukas. Aga me saame oma sünnipäeval kõike ise valida. Mida me lõunasöögiks tahame. Mida me telekast vaatame. Mida me tol päeval teeme (kui just pole koolipäev – koolis käimine ei kuulu arutamisele). Toby pere on meie traditsiooni üle võtnud, kuigi neil on ainult üks laps.
„No nii, mis sa hommikusöögiks said?” küsisin ma.
„Banaanipannkooke.”
„Mõnus! Kas kingid said enne kooli või saad pärast?”
„Enne.”
„Nii? Mis sa said?”
Toby naeratas mulle laialt ja osutas arvutiekraanile.
Mulle naeratas vastu umbes seitsmeaastane väike tüdruk. Tema kohal seisis kiri:
ANYA ON KEENIAST PÄRIT TÜDRUK, KES VAJAB SONGAOPERATSIOONIKS 253 $.
„Kellegi ravikulude tasumine, Toby? Päriselt? Sünnipäevakingiks?”
Toby noogutas. „Ma saan ise valida, kelle. Võtan vist Anya.”
Toby avastas watsi.org lehe paar kuud enne oma sünnipäeva. Vaadake ise järele, see on üsna lahe. Seal on palju teistest riikidest pärit inimesi, kes vajavad operatsiooni. Seal on kirjas, kui palju iga operatsioon maksma läheb, ja sa saad raha annetada, et see saaks tehtud. Toby kulutab alati oma taskuraha ja enda osa meie kasumist selle veebilehe peale. Ta annab sularaha oma mampsidele ja nemad teevad interneti teel krediitkaardiga annetuse. Oleks mul ka ometi krediitkaart! Toby kasutas eelmisel aastal garaažimüügist teenitud raha selleks, et mingi Kambodža laps saaks minna silmaoperatsioonile. Mina ostsin selle eest Scott Pape’i raamatu „Paljasjalgne investor”. Jah – Toby on parem inimene kui mina.
Vedasin Toby raamatukogust välja mänguväljakule. Paps oli teinud mõned muffinid, nii et ma olin Tobyle väikese sünnipäevalaua üles seadnud ja mõned sõbrad ootasid meid. Laulsime sünnipäevalaulu ja mugisime papsi tehtud muffineid.
Järgmises tunnis tegime härra Deeryga matemaatikat. Mis sisuliselt tähendas seda, et enam õnnelikum poleks Toby saanud olla. Toby on arvudemaailmas VÄGA osav. Nagu Ada Lovelace. Kui te ei tea, kes on Ada Lovelace – guugeldage! Ta oli põhimõtteliselt maailma esimene programmeerija ja