n>
Algupärandi tiitel:
Maurice Leblanc
Arsène Lupin, Gentleman-Thief
Paris, Le Livre de Poche, 1962
Korrektuuri lugenud Milvi Teesalu
Kaane kujundanud Piia Stranberg
Kaanefoto: Shutterstock / Ridkous Mykhail / Syda Productions
Autoriõigus tõlkele: Tatjana Hallapi pärijad ja OÜ Eesti Raamat, 2021
Kõik õigused kaitstud.
ISBN 978-9916-12-112-2
ISBN 978-9916-12-113-9 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
I
Arsène Lupini arreteerimine
Kummaline reis! Ometi oli selle algus olnud nii meeldiv! Mina isiklikult ei mäleta ühtegi reisi, mis oleks paljutõotavamalt alanud. Provence on kiire ja mugav ookeaniaurik, selle kapten ääretult armastusväärne mees. Laevale oli kogunenud kõige valitum seltskond. Sõlmiti suhteid, organiseeriti meelelahutusi. Meid valdas vaimustav tunne, et olime maailmast eraldatud ja jäetud iseenda hooleks otsekui tundmatul saarel, ja järelikult olime sunnitud sõlmima lähedasemaid suhteid.
Ja me sõlmisime neid ...
Kas te olete kunagi mõelnud sellele, kui omapärane ja ootamatu on selline inimeste grupeering, kes veel eile üksteist ei tundnud ja kes nüüd mõningate päevade jooksul elavad kõige lähedasemat elu lõputu taeva ja määratu mere vahel, trotsivad ühiselt ookeani raevu, lainete hirmuäratavat rünnakut ja uniste vete salakavalat rahu?
See on tegelikult omamoodi traagiline lühendvariant elust enesest kõigi oma tormide ja ülevusega, üksluisuse ja mitmepalgelisusega, ja vahest sellepärast maitstaksegi palavikulise kiiruga ja intensiivsema naudinguihaga lühikest reisi, mille lõpp oli teada juba tema algushetkel.
Ent juba hea hulk aastaid pakub üks seik kummalisel moel lisa ülesõidu elamustele. Väike ujuv saar on ikka veel seotud selle maailmaga, millest ta arvas olevat vabanenud. Eksisteerib side, mis keset ookeani ajuti katkeb ja keset ookeani ajuti taas sõlmub. Traadita telegraaf! Kutsed ühest teisest maailmast, kust saadakse sõnumeid kõige saladuslikumal kombel. Kujutlusvõime ei saa enam silme ette manada traate, mille kaudu libiseb edasi nähtamatu sõnum. Saladus on palju hoomamatum, poeetilisem ja abiks tuleb võtta tuuletiivad, et seletada seda uut imet.
Nõnda tundsime reisi esimestel tundidel, et meid jälitas, eskortis, isegi ennetas see kauge hääl, mis aeg-ajalt sosistas kellelegi meist kõrva mõningaid sõnu sealt. Kaks sõpra rääkisid minuga. Veel kümme, kakskümmend saatsid meile kõigile kaugusest oma nukraid või naeratavaid hüvastijätte.
Järgmisel päeval, viiesaja miili kaugusel Prantsusmaa rannikust, edastas traadita telegraaf meile tormisel pärastlõunal telegrammi, mille sisu oli järgmine:
Arsène Lupin pardal, esimeses klassis, heledad juuksed, paremal käsivarrel haav, sõidab nime all R ...
Sel hetkel raksatas tugev kõuemürin tumedas taevas. Elektrilained katkesid. Ülejäänud osa telegrammist meieni ei jõudnud. Nimest, mille taha Arsène Lupin end varjas, oli teada vaid esimene täht.
Ma ei kahtle sugugi, et kui tegu olnuks mis tahes muu sõnumiga, oleksid nii telegrafistid kui ka laeva komissar ja kapten saladust hoolikalt hoidnud. Kuid on seiku, mis näivad murdvat ka kõige rangema diskreetsuse. Veel samal päeval, ehkki ükski hing ei osanud öelda, mil viisil sõnum oli levinud, teadsid kõik, et kurikuulus Arsène Lupin varjas end meie seas.
Arsène Lupin meie seas! Tabamatu varas, kelle vägitegudest räägiti kõigis ajalehtedes juba mitu kuud! Mõistatuslik isik, kellega meie parim politseinik, eakas Ganimard oli alustanud kahevõitlust elu ja surma peale, võitlust, mille ootamatud pöörded arenesid nii värvikalt. Ülimalt leidlik džentelmen Arsène Lupin tegutses üksnes lossides ja salongides; ühel ööl, kui ta oli tunginud parun Schormani majja, oli ta sealt lahkunud tühjade kätega ja jätnud endast maha visiitkaardi teatega:
Härrasvaras Arsène Lupin tuleb tagasi, kui mööbel on ehtne.
Arsène Lupin oli mees tuhande näoga: järgemööda autojuht, silmapaistev isik, bookmaker, rikka perekonna võsu, nooruk, rauk, proovireisija Marseille’st, vene arst, hispaania toreero.
Mõistetagu olukorda õigesti: Arsène Lupin kõnnib ringi ookeaniauriku suhteliselt kitsas ruumis – mis ma räägin! – väikeses esimese klassi nurgakeses, kus inimesed vahetpidamata kokku juhtuvad –söögisaalis, salongis, suitsetamistoas! Arsène Lupin oli võib-olla see härra ... või too ... minu lauanaaber ... minu kajutikaaslane ...
„Ja see kestab veel viis korda kakskümmend neli tundi!” hüüdis järgmisel päeval miss Nelly Underdown. „See on ju väljakannatamatu! Ma loodan, et ta arreteeritakse!”
Ja minu poole pöördudes:
„Teie, härra d’Andrézy, olete juba nii heal jalal kapteniga, kas teie ei tea midagi?”
Oleksin meeleldi tahtnud midagi teada, et meeldida miss Nellyle! Ta oli üks neid vaimustavaid olendeid, kes kõikjal, kus nad ka ei viibiks, hõivavad otsemaid kõige silmapaistvama koha. Nende ilu pimestab samavõrd kui varandus. Neid ümbritseb innukas vaimustatud imetlejate ring.
Kasvanud Pariisis prantslannast ema käe all, oli ta nüüd minemas oma isa, päratu rikka Underdowni juurde Chicagos. Teda saatis üks tema sõbratare, leedi Jerland.
Esimesest hetkest peale olin otsustanud temaga flirtida. Ent reisi tihedas läbikäimises ajas tema sarm mind segadusse, ja kui tema suurte tumedate silmade pilk minu pilguga ristus, tundsin end olevat liiga tugevate tunnete võimuses flirdi alustamiseks. Minu austusavaldused võttis ta sellest hoolimata vastu teatava heatahtlikkusega. Ta suvatses naerda mu teravmeelsuste peale ja tunda huvi minu naljalookeste vastu. Ta näis suhtuvat kerge sümpaatiaga minu innukasse teenistusvalmidusse.
Vahest üksainus rivaal võinuks mulle muret teha. See oli üsna kena poiss, elegantne, reserveeritud; tema vaikivat tusatuju näis miss Nelly ajuti eelistavat minu kui pariislase pigem „väljapoole suunatud” käitumismaneerile.
Ta oli parasjagu miss Nellyt ümbritsevas imetlejate ringis, kui miss Nelly mind kõnetas. Me olime tekil, istudes mugavates kiiktoolides. Eilne torm oli taeva selgeks löönud. Oli mõnus hetk.
„Ma ei tea midagi lähemalt, preili,” vastasin ma talle, „aga kas on siis võimatu omal käel pisut asja uurida, teha seda niisama hästi, kui teeks seda vana Ganimard, Arsène Lupini isiklik vaenlane.”
„Ohoh, kas te ei arva endast liiga palju?”
„Mis mõttes? On siis küsimus nii keeruline?”
„Väga keeruline.”
„Te unustate üksikasjad, mis on meil teada, et seda lahendada.”
„Millised üksikasjad?”
„Esiteks, Lupin esineb nime all R ...”
„Pisut ähmane tundemärk.”
„Teiseks, ta reisib üksi.”
„Just nagu sellest aitaks!”
„Kolmandaks, tal on heledad juuksed.”
„Ja edasi?”
„Edasi tuleb meil lihtsalt vaadata reisijate nimekirja ja tegutseda elimineerimise meetodil.”
Nimekiri oli mul taskus. Võtsin selle välja ja lasksin sellest pilgu üle libiseda.
„Kõigepealt pean ütlema, et on vaid kolmteist isikut, kelle nimetäht meie tähelepanu äratab.”
„Ainult kolmteist?”
„Esimeses klassis jah. Nendest kolmeteistkümnest härra R-ist, nagu te võite kindlaks teha, on üheksal kaasas