selgelt Arsène Lupini humoorikat meelelaadi, ta oli küll varas, aga ühtlasi kirglik asjaarmastaja. Kahtlemata töötas ta huvi ja kutsumuse ajel, aga kindlasti ka lõbu pärast. Temast jäi mulje kui inimesest, kes tundis lõbu tükist, mida kavatseb mängida, ja kes kulisside taga naerab laginal oma vaimuvälgatuste ja väljamõeldud situatsioonide üle.
Päris kindlasti oli ta kunstnik omal alal, ja kui ma jälgisin sünget ja kangekaelset Rozaine’i ning mõtlesin selle kummalise isiku kaheldamatule topeltrollile, ei saanud ma temast rääkida teatava vaimustuseta.
Ent eelviimasel ööl kuulis vahiohvitser oigamist teki kõige pimedamas nurgas. Ta astus ligemale. Üks mees lamas maas, pea mässitud väga paksu halli salli, randmed kinni seotud peenikese nööriga.
Mees vabastati köidikutest ja aidati üles. Ta eest kanti hoolt.
See mees oli Rozaine.
Rozaine’ile oli kallale tungitud ühe tema uurimisretke ajal, ta oli maha paisatud ja paljaks riisutud. Tema riiete külge oli nõelaga kinnitatud visiitkaart, millel olid järgmised sõnad:
Arsène Lupin võtab tänuga vastu härra Rozaine’i kümme tuhat franki.
Tegelikult sisaldas varasttud rahatasku kakskümmend tuhandefrangist rahatähte.
Loomulikult süüdistati õnnetut selles, et ta simuleeris rünnakut iseenda vastu. Ent peale selle, et tal oli võimatu ennast sel viisil kinni siduda, tehti kindlaks, et visiitkaardi käekiri oli absoluutselt erinev Rozaine’i käekirjast, ja vastupidi, sarnanes äravahetamiseni Arsène Lupini käekirjaga, mis oli ära toodud ühes pardal leitud vanas ajalehes.
Nõnda siis ei olnud Rozaine enam Arsène Lupin. Rozaine oli Rozaine, Bordeaux’ kaupmehe poeg. Arsène Lupini kohalolek sai veel kord kinnitust, ja kui hirmuäratava teo läbi!
Kõiki valdas pöörane hirm. Keegi ei julgenud enam üksi oma kajutisse jääda ega kõrvalisematesse paikadesse jalga tõsta. Ettevaatusest grupeerusid üksteisele kindlad inimesed omavahel. Ja veelgi enam, vaistlik umbusaldus lahutas kõige lähedasemaid. Sest ähvardus ei tulnud ühelt eraldiseisvalt isikult, mis oleks olnud vähem ohtlik. Arsène Lupin oli nüüd ... kõik inimesed. Meie erutatud kujutlusvõime omistas talle imelise ja piiramatu võimu. Oletati, et ta on võimeline kõige ootamatumateks ümberkehastumisteks, olla järgemööda austusväärne major Rawson või üllas markii de Raverdan, või koguni, sest ei piirdutud enam süüdistava algustähega, see või teine kõigi poolt tuntud isik, kellel oli naine, lapsed, teenijad.
Esimesed traadita telegraafi teel saabunud telegrammid ei toonud midagi uut. Vähemasti ei teatanud kapten meile neist ja sedasorti vaikus ei saanud meid loomulikult rahustada.
Viimane päev näis seetõttu lõputult pikk. Elati õnnetuse ärevas ootuses. Seekord ei ole enam tegu vargusega, tavalise rünnakuga, seekord toimub kuritegu, mõrv. Arvati, et Arsène Lupin ei piirdu nende kahe tühise vargusega. Olukorras, kus võimuesindajad olid täiesti abitud, tarvitses temal kui laeva tõelisel isandal vaid tahta, temale oli kõik lubatud, ta käsutas varanduste ja elude üle.
Pean tunnistama, et mulle olid need vaimustavad tunnid, sest nad kinkisid mulle miss Nelly usalduse. Juba loomult kergesti erutuv miss Nelly, kellele need paljud sündmused olid tugevat mõju avaldanud, otsis spontaanselt minu juurest tuge ja kindlust, mida ma talle heameelega pakkusin.
Sisimas ma õnnistasin Arsène Lupini. Kas mitte tema ei lähendanud meid? Kas mitte tänu temale polnud mul õigus lasta end vallata kauneimatest unelmatest? Armuunelmatest ja ka vähem kimäärsetest unistustest, miks seda mitte tunnistada? Andrézyd pärinesid korralikust Poitou suguvõsast, ent nende vapikuld on pisut tuhmunud ja minu arvates polnud ühele aadlikule sugugi sobimatu unistada oma nime kaotatud sära taastamisest.
Ja need unistused, ma tajusin seda, ei riivanud sugugi Nellyt. Tema naeratavad silmad lubasid mul neid heietada. Tema mahe hääl andis mulle lootust.
Kuni viimase hetkeni jäime me reelingule nõjatudes teineteise kõrvale, sellal kui Ameerika rannajoon liikus meile vastu.
Läbiotsimised olid katkestatud. Lihtsalt oodati. Alates esimese klassi reisijatest kuni emigrantidest kubiseva vahetekini oodati ülimat hetke, mil laheneks lahendamatu mõistatus. Kes oli Arsène Lupin? Millise nime, millise maski taha varjas end kurikuulus Arsène Lupin?
Ja see ülim hetk tuli. Peaksin ma elama saja-aastaseks, ikkagi ei unusta ma sellest pisimatki üksikasja.
„Kui kahvatu te olete, miss Nelly,” ütlesin oma kaaslasele, kes üsnagi nõrkenult mu käsivarrele toetus.
„Ja teie!” vastas ta. „Oh, te olete nii muutunud!”
„Mõtelge ometi, see hetk on nii põnev ja ma olen õnnelik, et saan selle teie kõrval üle elada, miss Nelly. Mulle paistab, et teie mälu teinekord ...”
Ta ei kuulanud, hingeldas ja oli erutatud. Trapp lasti maha. Aga enne kui meie saime õiguse sellele astuda, tulid inimesed pardale: tolliametnikud, mundris mehed, pakikandjad.
Miss Nelly kogeles:
„Kui tehakse kindlaks, et Arsène Lupin on pagenud ülesõidu ajal, ei üllataks see mind sugugi.”
„Võib-olla ta eelistas surma au kaotamisele ja hüppas Atlandi ookeani, et pääseda arreteerimisest.”
„Ärge naerge,” ütles ta ärritatult.
Äkki ma võpatasin, ja kuna ta küsivalt minu poole pöördus, ütlesin ma talle:
„Kas te näete seda väikest kasvu vana meest, kes seisab trapi otsa juures?”
„Tal on vihmavari käes ja seljas oliivroheline redingot?”
„See on Ganimard.”
„Ganimard?”
„Jah, kuulus politseinik, kes on vandunud, et ta arreteerib Arsène Lupini oma kätega. Ah, nüüd ma mõistan, miks ei tulnud teateid siitpoolt ookeani kaldalt. Ganimard oli siin. Tema eelistab, et ükski inimene ei topiks oma nina tema väikestesse asjadesse.”
„Nii et Arsène Lupin võib kindel olla, et ta võetakse kinni?”
„Kes teab? Paistab, et Ganimard on teda näinud ainult grimeeritult ja maskeeritult. Juhul muidugi, kui ta tema valenime ei tea ...”
„Ah,” hüüatas miss Nelly naistele omase pisut julma uudishimuga, „ma tahaksin tema arreteerimise juures olla!”
„Kannatust! Kahtlemata on Arsène juba märganud oma vaenlase kohalolekut. Ta eelistab minna viimaste seas, kui vanamehe silm on juba väsinud.”
Algas laevalt maha minek. Oma vihmavarjule toetudes ei paistnud Ganimard huvi tundvat kahe balustraadi vahel tungleva rahvahulga vastu. Ma märkasin, et tema selja taga seisev laevaohvitser talle aeg-ajalt selgitusi jagas.
Markii de Raverdan, major Rawson, itaallane Rivolta läksid mööda ja veel ja veel palju inimesi ... Nüüd nägin, et Rozaine ligines.
Vaene Rozaine! Paistis, et ta ei olnud oma ebaõnnestumistest veel toibunud.
„Võib-olla see on siiski tema,” ütles miss Nelly. „Mida teie arvate?”
„Minu arvates oleks väga huvitav näha ühel pildil Ganimard’i ja Rozaine’i. Võtke mu aparaat, mul on nii palju asju.”
Andsin selle tema kätte, aga liiga hilja, et ta oleks seda kasutada saanud. Rozaine läks mööda. Ohvitser kummardus Ganimard’i kõrva juurde, too kehitas kergelt õlgu ja Rozaine läks mööda.
Aga mu jumal, kes siis oli Arsène Lupin?
„Jah,” ütles miss Nelly valjusti, „kes ta on?”
Oli jäänud veel vaid paarkümmend inimest. Miss Nelly seiras neid ebamäärase hirmutundega, et tema oli nende kahekümne inimese seas.
Ma ütlesin miss Nellyle:
„Me ei või enam kauem