btitle>Imbi Neeme
Originaal:
Imbi Neeme
The Spill
Viking Australia 2020
This project has been assisted by the Australian Government through the Australia Council for the Arts, its arts funding and advisory body.
Raamatu väljaandmist on toetanud Austraalia valitsus oma kunstide rahastamise ja nõuandva organi Austraalia Kunstinõukogu kaudu.
Toimetanud Marju Lina
Kaane kujundanud Ande Kaalep
Teostanud Anu Ristmets
Text Copyright © Imbi Neeme, 2020
First published by Penguin Random House Australia Pty Ltd.
This edition published by arrangement with Penguin Random House Australia Pty Ltd.
Autoriõigus tõlkele: Ülle Okas ja OÜ Eesti Raamat, 2021
Kõik õigused kaitstud.
ISBN 978-9916-12-110-8 (köites)
ISBN 978-9916-12-111-5 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Pühendan raamatu oma õdedele
Pärast avariid
1982
Kaks tüdrukut ootasid Bruce Rocki kõrtsi verandal oma ema. Koht pakkus küll päikesevarju, kuid mitte piisavalt leevendust hilise pärastlõunase kuumuse eest. Nad kõigutasid oodates jalgu, pannes kuuma õhu ja punase tolmu aeglaselt liikuma. Nende jalge ees lamavad koerad lõõtsutasid, oodates kannatlikult kõrtsis aega veetvaid peremehi.
Tüdrukute ema Tina oli samuti seal, pidades kohalike meestega õllejoomises sammu. See oli talle nagu ravim, mida ta vajas õnnetusejärgse šoki tõttu ja hommiku pärast, mis oli avariini viinud. Kohalikke jällegi lõbustas, et linnadaam istus koos nendega baaris, justkui kuulunukski sinna.
„Mu neetud abikaasa sõidab siia sellest neetud Perthist,“ rääkis ta meestele. „Kõik ühe neetud autoõnnetuse pärast.“
Üks vanem mees tõstis klaasi. „Neetud õnnetuse terviseks!“ hüüdis ta.
„Neetud õnnetuse terviseks!“ kordasid kajana teised baarikülastajad õlleklaasidega vehkides.
Tina naeris ja tõstis ka oma klaasi, nagu oleks avarii tähistamist väärt sündmus.
Aeg-ajalt tõi kõrtsmik väljas ootavatele tüdrukutele limonaadi, mis lõpuks pigem veeks muutus, sest jää sulas nii kiiresti.
Kolmandal korral tuli Tina koos temaga, et anda neile pakk soola ja äädikaga valmistatud kartulikrõpse.
Samantha hüppas ema nähes otsekohe jalule. „Kas isa juba tuleb?“ päris ta, kuid ema pilk oli kõrtsmikule suunatud.
„Kas Bevan ei hoolitse meie eest suurepäraselt,“ märkis ta, kaashäälikud joodud õllest ebaselged.
„Evan,“ parandas teda kõrtsmik.
„Evan. Mida te ütlema peate, tüdrukud?“
Lapsed tänasid kõrtsmikku ühel häälel, ebakõlaks oli vaid see, et üks nimetas meest Bevaniks ja teine Evaniks.
Evan/Bevan noogutas põgusalt ja kadus majja. Tina tahtis talle järgneda, aga Samantha haaras tal käest.
„Emme?“ küsis ta. Küsimusele isa kohta oli vastus saamata.
„Jah, Sammy,“ vastas Tina ohkega, kui oma käe õrnalt tütre haardest vabastas. „Su isa on teel siia … kuigi mis kasu sellest on.“
Kui naine lükkas baariukse lahti, kostis sees olevatelt meestelt tema tagasituleku puhul rõõmuhõise.
„Mis sa arvad, kas isa jõuab varsti siia?“ küsis Samantha Nicole’ilt.
„Jah,“ vastas Nicole. Vanema õena tundis ta sageli kohustust näida kindlamana, kui end tegelikult tundis.
„Mida sa arvad, miks auto kummuli paiskus?“
„Minu meelest võttis ema kurvi liiga kiiresti.“
„Kas sina palusid tal kiiresti sõita?“
„Ei!“ vastas Nicole solvunult. „Miks ma oleksin pidanud paluma emal seda teha?“
„Sest sa tahtsid telekast „Noorte talentide“ saadet vaadata.“
„Ära räägi rumalusi,“ ütles Nicole kulmu kortsutades.
Mõlemad tüdrukud jätkasid jalgade kõlgutamist. Samantha reiel, põlvest veidi kõrgemal, oli muljutud koht juba paistes.
„See muutub kenasti värviliseks,“ märkis tüdruk rahulolevalt. „Esmaspäeval näitan seda koolis kõigile.“
Nicole jätkas mossitamist. Samantha sirutas käe ja puudutas õe plaastriga kaetud vasakut kulmu. „Kas valutab?“ päris ta.
Nicole kehitas õlgu. „Veidike.“
„Sinu haav ei ole nii suur kui minu sinikas,“ sõnas Samantha kokkuvõtvalt, enne kui märkas Nicole’i kleidi esikülje taskust midagi välja turritamas. „Kuule, mis sul taskus on?“
„Ei midagi,“ vastas Nicole moel, mis vihjas selgelt asjaolule, et tegu on millegi olulisega.
„See on pulgakomm. Nii pole aus!“ karjus Samantha. „Miks sina said pulgakommi ja mina mitte?“
„Sest mulle tehti õmblused,“ ütles Nicole.
Pärast avariid olid mõned möödujad peatunud, kõik kolm mähiti tekkidesse ja toimetati furgoonautos Bruce Rocki haiglasse. Neil tuli kaks tundi EMO-s oodata, kaaslasteks laupäevaste spordivigastustega inimesed, kuid meditsiinilist sekkumist vajas vaid Nicole. Õde oli andnud tüdrukule vapruse eest pulgakommi, mille viimane ka vastu võttis, kuigi oli nüüd juba seitsmendas klassis ja pulgakommide jaoks liiga vana.
„Minu sinikas on suurem ja mina ei saanud midagi,“ vingus Samantha. „Kuule, me võime seda jagada. Lakume kordamööda.“
„See on jälk.“
Samantha üritas pulgakommi õe taskust endale haarata. „Anna see mulle. Need ei meeldi sulle nagunii.“ Ta tõstis häält ja sarnanes kannuga, milles vesi kohe keema hakkab.
Nicole ohkas ja ulatas maiuse õele. Alati oli parem järele anda, kui ta õde nõnda käituma hakkas.
Samantha pani pulgakommi oma kleiditaskusse ja hakkas taas jalgu kõigutama, nagu poleks midagi juhtunud.
„Kus teie ema on?“
See oli esimene küsimus, mille Craig oma tütardele esitas, enne veel, kui oli neid teretanud või nende tervise järele pärinud.
Nicole kallutas pead kõrtsi suunas. „Ta on seal.“
„Kas ta oli ka enne seal?“
„Enne mida?“
„Autoõnnetust.“
Kuigi möödunud olid vaid mõned tunnid, tundus see mõlemale tüdrukule juba ammuse sündmusena. Aeg, mis oli eelnenud avariile, motellis hommikueineks pakutud külm röstsai – näis, nagu see kõik oleks juhtunud mingite teiste inimestega, kahe võõra tüdruku ja nende emaga.
Nicole sügas pead. „Ma nägin ema käes üht …“ alustas ta, kuid vakatas. „Ei, ta ei joonud.“
„Oled sa kindel?“ küsis Craig.
„Me ainult sõitsime liiga kiiresti,“ lisas Samantha.
„Ei sõitnud,“ nähvas Nicole.
„Ise enne ütlesid.“
„Ei öelnud.“
„Tüdrukud …“ hoiatas Craig. Ta sirutas käe ja puudutas õrnalt plaastri juurest Nicole’i nägu. Mees heldis pisut ja sulas nagu sooja kätte