Kokkupõrked. Imbi Neeme

on boheemlane, seetõttu vaatas ta Nicole’i poole, julgustades teda selgitama. Nicole oli enam kui õnnelik, et sai teistele teene osutada.

      „Eelmisel nädalavahetusel andis ta meile juustukrõpse ja õunaviile,“ ütles ta. „Ja ükskord laskis ema meil oma juukseid lõigata. Mitte natuke, vaid terve kuhja.“

      Helen oli nii huvitatud, et tahtis veel kuulda. Samantha heitis Nicole’ile oma kõige kurjema pilgu, aga Nicole muudkui jätkas.

      „Ja ükskord ei olnud Samil kooli minemiseks puhtaid sokke jalga panna,“ rääkis ta. „Ema pesi mõned köögi kraanikausis ära, mustad nõud teda ei seganud, ja pani siis praeahju kuivama. Sokid nägid kuivadena välja nagu papist kujundid. Ema nimetas neid moekateks.“

      „Teie ema on nii naljakas,“ lausus Helen ja samal hetkel nägi Samantha, kui säravatena Nicole ja Tina Helen Milleti silmis paistsid. Raev hakkas temast võitu saama.

      Korraga tundus, nagu oleks Sam lakke roninud ja nii endale kui ka teistele sealt ülalt alla vaadanud.

      „Tina ei ole naljakas, ta on purjus,“ kuulis ta ennast ütlevat ja virutas lusika lauale. „Tulge minuga kaasa.“

      „Mida sa teed?“ Nicole’i hääl kõlas murelikult.

      Kuid Samantha ei suutnud oma varjatud poolt peatada. Seda teist Samanthat täitis kirjeldamatu kahetsustunne, et ta oli Helen Milleti oma majja kutsunud. See teine Samantha soovis karistada Tinat ja karistada Nicole’i saladuste väljalobisemise eest ning isegi Helen Milletit, et ta üldse seal oli.

      Ta juhatas Heleni kindlalt kättpidi Tina magamistuppa ja näitas talle kahte viieliitrilist Coolabah’ veinikarpi ning suurt, peaaegu tühja viskipudelit öökapil, kus tavalised inimesed hoiavad raamatuid, fotosid või ehteid.

      „Näed seda? See ei ole naljakas ega lahe.“

      „Ära ole selline mõrd, Sam,“ sisistas Nicole ukselt. „Kasi ema toast välja.“

      „Mu õielehekesed,“ sõnas Tina, ilmudes Nicole’i kõrvale ukseavasse. Ta naeris.

      Helen vaatas kõike ammuli sui pealt. Samantha ei osanud arvata, mis Helen Milleti jaoks kõige hirmutavam oli: kas alkoholi­ladu, Tina naer või Nicole’i sõnakasutus, kui ta Sami mõrraks nimetas.

      Kõik kolm tüdrukut harjasid vaikuses hambaid ja läksid voodisse enne kella kümmet. Helenile oli tehtud ase põrandal olevale madratsile, mis asus Samantha ja Nicole’i voodite vahel.

      „Miks su lina on niimoodi madratsi alla topitud?“ küsis Helen Samanthalt.

      „See on linaääris,“ valgustas teda Nicole. Samanthale jäi selgusetuks, kas õe selgituses oli õelust või mitte.

      „Mu ema tegi selle. Ta oli ilmselt purjus,“ vastas Samantha. Ta kustutas kiiresti valguse, et Helen ja Nicole ei saaks vaadata ta valelikku nägu ega ka võltsäärist. Sam lootis, et pimeduses ununeb kõik juhtunu ja nad võivad hakata sosistama ning itsitama. Üksteise juurde ööseks jäädes peaksid tüdrukud ju nii tegema.

      Kuid sosistamise ja kihistamise asemel ütles Helen vaikse häälega: „Ma tahan koju minna.“

      „Olgu,“ lausus Samantha kerge ohkega, pannes tule taas põlema. „Las minu ema helistab sinu omale.“

      Helen Milleti ema tuli tütrele järele, riietatud samadesse valgetesse pükstesse ja kollasesse džemprisse. Kui nad lahkunud olid, läksid Sam ja Nicole tagasi oma tuppa, kõndisid ümber tühja madratsi, nagu oleks see olnud laip, ja pugesid voodisse.

      „Minu arvates näeb su voodi niimoodi kena välja,“ märkis Nicole, kuid Samantha mõistis, et õde püüab vaid heatahtlik olla. Voodi oma äärisega oli tobe. Ta ise sai sellest nüüd samuti aru.

      Nicole jäi kiiresti magama, aga Samantha lamas kaua ärkvel, võimetu uinuma. Viimaks kuulis ta, kuidas televiisor elutoas välja lülitati, ja seda, kuidas ema esiku ühest seinast teise vastu vajudes telefonini jõudis.

      „Ma tunnen sinust puudust, Meg,“ sõnas Tina. Ta pidi seda küll iseendale ütlema, kuna Samantha ei kuulnud teda Megi numbrit valimas. Paar sekundit valitses vaikus, siis kuulis Samantha toru kopsatust hargile ja Tinat oma tuppa minemas.

      Samantha mõtles tädi Megist ja sellest, kui kaua oli möödunud ajast, mil too neid külastanud oli. Ja siis mõtles ta veel, kuidas ta ise hakkab kunagi õest lahus elama, hoopis teises majas, ja kui veider see on. Olgugi et Nicole ajas teda mõnikord vihale, teadis ta, et hakkaks teda taga igatsema, täpselt samuti nagu Tina oma õdegi.

      „Nicole,“ sosistas ta poolpimedusse, aga Nicole ei ärganud. Sam oleks tahtnud pugeda õe kaissu, nagu ta väiksemana tegi, aga ta kartis, et Nicole hakkab torisema. Ta otsustas hoopis Tina voodisse minna. Laps teadis, et ema on üleval ja loeb hilisööni raamatut.

      Tina ei maganud, aga ei lugenud ka. Ta lamas päevastes riietes voodil ja luristas nina. Siiski, samal hetkel, kui ta Samanthat nägi, tõusis ta istukile ja naeratas laialt.

      „Tere, mu väike kullake,“ hüüatas ta, patsutades tühjale kohale enda kõrval voodis. „Kas sa nägid halba und?“

      Samantha raputas pead ja ronis voodisse. „Ma ei saa magada,“ sõnas ta.

      „Mul on kahju, et su sõber ära läks. Ühte veidrasse majja ööseks jäämine võib mõnele lapsele ebameeldiv olla,“ arvas Tina.

      Samantha püüdis midagi vastata, kuid endalegi üllatuseks puhkes hoopis nutma.

      „Kõik on hästi,“ ütles Tina ja pani käsivarre ümber tütre.

      „Ei ole hästi!“ nuuksus Samantha, kui vajus ema käte vahele. „Emme, mis siis saab, kui ma ei hakka kunagi kellelegi meeldima? Kui keegi ei taha kunagi mu sõbraks saada?“

      „Oh, mine nüüd,“ lausus Tina õrnalt. „Mõnikord kulub tõeliste sõprade leidmiseks veidi kauem aega. Ja minule sa meeldid. Kohe väga. Samuti Nicole’ile ning isale. Olen üsna kindel, et sa meeldid ka Helenile.“

      „Enam mitte.“

      „Ära ole selles nii kindel. Muide, ma just proovisin ühte neist Pritikini küpsistest süüa ja pidin peaaegu hamba murdma.“

      Samantha kihistas naerda ja puges veelgi sügavamale ema kaissu. Kui ta silmad sulges ja uinuma hakkas, jõudis ta veel mõelda Helen Milleti voodist, mida katsid valged kroogitud äärtega linad, aga ta teadis, et see polnud põrmugi parem kohast, kus ta hetkel viibis. Ta soovis, et jääks alati samamoodi tundma.

      1 Teensy – ingl ’veidi purjus’. – Tlk